Meil on olnud nii kassid kui koerad kui lapsed olid väikesed Sel ajal olid kõik isased loomad.; Hiljem leidsin pimeda kassipoja, kes oli tublike ja elas üle viie aasta, siis järsku hakkas kõhnuma ja meie kätel heitis hinge. Käisime eelnevalt arstil, ent nad ei osanud midagi öelda ega aidata. Nutsime kaua. Matsime ta väikese tammekirstuga metsa, männipuu alla. Põletasime mitmel korral mälestusküünalt.; Hetkel on kaks kassi , üks isane ja teine emane. Isane on pärslane ja teine on emane, kes on varjupaigast toodud.
Mis on/oli lemmiklooma nimi (täisnimi, hellitusnimi)?
Isane kass, pärsia - Ricky (riksu); Emane kass on Liisu (liska, tässu, tiisu, ...)
Kes lemmikloomale nime valis?
Ricky - sünd 5.11.2000 passi alusel, perenaine andis ta meile, kui kass oli peaaegu ühe aastane. Seega raske vastata, miks selline nimi.; Liisu - sünd. 07.2007 nime panime meie, kui läksime teda varjupaigast tooma.
Kas oli kohe olemas konkreetne nimi või kuulus valikusse veel teisigi nimesid?
Nimed samad.
Miks lemmikloomale just selline nimi valiti?
Lihtsalt kassi nimes peab olema "s" täht, siis pidi loom olema igati hea, terve ja tubli". Nii rääkisid minu vanemad. Seega olen kõikidele emastele kassidele LIISU nimeks pannud.; Pärslasega nii ei saanud, sest tal oli nimi juba olemas. Pärslasega oli üldse üks kummaline lugu. Ta ei aktsepteeri naisi. Eelmine perenaine andis ta just sellepärast ära, et ta armastas meest rohkem kui teda. Sama kehtib ka meie perekonnas. Ta käib minu abikaasa järel nagu koer. Magab tema väljasirutatud käel. Ja öösiti vaatab talle ainiti silma ja kuulab tähelepanelikult tema hingamist. Igal hommikul räägib ta talle pikad jutud.... Ja nii nad toimetavad isekeskis. Mõnusad sellid mõlemad. Ei kujuta ettegi, kui neid poleks.
Tahan kirjeldada, kuidas mulle said lemmikloomadeks kaks armsat kassi.
Ise ei osanudki arvata, et elades suures majas viiendal korrusel hakkavad mu seltsilisteks mustvalge angoora kass Nurri ja palju aastaid hiljem must pärslane Forest. Mul on väga kahju, et kiisudele langes „kodukasside“ saatus. Aga miski pole parata.
Esimesega juhtus nii, et tütred (üks oli viienda klassi koolilaps ja teine oli teise klassi koolilaps) kuulsid koolis, et meie majas kõrvaltrepikojas on keegi jätnud väikesi kassipoegi. Vanem tütar palus nooremat (nooremal oli lühem koolipäev) kiires korras valida nende seast ilusama. Ja oligi toodud armas väike karvane kerake koju. Mustvalge Nurri. Tütred palusid mind, et las olla ühe päeva, siis teise… ja nii said päevadest aastad, umbes 12-14. Kuna lapsed õppisid kahes koolis, abikaasa töötas terves päevad, siis tuli minul tegelda kiisuga. Õpetasin piima jooma ja liivakastis käima, hiljem ka värskeid räimi sööma. Ise ka töötasin ja töötan veidi praegugi, aga õnneks peale lõunat. Nurri oli tark ja korralik kiisu. Oskas oma kohevat karvkatet korda seada.
Kui ma õhtuti teleri juures õmblesin, siis oli Nurri ikka mu süles ja oma „laulmise“ ajal tõmbas hoolega oma küüntega mu seelikuniidid välja. Ei saanud ma pahane olla, kui teine nii väga armastas mind.
Värsket õhku ta hingas rõdu peal. Armastas hüpata ühe toa aknast teise toa rõdule.
Kord aga juhtus õnnetus. Nurri kukkus viiendalt korruselt. Ehmununa jooksin järgi, et nüüd on kiisu vist surnud. Tema aga raputas ennast ja vaatas aina ülesse kust ta tuli alla… õnneks oli terve.
Unustamatu juhus oli 1986. aastal, kui mul õnnestus kaheks nädalaks Saksamaale ekskursioonile sõita. Oli suvi, lastel ja abikaasal puhkus. Otsustasime, et nemad ja kiisu elavad seni maal.
Kui ma tagasi tulin, lapsed teatasid kohe väga kurva uudise. Kiisu olevat kuuri alla kadunud. Muidugi oli endal ka väga kurb. Läksin kuuri juurde ja hakkasin hõikama. Ja oo ime… Nurri jooksis minu juurde ja nagu väike laps teretas minuga (kükitasin) oma ühe põsega vastu minu põske ja teise põsega vastu minu teist põske. See oli nii liigutav, et mäletan siiamaani.
Aastad möödusid. Elasime edasi viiendal korrusel. Lapsed lõpetasid keskkooli (nüüd gümnaasiumi). Ka noorem tütar, kes tõi koju kiisu, oli jõudnud neiuikka ja tutvunud noormehega.
Kord tuli see noormees meile külla, kui Nurri istus aknal. Selle võõra külaskäik ehmatas teda, et ta hüppas rõdule, aga väga väga õnnetult. Libises alla viiendalt korruselt ja nüüd läks halvasti. Murdis puusaluu-tagakäpa. Kuna ta oli üle kümne aasta vana, võis operatsioon ebaõnnestuda. Raske südamega tuli Nurrit uinutada. Oli see 1. aprillil, nagu leevenduse kuupäev, et naljapäev. Aga armas sõber pidi lahkuma. Arvasin et kõik… enam mingit looma…
Kümme aastat hiljem, kui nooremast tütrest sai õpetaja ja sellest noormehest tema abikaasa, nad võtsid endale tillukese pärsiatõugu kiisupoja. Nimeks panid Forest – mets. See nimi talle väga sobib.
Tütrele oli see kiisu suureks närvipingemaandajaks. Kiisuga käidi duši all – pärslased seda taluvad, teda kammiti – karvkate nõuab.
See oli maikuu, kui koolis õpetajatel ülepinge. Tütrel oli veel teine pinge – hakkas ootama last. Nad elasid siis hotelli ühes toas. Ja muidugi seal ei tohtinud loomi olla. Kerkis küsimus. Kuhu Forest? Toodi meile. Kuna abikaasa on voodihaige ja ei räägi, siis kiisu mulle suureks sõbraks. Ta osutus väga targaks, haigeks ja kannatlikuks, küllaltki isekaks. Mulle ei lase küüni lõigata ja karvkatet kammida. Ei oska käest süüa. Kui oli aastane, viisin teda opereerima nagu nõuab kord ja kohus. Arstid tegid narkoosi aga operatsiooni ei toimunud. Avastati tal sünniviga. Kahe organi asemel oli ainult üks. Teine kõhukoopas. See juhus õpetas loomaarste. Nüüd nad enne uurivad, siis süstivad narkoosi.
Nüüd on tal juba teine kord kõhukarvad pügatud. Talle meeldib selili lamada, liivakastis korda luua, rõdul kitsa riba kaudu käia naabri rõdul ja tihti lamada telefoni juures. Käitub väga kannatlikult ja targalt, kui külas on koer või lapselapsed teda kiusavad. Mulle on ta lemmikloom.