1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Lapsena maal vanaema juures erilist lemmiklooma polnudki. Väga meeldis hobune, aga see oli väga tigeda iseloomuga, ei tohtinud ligi minna. Ka oli talukoer väga tige ketikoer, kellele ei julgenud juurde minna. Talukass elas põhiliselt laudas, kööki ega tuppa kassi ei lubatud, siis saanud ka see suur sõber olla.
Sõja algaastal 1941. a., kui ma hakkasin koolis käima, toodi meile kaks kutsikat. Need olid madalad maatõugu koerad: üks oli must Muki, teine oli valge, nime ei mäleta. Selleks ajaks oli vana koer juba surnud. Nende kahe koerakesega ma mängisin ja sõbrustasin. Aga sõja lõpul, 1944. a. kevadtalvel ,hakkas levima midagi koerakatku taolist ja meie talu kaks koera surid. See tõbi tabas ka mitmeid küla koeri. Keegi kuskilt kuulis, et üle Vagula järve nn. Üle-Vagulas on metsavahi koeral kutsikad. Kuna ka külavanema koerad olid tõppe surnud, oli ka temal koera vaja. Ja võim on võim. Külavanem saatis minu oma Üle-Vagulasse kutsikaid tooma. Ma ei tea kuidas onu üle Vagula järve sai, ilmselt läks jala ümber järve otsa. Aga seal olid ju Võhandu jõgi ja Aiju jõgi. Ära ta käis. Tagasi koju jõudes aga onul kutsikat polnudki. Külavanem oli mõlemad kutsikad endale võtnud. Minu nutt ja protest vaikiti maha. Külavanema tütred olid minu sõbrannad ja eakaaslased, nii et mul ei olnud mingit võimalust selle ülekohtu üle protestimaks.
Sama 1944. a. sügisel oli meie talus küll üks sõjapõgenikest maha jäänud valge-pruun lühikese karvaline peente jalgadega koer. Aga hilissügisel leidis ta Võrus oma kodu üles ja jälle polnud meil koera. Ka kass oli sõja üleminekul kaduma jäänud.
Oma koera ja kassi sain alles 1949. a. kevadel, kui asusime elama oma äsjavalminud eramusse. Ja kuni 1989. a. eramu maha müümiseni oli meil kass ja koer.
Hiljem on ja praegugi on onutütre talus Võrumaal Vagula külas suur sõber ja lemmik talukoer, õieti üksteise järel on neid mitu.
Minu lemmikud on sõbrannade koerad Kusti ja Tipsi ka.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Maal onu juures elades oli loomulik, et talus on koer ja kass ka muude loomade kõrval olemas. Koer valvas talu ja teatas võõraste tulekut. Kass oli hiirte hirmuks. Ka hiljem omas majas elades olid samad argumendid. Eriti kuna maja asus küll äärelinnas, kuid küll suure liiklusega tee ääres, kus liikus ka võõraid. Nii koer oli turvatunde loomiseks vajalik.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lapsena maal ei mäleta, kuidas kutsikad ja kassipojad saadi ja toodi, küllap keegi rääkis, kus ja kellel on kutsikaid – kasse ja sealt tehti varakult kaup. Ka hiljem omas majas elades sai tuttavate kaudu neid loomakesi. Ka tääkaaslastelt said. Viimase kassi sain töökaaslase emalt. Kutsika sain oma töö juurest. KEK-ist ühe ehitusobjekti töölise käest. Raha ei võetud ühegi loomakese eest. Kassipoja eest pidi andma suure nõela, et kass oleks terase loomuga. Nii saigi alati nõel antud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Lapsena maalt mäletan, et oli Krants, Muki, Tomi. Hiljem omas majas olid Tomi, Kutt koerad, kass oli ikka Tiisu, viimane must kass oli Mustlane. Kassi nimes pidi s-täht, sest kutsudes s-täht helises ja kass kuuleb paremini. Nimepanek käis üsna lihtsalt, paar nime oli valikuks, peaasi et isasele loomale saaks isasele sobin, tõsisem nimi.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Minu koduloomapidamise ajal polnud minu teada mingit kirjandust nende kohta. Raviti neid oma parema äratundmise järele, või ka tuttavatelt kuuldud kogemuste järgi.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Kunagi pole mingeid tõuloomi pidanud, kõik olid maa- või agulitõugu. Mis kutsika valikul ehk oluline oli, oli suurus, et ei kasvaks liiga suureks.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Mingeid näitustel käimist ei olnud. Need näitused on ju omamoodi huvitavad, aga üldiselt ei meeldi need, sest loomakesed on stressis ja neile kindlasti ei meeldi ei palju võõraid inimesi ega võõraid liigikaaslased.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Lapsena maal elades ei teatud sellest probleemist midagi, kuidas koer või kass jalutab, need olid õues ja laudas ja kuudis elavad loomad. Koerakuuti puhastati suvel vähemalt korra. Süüa anti koerale samal ajal nagu inimestelegi. Kassile viidi ka vahel midagi köögist, kui oli kalapäid või rappeid. Kindlasti sai kass lauda juures iga kord lehmalüpsi ajal sooja piima.