Kasvades talus on lemmikloomi olnud palju. Väiksed lapsed ju nimetavad kõiki asju enda omaks ja nii arvasin ka mina, et kõik loomad on just minu lemmikloomad. Näiteks mäletan ma lehma Pipit, kellele pani nime minu õde. Nime esimene täht tulenes ta isa nimest, sest see on teatud reegel, mida tuleb järgida, täpsemalt ei oska öelda. Ta oli oranž, mustade juttidega ja mina leian seose tema värvi ja tegelase Pipi Pikksukk juuste värvi vahel. Arvatavasti tuleneski nimi sellest tegelases, sest nime panekul on hästi tähtis kõlavus ja lihtne hüütavus, mida sel nimel ka on. Veel on mul kass Njäuhti, kellele pani nime mu teine õde. Tema nimi tuleneb ta iseloomust, nimelt on ta juba väiksest peale hästi pirtsakas kass. Kui miski ei meeldi või midagi soovib annab ta sellest tead kõva kisaga. Kuna inimkeeles on meil kokkulepe või ühtne tava, et kassi häälitsusi immiteerime sõnaga „njäu“ tuleneb sellest ka nimi Njäuhti. Samuti on huvitav tema saamislugu ja hiljem välja tulev tõde. Kui minu õde õppis veel Võru gümnaasiumis, tuli ta üks nädalavahetus koju puhkama teatega, et meil on nüüd kass. Ütles, et leidis väikse kassipoja prügikasti äärest kui jooksis bussipeale, millega koju sõita. Lisas ise nutuäärel olles, et ei olnud südant jätta väike vaene kassikene sinna külmuma ning lausa pidi ta kaasa võtma. Sel ajal mu emale väga kassid ei meeldinud, pigem eelistas ikka koeri, kuid tal läks ka sellise jutu peale süda härdaks ja nõustus kassi endale jätmisega. Kui Njäuhti oli meil juba mitu aastat olnud istusime perega teleka taga ja ta tuli ka sinna, istus õele sülle. Õde paitas kassi, vaatas ühelt poolt vaatas teiselt poolt ning lõpuks lausus: „ Oh, ta on ikka nii oma ema moodi!“ Kõigil tekkis segadus: „Mis ema moodi, kui sa ta prügikasti äärest leidsid?“ „Kuidas sa ta ema veel nägid“. Nii rääkiski õde ennast sisse ja pidi tunnistama, et tegelikult sai kassipoja sõbranna käest ja tõi ta emale hoolitseda. Siiani visatakse nalja: „Noh prügikasti äärest leitud kass jah? :)“