Koduloomi on ikka olnud, nii koeri kui kasse, vastasel korral poleks neist ka midagi kirjutada.
I lemmikloomaks – kõige tähtsamaks sai aga esimene koer – kogu pere arvamus.
Oli umbes aasta 1970. Perekond koosnes 4 liikmest, neist kaks algklassides käivat poissi. Juba enne kooli minekut kuulsime sageli soovi „tahaks koera“. Püüdsime selgitada lastele, et koer ei ole lihtsalt mänguasi, temaga kaasneb ka palju kohustusi. Kuigipalju andsime lootust, et saate ise pisut vanemaks, võib-olla siis ka oma koer. Ise abikaasaga lootsime, et ehk see soov ununeb. Valesti arvasime. Ühel suvel puhkasime mõned päevad Võsul ja seal läks asi tõsiseks. Suvitajatel oli kaasas igasuguseid koeri. Lapsed lihtsalt seisid ja vaatasid neid ning kui jutule said, siis uurisid, mis tõug on. Kahju hakkas lastest ja tegime otsuse. Olgu saate koera! Meil oli üks tuttav meesterahvas, kes tegeles Tallinnas Kennel Liidus koertega. Küsisime tema arvamust, milline koer oleks kõige sobilikum. Meiepoolne tingimus oli, et oleks ilus, sõbralik ja mitte väga kallis. Jõudsime ühisele arvamusele, et puudel. Sellise toreda armsa emase puudlikutsika saimegi. Sellel perioodil oli käibel vene rubla ja keskmine naisterahva kuupalk oli umbes 60.- Rohkemat ei olnud me nõus ka koera eest maksma. Kutsikal oli hambumisega mingi väike defekt ja koerte komisjon hindamisel oli sellega arvestanud. Alles palju aastaid hiljem saime teada, et see kutsikas oli siiski hinnatud 65.- rublale. Puuduva 5.- rbl oli see tuttav omast tasust maksnud, põhjendas sellega, et koerakutsu sai ju endale toreda kodu.
Nüüd algas nimepanek. Poisid olid selles eas, et kogu aeg räägiti teineteisele vastu, kusjuures südames oldi nii mõnigi kord teise arvamusega nõus. Oletasime, et nüüd läheb jällegi „madin“ lahti, kuna lubasime lastel ise nime valida. Kuid kutsikale otsustati üksmeelelt nimeks panna „Hipi“. Oli ju pikajuukseliste hipide ajastu. Ka kutsu oli musta pika lokkis karvaga. Kutsikas sai Tallinna Kennel Liidust tõutunnistuse, see oli poistele oluline, sest plaaniti temaga koolitustel ja näitustel osaleda. Seda ka vahelduva eduga tehti. Hipi tõi Tallinnas näitustel käies ära nii mõnegi diplomi ja medali. Lapsed olid õnnelikud.
II osa. Koera tõutunnistusel oli vajalik ka omaniku nimi ning tema andmed. Tekkis jällegi probleem, aga väikese nipiga suutsime asja ära lahendada. Rääkisime lastele, et Hipi on meie pere kõige noorem liige ja siis võiks ametlikult tema peremeheks jääda temast vanuselt järgmine. Seega noorem poiss. Asi õnnestus. Koeraga tegelesid mõlemad lapsed. Meil abikaasaga jäi vähe kohustusi. Minu mureks oli koerale toidu valmistamine. Sellel ajal siin Eestimaal spetsiaalseid koeratoite ei olnud. Täiskasvanuna sõi koer alles õhtul, aga poisid muidugi andsid talle vahepalasid terve päeva. Õnneks sai ta kutsikana harjutatud sööma sama toidu, mis me isegi ja nii jäigi.
Loomaarstiga kokkupuuteid oli vähe. Välja arvatud vaktsineerimine, mida tegime regulaarselt.
Nagu juba mainisin, oli tegu emase koeraga ja siis soovitati koerteklubi poolt, et ühed kutsikad võiksid tal siiski olla. Klubi poolt otsiti sobilik isane koer, et välistada sugulassidemeid, arvestati vanust, kasvu ja veel muidki näitajaid. Perekonna poegade puhul tuli üks poeg ehk ühe kutsika raha loovutada isase koera peremehele. Ülejäänud võis ise ära müüa ehk realiseeriti klubi kaudu. Meie Hipil sündis ainult 2 isast poega. Tallinnast käis kohal komisjon poegi vaatamas ja hindamas. Komisjoni kuulus ka loomaarst, kes kohe lõikas ära sabad 2 ja 3 lüli vahelt. Pojad olid alles nii väikesed, et nad üldsegi ei reageerinud sabade lõikusele. Kutsikad olid komisjoni vaatluse järgi mõlemad kergete defektidega – ühel ei olnud karv süsimust ja teisel oli hambumisel mingi viga nagu emalgi. See mittesobiliku värvitooniga koerakutsikas vana koerana läkski tumepruuniks. Koerapoistele leidsime ostjad kohapeal ja et neid oli ainult kaks, siis komisjoni otsuse kohaselt sai isase koera peremees ainult pool ühe kutsu hinnast. Mõlemad hinnati 60.- rbl tk. Otsustasime, et rohkem me koerapoegi ei soovi, siis lihtsalt indlemise perioodil käisime temaga õues, koer rihmas. Muidu jalutas ta iseseisvalt aias. Üle aia ta ei hüpanud, ega ka aia alt välja ei kraapinud. Üldiselt oli ta väga sõnakuulelik tubane koer. Ühistranspordiga tuli tal ka mõnel korral sõita, siis muidugi rihma ja suukorviga (nõue selline), kuigi selleks vajadust polnud.