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Minu koera-kassi pidamiste ajal ei olnud poes mingeid koera-kassi toite olemaski. Maal anti kassile lüpsi ajal sooja piima ja toodi ka toidu ülejääk: suppi või pudru. Ka anti kalapuhastamise rappeid ja praekala jääke. Koerale anti toidujääke, supi ja süldikeemisel konte. Tehti ka eraldi koeratoitu, selleks keedeti kaerajahust pudru, lisati kas rasvaseid ülejääke või süldirasva. A. 1949-1988 kui pidasime oma eramus koera ja kassi, toitsime kassi piima, vorsti ja kalaga. Viimase kassi ma õpetasin ilma piimata läbi ajama. Koerale lõiguti leiba ja ka vorsti ning anti toidu ülejääke. 80-ndail aastail söötsin kassi lastetoidu seguga. Müügil olid lastetoidusegud pisikestes 100 g purkides. Minu teada lapsed küll neid segusid ei söönud. Ise proovisin, aga neil polnud mingit isuäratavat maitset, välimuselt hall segu. Minu kassile nad meeldisid. Ta sõi neid väga osavalt käpaga purgist ise, nii et purgipesu oli lihtne. Purgikesi sai kasutada maitseainete ja lilleseemnete hoidmiseks. Kassile meeldis ka hapukoorepurkide puhastamine, jälle käpaga. Üldse sõi ta kõiki lakkumiseasju käpaga. Kastis käpa sisse ja lakkus puhtaks. Ka sõi kass vorsti, pisikesteks tükkideks hakitult. Koer sõi neil aastail vorsti, leiva vorstiga. Konti sai harva. Väga armastas koer tükksuhkrut, seda kulus iga päev ~ 10 tükki. Vorsti saamine oli ka neil aastail 1975-88 raskustega. Poes oli tihti müügil odav maksavorst, ilmselt kõik ostsid seda koertele, nii et kutsutigi koeravorstiks.
Neil aastail oli mul korteris lihakombinaadi tööline, kes varustas mind ja koera pidevalt lastevorstiga. Kombinaadi väravas oli küll pidev kontroll, et keegi midagi välja viiks, ei varastaks. Aga meesterahvas tuli väravast välja, jope hõlmad laiali ja/või suvisel ajal kuub õlgadel. Koju jõudes tõmbas ta selja tagant püksirihma alt vorstilati välja ja seda nädalas vähemalt paar korda.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole ma oma loomade tõbedega ei pöördunud, ilmselt polnud mingit väikeloomaravi võimalusi. Tuttava loomaarsti poole pöördusin siis, kui koer oli vana, haige ja tuli ta magama panna.
Vaktsineerimine on kahtlemata vajalik vältimaks loomadel levivaid nakkushaigusi. Korra oli kassil midagi viga, kass oli uimane, nina oli kuum ja kuiv. Loomake ise oli väga õnnetu. Ei osanud teda kuidagi aidata. Siis tuli meelde, et kodus on natuke viina. Võtsin kassi kinni, hoidsin käpad kõvasti peos, pigistasin kassi nina ka kinni. Kass ajas suu lahti ja ma valasin ½ supilusikatäit viina kassile suhu. Järgmisel hommikul oli kass terve. Mäletamist mööda tegi sama ka kutsikaga, kui see jäi haigeks ja nina oli kuum ja kuiv.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Minu loomapidamise ajal ei olnud steriliseerimist eriti kuulda. Lihtsatele koduloomadele seda vaevalt tehti.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kõik mu koerad on isased olnud. Emakassidel juhtus ikka poegi olema. Kassipojad on enamasti ära antud tuttavatele, kellel endal või maal vanematel oli kassi vaja. Olen käinud ka vana maa kombe kohaselt kassipoegi jõe ääres uputamas.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Maal lapsena mäletan – ja praegugi – oli ja on koerakuut olema. Kuuti puhastatakse aeg-ajalt ja pannakse uued õled sisse. Oma eramus elasid koerad köögis. Neid oligi järgepidi kaks koera. Nad olid madalakarvalised ja kartsid külma. Kass elas samuti köögis. Päeval oli neil lubatud toas ka ringi käia, mitte mingil juhul voodisse minna. Kass võis aeg-ajalt tugitoolis päeval magada. Koera jaoks oli köögis spetsiaalselt tehtud kast. Kast asus kööginurgas pliidi otsas korstna kõrval. Kass magas tavaliselt köögis riidekapi peal. Ühel talvel kass leidis, et tal on seal öösel külm ja kolis pliidi peale magama. Kui ka pliidil hakkas külm, ajas kass koera oma kastist välja, arvates, et seal on soojem. Et koera kastist välja saada, hakkas kass pliidiotsal kuivanud koore purgikesi käpaga koerale üle pliidiotsa pähe veeretama. Kui koerale oli paar korda purk pähe sadanud, hüppas koer kastist kohe välja, kui kuulis purgi veeretamist. Koer hakkas niuksuma abi kutsumiseks. Tuligi üles tõusta ja kord luua. Alati pidi õhtul purgid ära võtma.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kuna töötasin neil aastail 1970-1989 ekskursioonijuhina ja olin suviti pikemaid-lühemaid perioode ära, siis oli sel ajal ka loomade eest vaja hoolitseda. Kuni ema elas, ei olnud mingit probleemi. 1977. a. kui ema suri, tekkis ka nendega probleem, kes ja kuidas. Osalt sellepärast ka sai võetud korterisse vanapaar, kes hoolitseks muu koduhoidmise kõrval ka koduloomade eest. Igatahes söödetud olid nad küll, aga loomakesed ise küll koduhoidjatega rahul ei olnud. Ilmselt ei lastud neid pikemaks ajaks õue ja ka karistati põhjendamatult. Nii et minu koju jõudes näitas isegi kass välja oma rõõmu, ammugi siis koer.
