Algan oma kirjatükki nii nagu teeks seda algkooli õpilane: minu lemmikloomaks on kass.
Olen küll oma elus armastanud ka koeri, lehmi, vasikaid ja hobuseid, aga kassid on mulle kõige rohkem „ette jäänud“. Juba sellepärast, et olen põhiliselt oma elu elanud linnas. Kassiperenaine olen olnud kahekümne kuue aasta jooksul. Kui linnas looma pidada, on kass ideaalne, sest ta ajab oma asjad ise ja temaga ei pea hommikul vara ja õhtul hilja jalutuskäike tegema nagu koeraga.
Paratamatult tuleb mu oma elu sisse, kui kirjeldan oma kokkupuuteist kassiga.
Esimene kass keda mäletan oli Maikse talu (Aakre vallas tookordsel Tartumaal) hiirepüüdja, kelle karjapoiss Vello mulle ülevalt lakast sülle viskas. Kass jäi käppapidi minu käsivarde rippuma ja tema küünejäljed ei kadunud seale enne kui nüüd vanuses. Ühte on ikka veel aimata.
Teine kass keda Eestist ja lapsepõlvest mäletan tuli meile ise. Elasime Valgas, Köie tänaval, alumisel korrusel. Köögi aken oli õue-aia poole ja selle välimisele plekile hüppas kass ja ootas sisselaskmist ja muidugi ka sööki. Mõlemat ta sai. Tal oli eriline komme: niipea kui keegi meist istus, hüppas ta sellele sülle ja hakkas kõva häälega nurruma. Selle nurrumise pärast panin talle nimeks Jõrri.
Oli juba sõjaaeg, saksa okupatsioon ja kui aug. lõpus 1944 põgenemisteekonnale asusime, jäi Jõrri muidugi saatuse hooleks. Nii nagu jäi meie kodugi. Ja jäid paljud koduloomad, kes lihtsalt metsa lahti lasti, kui talurahvas rinde eest põgenes. Põgenemisteekonnal saime just minu onu perega kokku, kes olid pidanud taanduma Kuigatsi valla Laane talusse kuskile Viljandi kanti. „Lehmad lasksime metsa,“ ütles onunaine pisarsilmil. Seda ma ei unusta iial. Mu mees jutustab, kuidas tema ema lahingute ja lennurünnakute vahel varjendist jooksis lehmi lüpsma. (See oli Virumaal, Rakvere lähedal.)
Aga kasside juurde tagasi. Kui muretsesime omale suveelamise Gotlandi, võtsid naabertalu kassid meid omaks. Meie linnainimestena muidugi tegime kassidest teistmoodi välja. Eriti armastasime isakass Månsi (ja tema meid), kes meie varasuvel tulles meid etteheitva kisaga vastu võttis: kus te nii kaua olite? Måns on rootsikeelne lühend nimest Magnus ja tuttav paljudest Uppsala ajakirjaniku Gösta Knutsoni raamatutest „Pelle Svanslös“ (Sabata Pelle). Seal figureerib „Kuri Måns“, kes tihti kimbutab Pellet. Need, kes teavad, ütlevad, et raamatutes esinevad kassid on saanud Knutsoni aegsete Uppsala tegelaste iseloomud. Meie Måns tõesti kuri ei olnud, aga selle nime ta sai, eestistatult Monts. Montsust sai meie esimeste kassipoegade isa.
Aastal 1980 saime ise kassiomanikeks. Võtsime Gotlandilt kaasa emakass Miisa, siis 2 kuud vana. Järgmisel aastal oli ta meil muidugi kaasas ja sai Montsuga kokku.
Tulemus oli kuus kassipoega. Nende sündimisööl kandis ema – Miisa neid muidugi kasside kombel ühest kohast teise, kuni poeg Jaan pidi öö veetma põrandal ja kassirahvas laiutas tema voodis. Kuuest pojast jäid ellu Väike Måns ja Väike-Miisa, täpselt oma isa vastavalt ema moodi, sellest ka nimed. Ülejäänud neli viis me tubli poeg Johan loomaarsti juurde, kus nad said pritsi ja lahkusid. V- Måns ja V.-Miisa said koos hea kodu me tütre Elisabethi ühe tuttava juurde. Saime neist hiljem fotogi.