Sageli oli vaja jätta teda üksinda koju. Siis oli tema lemmikpaigaks koridor, järeldasime, et sealt kuulis ta paremini meie kojutulekut, juba värava avamist. Oh, seda rõõmu siis! Kõikides tubades käimine oli tal lubatud, keelatud oli ainult diivanitele ja vooditesse minek, sellega ta ka arvestas. Külalised olid kõik väga imestunud, kuidas Hipi oskas lahti teha tubade vahelisi uksi. Tõusis tagajalgadele ja esimise käpaga vajutas ukselingile, teades täpselt missugust ust tuleb tõmmata või millist lükata.
Et II osa küsimusleht sisaldab punkti lemmiklooma surm, siis tuleb ka sellest kirjutada, olgugi raske südamega isegi 25-30 aastat hiljem. Hipi sai meil elada 13 aastat, siis loomaarst tuli koju ja pani ta magama. Tal kasvas kõhu all tissi külge kasvaja, mis kujunes vähiks. Ettevalmistused surmaks olid juba tehtud. Papist kast, mille sisse riie. Ka haud oli aias sirelite all kaevatud, kuuseokstega vooderdatud. Abikaasaga kahekesi viisime ta hauda ja ise mõlemad nutsime. Lapsed olid siis juba noormehed ja kodust alaliselt ära.
III osa. „Kodureeglid“. Õuest tuppa tulles lubas Hipi rahumeeli oma käppi pühkida. Ka vannitamise kannatas ta ära, olgugi vastumeelselt. Kammimine talle ei meeldinud, vahel isegi nuttis, sest lokkis karv pulstus ruttu. Pügamiseks viisime ta Tallinna koerte juuksurisse.
Üldiselt koerad on väga targad. Näiteks kellaaega teadis Hipi täpselt. Inimeste jutust ja meeleolust sai ta täielikult aru. Arvan, et ta oskas isegi mõelda. Vahel naljatasime, et ei tea, millal ta rääkima hakkab. Koerad valivad endile perekonnast ise lemmiku – peremehe. Meie Hipile sai selleks noorem poeg, kes oli ka dokumentide järgi tema peremees. Ilmselt vastastikune sümpaatia. Koheselt peale keskkooli lõpetamist võeti aga poiss sõjaväkke, Venemaale 3 aastaks. Sellest oli Hipi niivõrd solvunud, et teda maha jäeti, tagasi saabudes erilist sõprust enam ei tekkinudki. Aeg oli edasi läinud, koer vana ja poisid täiskasvanud.
Minu arvates on aga kõikidele lastele vaja lemmiklooma. Kusjuures tuleb arvestada igal juhul loomapidamise tingimusi. Väga hale on vaadata hüljatud koduloomi.
IV Igasugused hiired ja muud närilised ning ussid ja maod minu lemmikloomade hulka ei kuulu.
Sümpaatsed on koerad, kassid, jänesed nii õue, kui ka toa omad ja muidugi hobused.
Lindudele on meil aias söögimaja ja ka metsa viime metsloomadele majapidamises ülejäävaid toiduaineid, näiteks väikesed kartulid, porgandid, õunad jne.
Peale Hipi surma võtsime endile ühe kodutu hulkuva koera ja hiljem ka ühe varjupaigast, aga kummastki eriti meeldivad ja head koera ei saanud. Neil on väljakujunenud omad harjumised ja ka haigused, milledest võõrutamine ja ravimine on peaaegu võimatu. Mõlemad koerad tulid mõne aasta möödudes magama panna. Kurb kogemus meile. Võimalik, et mõnedel asi õnnestub.
Küsimus – miks peetakse lemmikloomi? Arvan, et selleks piisavalt põhjuseid. Kes laste pärast, kes üksinduse peletamiseks, kes on lihtsalt loomaarmastaja, kes kaastundest kodutu looma vastu ja mõned võib-olla püüavad hinnaliste loomadega endile tähelepanu tõmmata. Siis võib veel olla eesmärgiks rahaline teenistus ja räägitakse, et koertel on ka mõningaid haigusi raviv omadus. Põhjuseid on kindlasti palju, palju muidki.