Koeraga ma ei käinud kusagil. Polnud nagu moeski, et koeraga kuhugi minna.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Loomade sünnipäevi ei tähistatud ja ega täpselt ei teadnud ka, millal need olid.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid ei kunagi ostnud ega õmmelnud. Mänguasjadeks oli üks vana tennisepall. Mingeid spetsvahendeid looma puhastamiseks ei ostnud. Koer ei lasknudki ennast pesta ega kammida. Kassi-koera pesin pesuseebi ja sooja veega, kui kass ei kukkunud õlisesse kraavi. Ka mingeid ehteid pole ostnud. Spaasse – ei!
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Kindlasti on võimalik ka ülehoolitseda: lubada koeral või kassil voodis magada, laua juures inimestega koos süüa ja veel muid nunnutamisi. Looma jaoks ikka omad piirid, mida ta võib teha ja kus ta võib viibida.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on lemmikloomade kliinikud, apteegist saab lemmikloomade ravimeid ja tarbeid: kaelarihmu. Suurtes marketitest on olemas loomatoidu osakonnad, kust saab erinevatele loomaliikidele erinevate koostistega toitu.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmiklooma surm on ka mure. Oma koerad olen lasknud loomaarstil magama panna ja ära viia. Kassid olen ise aeda matnud. Kassile olen pannud mingi tema lemmikriidetüki ümber ja hauda pannud. Koera puhul oli protseduur tegelikult pikem. Leppisin tuttava loomaarstiga kokku, millal see toiming tehakse. Jätsin korteri võtmed ette, panin lauale viinapudeli ja selle alla 10 rublase raha ja läksin ise kodunt ära, koer jäi kööki. Oli muidugi kahju, aga neid asju tuli kaine mõistusega võtta. Kui tagasi tulin, olid koer, pudel ja 10 krooni kadunud, uksevõti kokkulepitud kohas esikunagis. Kassid surid loomulikku surma.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Koera hakkasin õpetama varases kutsikaeas õues asjal käima. Enamvähem see ka õnnestus, nii et koer ajas oma asjad alati õues käies. Kassipojaga on lihtsam, need õpivad väga kiiresti puhtust pidama, leiavad oma liivakasti kiiresti üles. Kassile oli igaks juhuks liivakast köögis. Kui talviti oli raske liiva saada, siis hakkasin kassile ajaleheribadest kasti täidet tegema. Tuli leida õige äär, kust ajalehte sai kergelt ribadeks teha. Hiljem peale kasutamist sai ajaleheribad ahju panna põlema.
Laua juures süüa noolida polnud kummalgi lubatud. Mõlemal oli oma söögikauss ja koht selle jaoks.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kass armastas koera oma kastist välja ajada, veeretades talle purke pähe. Selleks tulid purgid pliidilt koristada. Lillepottidele tuli kivikesi peale panna, et kass mulda välja ei kisuks. Väikest okastega piimalille mul ei õnnestunudki kasvatada, sest alati võttis kass selle potist välja, ilmselt teda huvitas see okastega lill.
Koeral oli komme köögis jalga tõsta ja sortsutada, kui ta oli ärritatud, näiteks tuli keegi talle mittemeeldiv võõras või millegipärast ei lubatud teda õue, kui tuli mõni koerakartja inimene. Selle eest sai koer ka karistada: vitsa ja tukast raputamist, aga efekt oli väike. Aga ikka karistama peab. Kuna kass oli koerast aasta vanem, siis oli sel ka rohkem õigusi. Kui õues koer oli midagi paha teinud: näiteks tänavaäärses haukumas käinud, siis koera karistasin ja noomisin, kargas kass koerale hammastega tagumiku külge. Kui selliselt oli paar korda juhtunud, kartis koer kassi rohkem kui minu karistamist.
Mu majas oli korteris vanapaar, kes minu äraolekul pidi kassi ja koera eest hoolitsema, kuid ilmselt oli neil tekkinud konflikte, millest tuli palju pahandust. Nimelt kui vanadest keegi läks õuest tuppa minema, veel enne vaatas ringi, kus koer on, siis koer, seda märgates, jooksis sisseminejale järele suure haukumise ja lõrinaga. Küll püüdsin koera selle eest karistada: vitsaga hirmutada, noomida, sakutada, aga ei olnud tulemusi.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Erilisi trikke ei õpetanud, kuid mõnest harjumusest sai ka väike trikk. Kass armastas kapi peal magada, meelitasin teda sealt mulle õlale hüppama. Hiljem ehmatas ta sellega ka võõraid. Kass pidi alati õhtul kodus olema, sellega kass ka harjus. Ja nii istus kass suveõhtul juba kell 8 trepil ja haigutas, ootas tuppa laskmist.