Miisa elas meie juures 13 aastat ja käis iga suvi meiega Gotlandil kaasas, p-pillidega varustatud, et igal aastal kuut kassipoega ei sünniks. Kartsime, et ta jookseb ära ja pidasime teda algul paela otsas, aga kass on siiski koduloom, kes hoiab oma perekonda. Seda viimast ütles meile näitleja Lensi Rämmer-Kuns, kelle kass elas ligemale 20 aastat vanaks ja kes nende puhkusel olles kord oli antud hoiule umbes 30 km kodust eemal. Hoiukodust jooksis ta minema ja jõudis paar aastat hiljem Kuuside juurde tagasi.
Aastal 1986 juhtus Miisaga suur „õnnetus“. Tabletid nähtavasti ei mõjunud. Ta sai seekord ainult 2 poega, kes sündisid pesukapis. Üks oli sündides surnud, aga teine elas. Temale sai jälle nimeks Måns (Monts) ja tema jäi meie juurde, algul ema Miisa pahameeleks, hiljem peale Miisa surma (vähktõbi) meie halliks lemmikuks kuni oma surmani 1999 (ka vähktõbi). Nende mõlemate elust lahkumine toimus loomaarsti juures pritsiga kui midagi enam teha polnud. Seda leina ja valu! Ise pidime otsustama.
Aasta pärast Montsu lahkumist tõi minia Helen meile oma ja me poja mustvalge Myseni, kes nende elumuudatuse tõttu enam nende juures ei saanud olla. Myseni nimi mulle eriti ei meeldinud, oleme lihtsalt öelnud Kass, et nooblim oleks, kirjutan Cass. Cass hoiab eriti oma peremeest (nii nad on, need kassid, valivad omale lemmikud). Ta on väga ära hellitatud perekonnaliige, võtab omale igasugu vabadusi, hüppab näiteks söögilauale võid lakkuma. Maal olles juhtub mõni hiir ette, see on rohkem mänguasi kui söök. Sööki saab ju nagunii…
Kahjuks on kasside saatus kehv nii Rootsis kui Eestis. Rootsis töötavad loomakaitseseltsid ja muud organisatsioonid selle heaks, et ka kassipidaja peaks aastamaksu maksma nii nagu teevad seda koeraomanikud. See viimane vist Eestis reegliks pole, igal juhul olen seal olles näinud tänavatel hulkuvaid koeri. Rootsis on koerad registreeritud ja maksavad ostes hirmsat raha, ime siis, et neid hinnatakse ja hoitakse. Koera peetakse Rootsis „inimese parimaks sõbraks“. Tavalisi kasse aga sünnib ikka veel liiga palju, selleks et neil mingi väärtus oleks. Tõukassid on muidugi registreeritud ja kallid. (Tundub, et raha mängib inimesele suurt rolli.)
Natuke parandab tavaliste kasside olukorda see, et leidub kassikodusid, kuhu leitud peremeheta kasse võib anda, kus nende eest hoolitsetakse ja kus nad võivad uue peremehe-naise leida. Paljud huvitatud lähevad taolistesse kodudesse omale looma leidma, aga personal (suurelt osalt vabatahtlik) kaalud neid kuldkaalul: igaühele tõesti kassi ei anta!
Suur probleem on suvekassid. Kui suvel maal olles võetakse kassipoeg, siis sügisel linna minnes lihtsalt jäetakse maha. Tihti näeb ajalehtedes üleskutset: Ei suvekassile!
Kui inimene hakkab aru saama, et tema kanda on vastutus teise elusolendi eest, muutub nii mõnigi arusaam. Ise ütlen küll, et poleks meil neid kasse olnud (ja on), oleksime küll paljust ilma ja palju vaesemat elu elanud.