Meil on olnud nii kassid kui koerad kui lapsed olid väikesed Sel ajal olid kõik isased loomad.; Hiljem leidsin pimeda kassipoja, kes oli tublike ja elas üle viie aasta, siis järsku hakkas kõhnuma ja meie kätel heitis hinge. Käisime eelnevalt arstil, ent nad ei osanud midagi öelda ega aidata. Nutsime kaua. Matsime ta väikese tammekirstuga metsa, männipuu alla. Põletasime mitmel korral mälestusküünalt.; Hetkel on kaks kassi , üks isane ja teine emane. Isane on pärslane ja teine on emane, kes on varjupaigast toodud.
Mis on/oli lemmiklooma nimi (täisnimi, hellitusnimi)?
Isane kass, pärsia - Ricky (riksu); Emane kass on Liisu (liska, tässu, tiisu, ...)
Kes lemmikloomale nime valis?
Ricky - sünd 5.11.2000 passi alusel, perenaine andis ta meile, kui kass oli peaaegu ühe aastane. Seega raske vastata, miks selline nimi.; Liisu - sünd. 07.2007 nime panime meie, kui läksime teda varjupaigast tooma.
Kas oli kohe olemas konkreetne nimi või kuulus valikusse veel teisigi nimesid?
Nimed samad.
Miks lemmikloomale just selline nimi valiti?
Lihtsalt kassi nimes peab olema "s" täht, siis pidi loom olema igati hea, terve ja tubli". Nii rääkisid minu vanemad. Seega olen kõikidele emastele kassidele LIISU nimeks pannud.; Pärslasega nii ei saanud, sest tal oli nimi juba olemas. Pärslasega oli üldse üks kummaline lugu. Ta ei aktsepteeri naisi. Eelmine perenaine andis ta just sellepärast ära, et ta armastas meest rohkem kui teda. Sama kehtib ka meie perekonnas. Ta käib minu abikaasa järel nagu koer. Magab tema väljasirutatud käel. Ja öösiti vaatab talle ainiti silma ja kuulab tähelepanelikult tema hingamist. Igal hommikul räägib ta talle pikad jutud.... Ja nii nad toimetavad isekeskis. Mõnusad sellid mõlemad. Ei kujuta ettegi, kui neid poleks.
Minu lemmikloomaks on kreemikas pärsia kass Riksu, kes on 11-aastane. Me saime ta tegelikult siis, kui Riksu oli juba 3-aastane, sest meie sugulastel sündis väike poeg ja nad ei saanud kassi enam pidada, seega arvas sugulane, et kuna meie pere on suur loomasõber, siis võibolla sooviksime Riksut endale. Ja 10-aastane mina olin loomulikult kahe käega selle poolt, ka ema ja vend polnud vastu. Tean, et alguses peeti Riksut isaseks, sest kassipojana polnud aru saada, mis soost ta on. Esialgu oli ta nimi Riki. Mingi aja möödudes aga avastati, et ta on siiski emane ja kuna nime enam väga drastilislt muuta ei saanud(sest ta oli Rikiga harjunud), siis otsustati panna Riksu, mis on suhteliselt sooneutraalne. Ma armastan Riksut tohutult, ta on mulle nii kallis. Oleme ta päris ära hellitanud, aga kuna ta on nii sõnakuulekas ja tasane kass, siis pole probleemi, et ta pahandust teeks.
Saime riksu 5.augustil 2010 ja samal aastal läksime perega jõuludeks vanavanemate poole nagu alati. Riksu jätsime koju, sest ta on toakass ja ei tahtnud talle stressi kuidagi tekitada. Minu vend jäi koos enda tüdruksõbraga ka koju. 23.detsembril enne minekut märkasime, et Riksule väga meeldib pakkepael, millega kingitusi kinni seotakse. Ta mängis ja näris seda ja mõtlesime, et jätame selle talle mängisimiseks, siis on tal lõbusam. Pael oli päris pikk, üle poole meetri. Kahjuks oli see viga, sest kui olime juba maale läinud, saime vennalt teate, et nad nägid, kuidas Riksu selle paela alla neelas ja nad üritasid kähku seda talt suust kätte saada, aga Riksu jõudis kiiremini. Olime väga mures ja ehkki olid jõulud, siis ei saanud me seda täielikult nautida. 25. detsembril tulime Tartusse tagasi(mu vanavanemad elavad Kanepis) ja nägime koheselt, et Riksu on väga nukker ja loid. Helistasime loomaarstile, kes soovitas talle õli suhu kallata, et Riksu oksele hakkaks, aga see ei aitanud. Arst arvas, et ilmselt on ainuke lahendus operatsioon. Järgmisel päeval läksimegi loomaarsti juurde. Riksu ainult magas ja oli hädine. Ma mäletan, et nutsin kõvasti ja olin nii mures. Operatsioon oli minu teada umbes 700 krooni, mis tol ajal oli meie jaoks üsna suur summa. Kuid õnneks läks kõik hästi: pael saadi kätte ja Riksu jäi elama. Loomaarsti ütles, et kui me oleks umbes pool tundi hiljem jõudnud, oleks Riksu võinud surra, sest pael oli lootusetult ümber ta soolikate keerdunud. Lisaks avastas arst, et suguelundid olid üsna haigevõitu ning ta otsustas need opereerida ehk siis Riksu steriliseeriti. Meil sellest vahet polnud, sest ta on nagunii toakass ja kiisupoegi plaanis polnud. Järgneval kuul pidi Riksu kandma tihedalt ümber oma keha olevat vesti, mille meisterdasime talle T-särgist. Ta karv oli tölpis ja ta nägi päris kõhn ning halb välja, aga tasapisi siiski kogus. Peagi saime vesti ära võtta ja meie armas Riksu oli jälle endine. Ta on küll 11aastane, kuid mängib endiselt väga palju ja me armastame teda tohutult.