Kui koer oli noorem, siis õppis ta mul aias peenramaad kaevama. Kui vajutasin labida mulda, siis koer asus käppadega seda mulda kaevama ja nii moodi ta aitas mul mitmel kevadel aeda kaevata.
Spetsiaalselt kasutatavatele koertele on kindlasti vajalik dressuur. Aga no kodu- ja maakoertele ei ole vaja eridressuuri eriti.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Kindlasti räägin oma loomadega. Ilmselt nad tajuvad mingil moel inimese meeleolu ja saavad kõnest midagi aru. Mingil moel loomad ka mõtlevad, kassil ja koeral on ilmselt erinevad arusaamad, aga kõik nad saavad aru inimese lihtsamast tegevusest. Näiteks võin tuua tänavusuvise juhtumi. Meil suri maal kõrges eas vana sugulane ja talu jäi tühjaks. Aga seal oli ka vanahärra kollane kass. Kui vanahärrale viidi süüa, viidi kassile ka. Kass polnud eriti suur inimestega suhtleja, aga ka mitte eriti arg. Kui me peale matuseid olime seal paar päeva koristanud, siis ära tulles rääkisime, et noh, nüüd tulevad sügisesed tööd peale ja niipea ei ole aega siia tulla. Kass istus ukse, kuulis seda ja hakkas haledasti näuguma. Kassi muidugi hätta ei jäetud, seniajani viiakse kassile ülepäeviti süüa. Külmal ajal viidi kuum piim ja kuum vesi kausi pesuks.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Minu koer oli nii minu eest väljas, et mul oli sel pinnal oma üürilistega lahkhelisid, sest koer ei lubanud neid minu kööki ja ka mõningaid asju sai kasutada.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Oma päris lapsepõlve alguses oli taluloomad vanaema hooldada, koer oli kuri ketikoer, kassile ehk viisin süüa. Oleneb nii lapsest kui loomast, kuidas ja kui palju nad üksteisega suhtlevad. Kindlasti peab lapsi õpetama loomadega suhtlema ja nende eest hoolitsema.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Nüüd, kui mul endal loomi pole: väike korter, suur maja. Õiget jalutuskohta pole, siis olen oma sõprade-sugulaste koduloomadega suhelnud ja sõbrunenud.
Onutütrel maal talus on alati olnud koer ja kassid. Kassid elavad laudas ja neil on omad asjad, nendega on vähem suhtlemist. Kuid kõik selle talu koerad on mu sõbrad. Praegu talus kolm koera. Vana Kuti on ~ 15 aastane, kuulmise-nägemisega raskusi, aga kui ikka kuidagi taipas, et mina tulin, tuleb alati minu juurde. Noorem Kadi rõõmustab ka alati. Noorim koer on kaukaaslase segu Benno. Siis Benno rõõmul pole piiri kui ma tulen. Mina olin ka see, kes kauples ühelt tuttavalt selle kutsika ja koju tõi. Olgugi, et talviti käin maal harva ja vahest pere äraolekul ka oma võitmega toas, pole probleemi, et a tuppa lähen. Kui aga tuli peretütar, kes käib kodus aastas ~ 10 korda, siis Benno oli küll sõber, kuid istus ukse ees ja ei lubanud ukse juurde. Peretütar polnud ju olnud Benno kutsikapõlves kodus. Võõraid ei luba Benno isegi ukse lähedusse. Ta lausa ei hammusta, kuid lihtsalt istub ette.
Ühel minu sõbrannal on Kusti. Agulitõugu karvane must poolkõrge loom. Ilmselt vist koer tunneb, et mul on temaga mingi side, sest kui koerale nimepanek tuli, panin ette Kusti ja see läks kohe käibele. Kusti on mõned korrad minu pool käinud, nii et Kusti oskab trepist üles tulles just õige ukse ees maha istuda ja perenaist järele oodata, et sisse saada.
Teisel sõbrannal on pisike toakoer Tipsi. Tipsi on must, sileda karvaga, suurte kõrvadega ebamäärast agulitõugu. Olen ka Tipsi kasvamist näinud ja alati Tipsiga rääkindu, nii et Tipsi hakkab eriliselt haukuma, kui mina olen ukse taga. Tipsile toodi sel suvel seltsiks siiami kassipoeg. Kui kassi silitada või sülle võtta, siis on Tipsi ärevil.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kindlasti ei peaks lemmikloomana siga ja jänest. Soomes nägin lemmikloomana siga. Oli üsna suur, peaaegu laua kõrgune, tumehalli nahaga. Röhitses väga sõbralikult, kui jäin vaatama perenaisega mõned sõnad vahetasid. Mõni päev hiljem lugesin – Soomes – kohalikust ajalehest, et seesama siga on toodud kuskilt Taist või sealtkandist, elab toas ja magab voodis. Ei sellist toanaabrit ei taha. Ka jänes on minu arvates küllalt etteaimamatu käitumisega loom.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Konkreetset juhust ei tea ja ei ole kokku puutunud, et metslooma oleks hakatud kodulemmikloomana pidama. Küll on siili ja siilipoegi hakatud suvel piimaga toitma ja harjutatud õhtuti piimale tulema.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ei meeldi eksootilised ja ebatavalised loomad kodu- ega lemmikloomana. Igal rahval või rahvusel peab ikka olema nö omast keskkonnast pärit lemmikloom. Ei saa ju eskimo pidada lemmikloomana madu või neeger pingviini.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom on loom, kes meeldib, kelle eest hoolitsemine ei ole keeruline ja kes sobib kas vastavalt korterisse või tallu. Näiteks lehm, siga ei ole üldiselt lemmikloomad, neil on oma tarve majapidamises. Küll võib olla hobune ja lambatall olla lemmikloomadeks, aga mitte toas pidamiseks. Põrsas, lauda lemmikloom, ei ole ainult ilu jaoks, vaid ikka inimese toiduks, samuti ka lammas. Hobune on vajalik maal talus töö tegemiseks või ratsutamiseks. Koer ja kass pole samuti ainult lemmikloomad. Maal on koer vajalik talu valvurina turvatunde loomiseks. Kass hävitab närilisi.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomal on mitu funktsiooni. Koer on seltsiline, tagab turvatunde. Kass on seltsiline ja hävitab närilisi.
Teised lemmikloomad on ka ilu pärast: linnud, kalad – tahtmine tegelda loomadega, lihtsalt jälgida neid.
Tahan kirjeldada, kuidas mulle said lemmikloomadeks kaks armsat kassi.
Ise ei osanudki arvata, et elades suures majas viiendal korrusel hakkavad mu seltsilisteks mustvalge angoora kass Nurri ja palju aastaid hiljem must pärslane Forest. Mul on väga kahju, et kiisudele langes „kodukasside“ saatus. Aga miski pole parata.
Esimesega juhtus nii, et tütred (üks oli viienda klassi koolilaps ja teine oli teise klassi koolilaps) kuulsid koolis, et meie majas kõrvaltrepikojas on keegi jätnud väikesi kassipoegi. Vanem tütar palus nooremat (nooremal oli lühem koolipäev) kiires korras valida nende seast ilusama. Ja oligi toodud armas väike karvane kerake koju. Mustvalge Nurri. Tütred palusid mind, et las olla ühe päeva, siis teise… ja nii said päevadest aastad, umbes 12-14. Kuna lapsed õppisid kahes koolis, abikaasa töötas terves päevad, siis tuli minul tegelda kiisuga. Õpetasin piima jooma ja liivakastis käima, hiljem ka värskeid räimi sööma. Ise ka töötasin ja töötan veidi praegugi, aga õnneks peale lõunat. Nurri oli tark ja korralik kiisu. Oskas oma kohevat karvkatet korda seada.
Kui ma õhtuti teleri juures õmblesin, siis oli Nurri ikka mu süles ja oma „laulmise“ ajal tõmbas hoolega oma küüntega mu seelikuniidid välja. Ei saanud ma pahane olla, kui teine nii väga armastas mind.
Värsket õhku ta hingas rõdu peal. Armastas hüpata ühe toa aknast teise toa rõdule.
Kord aga juhtus õnnetus. Nurri kukkus viiendalt korruselt. Ehmununa jooksin järgi, et nüüd on kiisu vist surnud. Tema aga raputas ennast ja vaatas aina ülesse kust ta tuli alla… õnneks oli terve.
Unustamatu juhus oli 1986. aastal, kui mul õnnestus kaheks nädalaks Saksamaale ekskursioonile sõita. Oli suvi, lastel ja abikaasal puhkus. Otsustasime, et nemad ja kiisu elavad seni maal.
Kui ma tagasi tulin, lapsed teatasid kohe väga kurva uudise. Kiisu olevat kuuri alla kadunud. Muidugi oli endal ka väga kurb. Läksin kuuri juurde ja hakkasin hõikama. Ja oo ime… Nurri jooksis minu juurde ja nagu väike laps teretas minuga (kükitasin) oma ühe põsega vastu minu põske ja teise põsega vastu minu teist põske. See oli nii liigutav, et mäletan siiamaani.
Aastad möödusid. Elasime edasi viiendal korrusel. Lapsed lõpetasid keskkooli (nüüd gümnaasiumi). Ka noorem tütar, kes tõi koju kiisu, oli jõudnud neiuikka ja tutvunud noormehega.
Kord tuli see noormees meile külla, kui Nurri istus aknal. Selle võõra külaskäik ehmatas teda, et ta hüppas rõdule, aga väga väga õnnetult. Libises alla viiendalt korruselt ja nüüd läks halvasti. Murdis puusaluu-tagakäpa. Kuna ta oli üle kümne aasta vana, võis operatsioon ebaõnnestuda. Raske südamega tuli Nurrit uinutada. Oli see 1. aprillil, nagu leevenduse kuupäev, et naljapäev. Aga armas sõber pidi lahkuma. Arvasin et kõik… enam mingit looma…
Kümme aastat hiljem, kui nooremast tütrest sai õpetaja ja sellest noormehest tema abikaasa, nad võtsid endale tillukese pärsiatõugu kiisupoja. Nimeks panid Forest – mets. See nimi talle väga sobib.
Tütrele oli see kiisu suureks närvipingemaandajaks. Kiisuga käidi duši all – pärslased seda taluvad, teda kammiti – karvkate nõuab.
See oli maikuu, kui koolis õpetajatel ülepinge. Tütrel oli veel teine pinge – hakkas ootama last. Nad elasid siis hotelli ühes toas. Ja muidugi seal ei tohtinud loomi olla. Kerkis küsimus. Kuhu Forest? Toodi meile. Kuna abikaasa on voodihaige ja ei räägi, siis kiisu mulle suureks sõbraks. Ta osutus väga targaks, haigeks ja kannatlikuks, küllaltki isekaks. Mulle ei lase küüni lõigata ja karvkatet kammida. Ei oska käest süüa. Kui oli aastane, viisin teda opereerima nagu nõuab kord ja kohus. Arstid tegid narkoosi aga operatsiooni ei toimunud. Avastati tal sünniviga. Kahe organi asemel oli ainult üks. Teine kõhukoopas. See juhus õpetas loomaarste. Nüüd nad enne uurivad, siis süstivad narkoosi.
Nüüd on tal juba teine kord kõhukarvad pügatud. Talle meeldib selili lamada, liivakastis korda luua, rõdul kitsa riba kaudu käia naabri rõdul ja tihti lamada telefoni juures. Käitub väga kannatlikult ja targalt, kui külas on koer või lapselapsed teda kiusavad. Mulle on ta lemmikloom.
Võru linn saab käesoleval aastal 222 aastaseks. Mina tulin Võrru tööle 1954. aastal. Linn oli väike. Meie maja lähedal oli niit, mida läbis selgeveeline Koreli oja. Loomapidajad tegid siin heina. Loomapidajaid jäi vähemaks ja niidule kasvasid pajupõõsad ja puud. Aedades on ka puud suureks kasvanud ja ligidale on ehitatud uusi hooneid.
Mul on lemmikloomi palju, nad ise tulevad ja lähevad kui tahavad. Mul ei ole vaja neile magamisaset teha ega liiva pissimiseks tuua. Oleme väga vanad ja ei jõua ka. Alati ootab õues meid keegi.
Harakad
Kui me Võrru elama tulime, siis esimene tutvus oli meil harakatega. Harakad pesitsesid aianurgas kasvava palsamnulu otsas. Oli tuttav tunne, sest ka minu sünnikodus pesitses toa taga kuusehekis harakapaar. Kord suvepäeval, kui läksin aeda, oli see harakapoegi täis. Keegi neid poegi ei puutunud ja nad lendasid ära. Kui käisin tööl, siis ei olnud aega loomade elu jälgida ja vahepääl elasin ka uues majas. Nüüd, kui oleme pensionärid, jätkub ka aega ümbritsevat elu jälgida.
Kümneid aastaid on meil harakapaar pesitsenud. Aasta tagasi ilmus aeda hallvares, harakapaar kihutati minema ja vares tegi nulu otsa pesa. Harakad läksid niidul kasvavasse võssa ja kädistasid seal. Harakad lendlevad kogu aeg piki tänavat, istuvad naabermajade katustel, jalutavad naabri aias, istuvad naabri trepil, ronivad pirnipuul. Iga päev jalutavad nad meie aias nii suvel kui talvel. Kuumal päeval käivad nad aias vett joomas. Seda näeme me läbi akna.
Varesed
Viimasel ajal on varesed linna ilmunud. Nad elutsevad siin lähedal Koreli oja ääres tihedas võpsikus, üks varesepaar ilmus möödunud aastal meie aeda, ajasid minema harakapaari ja tegid nulu otsa pesa. Nägime, kui kandsid pesa jaoks materjali ja hiljem käisid poegadele toitu toomas. Samaaegselt oli pesa ühel väikesel linnul, umbes kolm meetrit allpool. Ka need väikesed linnud käisid toitu otsimas. Kas varesed halastasid väikesele linnule, ei tea, ühel päeval olid pojad pesast väljas, üks istus õunapuu otsas, teine poeg jooksis õues ja aias ringi. Aia taga kasvatas naabrinaine kasse, see on suur oht lindudele. Kui kirjutan neid ridu, siis suur pruun kass istub puu otsas, ümberringi lendleb harakapaar. Meie ei osanud poegadega midagi ette võtta, jätsime nii nagu oli. Paistis et varesepojad jäid ellu. Üks vares oli väga julge, kõndis tänaval meie läheduses. Olin Haanjas tütre pool, kitkusin põllul umbrohtu, üks vares kõndis kaua aega minuga edasi tagasi. Varesed istuvad naabri maja katusel, puhastavad endid nokaga, magavad veidi.
Hakid
Hakid on vist linnas pesitsenud kogu aja. Nad elavad suurte kolooniatena ja lendavad parvedena üle linna. Neil on kindlad kohad, kus ööbivad. Neil on olemas kindlad abikaasad. Meie tamm on nendele meeliskohaks, vahel on kõik oksad hakke täis. Nad jälgivad hoolega, mis õues toimub. Vanad hakid on halli kaelusega ja suuremad, noored on peenikesed ja huvitavad. Kui visata õue toidupoolist, on hakid kohe kohal. Nad korjavad noka vahele mitu toidupala ja lendavad tamme otsa sööma, jala asetab ta toidule ja nokib seda seal. Nad on väga huvitavad ja kärmed linnud, sageli tulevad toidu juurde, külg ees. Kui istud rahulikult, siis tulevad ligidale, hüplevad, lendavad aia pääle ja katusele. Neid on nii huvitav vaadata. Joovad aias vett ja jalutavad aias ringi, tõstavad lehekesi kõrvale ja nokivad midagi. Mees rääkis, et kui ta läks aeda tikreid korjama, lendas aeda ka tuttav hakk, kes alul istus õunapuu otsas ja jälgis hoolega, mida põõsa juures tehakse, varsti lendas hakk põõsa juurde ja nokkis marju. Veel õhtul hilja kõnnivad nad aias. Kord üks hakk sai sõbraks mu abikaasaga, ta tundis abikaasa juba kaugelt ära, kui see linnast tuli. Ta lendas alati talle vastu, hüppas aialt aiale ja siis istus värava peal ja ootas saaki. Alati anti hakikesele midagi. Sageli rääkisime tuttavatega väraval ja linnukene istus ka ja ootas truult. Ta oli vana lind ja ükskord ta ei ilmunud enam koju. Samal aastal tuli meile kaks hakipoega, need olid julged ja võtsid käest toitu. Sageli nad kas kaklesid või mängisid meie pea kohal. Terve suvi olid nad meil aga siis kadusid, arvatavasti leidsid nad uue kodu ja abikaasa. Hakkidel on tugev nokk kuid nad kardavad tuvisid, tuvid ajavad neid söögi juurest ära. Praegu on meil üks erak hakk, ta elab kuskil ligidal, teistega ta ära ei lenda. Ta sõbrutseb ühe eraku tuvikesega. See tuvikene on noor, musta värvi ja seda hakki minema ei aja, söövad sõbralikult koos ja kükitavad õues kaua aega. Vaatleme seda põnevat paari iga päev. Sageli tulevad nende juurde väikesed varblased kes võtavad söömingust osa. Nad saavad kõik hästi läbi.
Tuvid
Meie linnas on mitmel pool näha tuvisid. Enamasti on nad halli värvi, ühed on heledamad, teised tumedamad. Nägin kord Soo linnaosas valget tuvi, kodu lähedal tänaval jalutas must tuvi. Mitmed tuvid käisid meie õues ja käivad praegu ka. Mõni aasta tagasi lendasid õue pruuni värvi tuvid. Tuvid olid ilusad rahulikud, tahtsid isegi koridori tulla. Need olid meil alalised külalised. Sellel aastal tuli juurde kaks pruuni tuvi, need olid noored ja veidi heledama tooniga. Nüüd käis meil neli pruuni tuvi. Varsti ilmusid õue ka vanade tuvide abikaasad, need olid pruunikashallid. Vahetevahel käivad nad ikka meil, pesitsevad aga kuskil mujal. Käesoleval aastal ilmus meie õue mustade laikudega valge tuvi. See tuvi on suur ja kuri, alati ajab ta minema teisi tuvisid ja hakid kardavad ka teda. Seni kui ta ajab mõnda tuvi taga, söövad teised toidu ära. Õhtuti oli ta kaua õues, vahel selle erak hakiga, aga sageli üksi. Vahepeal ei ilmunud valge tuvi õue mitme päeva jooksul, nüüd ikka vahetevahel käib. Varsti ilmus õue uus tuvi, see oli musta värvi noor tuvikene. Tema inimesi ei kartnud, isegi kui mootorsaag saagis puud, ei teinud sellest välja. Ta istub või kõnnib päevade kaupa õues või ka katusel, vahel magab katusel pea tiiva all. Tema seltsiline on hakk.
Mõni aasta tagasi oli meil üks tuvipaar, kes käis meie järel aias. Kui tegin peenraid või korrastasin lillekesi, tulid tuvid kohe minu kõrvale, vaatasid sääl ja nokkisid ka veidi. Kord läksin aia kaugemasse nurka nulu juurde, sääl olid meil austerserviku kasvatamiseks pakud. Need olid juba vanad ja me võtsime need üles, jäid augud. Riisusin aukudesse lehti ja prahti, mul oli vanaks läinud koor, panin selle auku, näen et tuleb tuvipaar, kõnnib ringi ja sõid koore ära. Nüüd annan piima ja koore jäägid lindudele, neile meeldib see väga.
Vaatleme lastega ja lastelastega neid huvitavaid linde. Kui istume rahulikult pingil, siis tulevad tuvid, hakid ja varblased kohe meie juurde, tuvid on kõige julgemad.
Meie koolimaja pööningul elutsesid tuvid. Õpetaja, kes hooldas kooli aeda, tõi pööningult linnusõnnikut ja väetas kooli aeda.
Väikesed linnud
Meie aias on palju puid ja põõsaid ja neid armastavad linnud. Eriti kevadel on siin palju mitmesuguseid linde, nad otsivad pesitsemiseks kohta, on ka neid linde, kes lendavad edasi põhja poole, kuid peatuvad siin, et veidi puhata. Mõnikord on aias palju punase kõhualgusega linde, hüplevad ja siristavad siin mõne aja ja varsti on nad kadunud. Talvel peatub siin leevikeste pere. Mõnikord kasutame linnumäärajat, et teada saada linnu õiget nime. Meie aia elanikud või külalised on aed-põõsalind, lehelind, lepalind, kärbsenäpp, metsvint, sootihane, sinitihane, rasvatihane, varblane. Sage külaline on puukoristaja. Talvel käis aias suur kirjurähn ja ka üks väiksem rähn. Rähnid nokkisid tihastele pandud pekki. Linnud on teinud oma pesad sirelipõõsasse metsviinapuude lehtede varju, linavästrik tegi pesa katusekivide vahele. Mitu aastat on rasvatihased teinud pesa pööningu akna lähedale prakku, üks paar ühel pool, teine paar teisel pool akent. Vanad linnud käisid kogu aeg toitu otsimas. Kui pojad juba suuremaks kasvasid, siis äkki olid õunapuud väikesi linnukesi täis. Ka nulu otsas oli linnul pesa, üleval oli varese pesa. Vares harjutas naabri vahtra otsas poegi lendama. Oli ka üks väike uudishimulik lind, ta istus lillele pandud tokile ja vaatles meid huviga, meie istusime pingil. Ta oli väga julge lind.
Möödunud aastal hakati korrastama Koreli äärset maad. Saeti seal kasvavaid puid ja põõsaid. Oli just ööbikute pesitsemise aeg. Vaesed linnud pidid põgenema, üks ööbik lendas meie aeda ja laulis siin nii öösel kui päeval. Ilus oli ta laul. Kord istus ta sirelite otsas kord ploomi, kord kreegi või õunapuu otsas. Ta lendas aias küllalt madalalt põõsaste vahel. Suvel ei laulnud enam, ta tegi jämedat häält. Sel aastal ta meie aeda ei tulnud, nad pesitsesid Koreli ääres, kus puud ja põõsad kasvama jäeti. Mõnikord häälitsesid linnud ärevalt, läksime vaatama, kass oli roninud puu otsa linnupoegi püüdma, ajasime kassi minema. Kassid on kavalad, hiilivad maja nurga taga, värava all ja puuvirna taga.
Siilid
Siilid on olnud meie kodu alalised elanikud. Siin oli neil hea elada, ümberringi aiad, lähedal niit, väike vaikne rahulik tänav. Nüüd on siilide elutingimused väga halvad, ümberringi on suured majad, autod sõidavad igal pool, ka inimesed on muutunud halvemaks, lapsed ei anna loomadele rahu.
Igal kevadel ootame siile, meie ei tea, kas nad elavad veel. Möödunud kevadel nägime kahte siili aias, kui neil pulmad olid. Sellel aastal nägime jälle siile, kui nad lillede peal pulmi pidasid. Mitmel korral nägime siili suvel veel. Minu sünnikodus käisid siilid õhtul õues piima söömas, kass sõi koos siilidega, koer vaatas pealt. Talvel on siilid uinunud keldri peal, ka kord keldris. Mitmel talvel uinus ta metsviinapuude ja maja vahelises urus. Kord oli üks julge siilipoeg, kes päeva ajal tuli meie juurde, kui istusime aias, olime hästi vaiksed ja keegi lastest tõi toast võileiba, siilipoeg sõi rahulikult. Sel korral oli kodus mitu lapselast ja nad vaatasid siilipoega huviga.
Sipelgad
Mitmel aastal elasid meil õues sipelgad. Need olid väikesed, alati oli neil kiire. Neil oli oma teerada, kus nad liikusid. Nende tee kulges kuuri alt sirelipõõsasse. Neid oli väga huvitav jälgida, ühed tulid ja teised läksid, vahel põrkasid kokku ka. Kui pühkisin õue, jätsin sipelgatee alles. Kord istusime tütretütre Karmeniga kuuri ees pingil ja vaatlesime neid. Korraga oli õu täis tiivulisi lendavaid sipelgaid. See oli nii huvitav vaatepilt, seda ei olnud varem näinud. Lend kestis veidi aega, järelikult olid neil pulmad. Äkki jäi kõik vaikseks, mõni suur sipelgas veel liikus. Käesoleval suvel sipelgaid enam õues ei ole, kas võttis külm nad talvel, ei tea.
Kui tähelepanelikult loodust vaatled, näed palju huvitavat. Kord jälgisime lastega, kuidas suur ämblik võrku punus. Võrk sai väga suur ja seisis kaua viinapuu lehtede küljes. On hea, kui inimesed loomi hoiavad ja kaitsevad. Olime kord pojaga Karliga Haanjas. Mäenõlvakul nägime hiirepesa, mis oli viga saanud. Pesas olid karvadeta hiirepojad. Karl kattis pimedad hiirepojad samblaga ja pani pessa juustutükikese. Oli soe tunne lapse tegevuse üle.