Mul on kass Robert ja tema nimi on tulnud naabrimehe poja järgi. Naabrimehe poja nimi on Romet ning sellest kujunes söögilaua taga nimi Robert. Koera nimi on Tommy ning see oli ema pakutud nimi. Mul oli ka koduvares Krääkmägdääk. Tema ilmus meile väga imelikul kombel. Nimelt meil on koduaias suur mänd ning seal üleval oli varesepesa. Pojad olid välja kukkunud ning ema ei võtnud teda enam pessa tagasi. Võtsime endale ja elasime terve suve koos oma varesega. Seiklusi oli tohutult palju. Ükskord ajasin teda männipuult rehaga alla ja hüppasime koos batuudil.
Minu lemmikloom kass on saanud endale nimeks Ella. Mäletan, kui ta koju tõime, hakkasime kohe tükk aega nime mõtlema. Muudkui tulid erinevad nimed. Lõpuks pakkus mu vend, et panna nimeks Bella. Ema ütles, et see pigem koera nimi... Mõtlesime natuke ja ema pakkus, aga võtaks selle B ära. Saigi Ella ja nii oleme me kõik teda kuni siiamaani kutsunud.
Minu esimesed lemmikloomad olid kaks liivahiirt, kellele ma panin nimeks Nupsu ja Tupsu (vahet me neil ei teinud). Ilmselt valisin need nimed lihtsalt seetõttu, et mulle kohutavalt meeldis kõik roosamanna ja nunnu ning sellised olid ka need nimed. Liivahiired olid ülivahvad tegelased. Tõime neile lisaks poetoidule vahel õuest kirsi- ja õunapuuoksi, mida närida. Vaarikaid sõid nad kahe käpa vahel. Esimesel päeval peale nende ostmist jäi üks neist liivakaussi magama. Hiired ei hammustanud meid kunagi ja olid üldse väga rahulikud, aga vahel võis keegi võõras neid häirides kerge hammustuse saada. Minu kass Mirju (9-aastane) sai nime sellest, et olin päeval, kui me ta saime, kuulnud sõpra ütlemas sõna kirju-mirju. Kuna kass on mustvalge, tundus mulle, et see on igati vahva nimi (siiani meeldib see mulle väga, sest see on klassikalistest kassinimedest erinev). Pärast tuli välja, et Eestis on veel vähemalt kaks samanimelist kassi. Mirju on hästi uudishimuliku ja ülemeeliku iseloomuga kass, kellele meeldib nii süles olla, magada kui ennastunustavalt mängida. Temaga seoses on mul sadu lõbusaid lugusid. Ühel korral väikese kassipojana kukkus ta kardinapuult jahtunud kissellikannu (jäi terveks) ning suutis kogu köögi ning iseenda katta paksu roosa vedelikuga (roosa ei tulnud tema valgelt kaelalt isegi peale pesu veel pool aastat maha). Teisel korral põgenes paaniliselt, kui iminappadega ämblik ta käpa külge jäi. Ta kardab mitmeid putukaid ning vaatab akendel pigem sisse kui välja. Kuna Mirju kasvas koos minuga üles, siis oli ta pidevalt minu juures, kui mängisin. Lapsena võisin veeta tunde mõeldes välja põnevaid ja keerulisi lugusid ning neid läbi mängides. Tavaliselt jutustasin ma lugu valju häälega ning samal ajal riietasin nukke. Kass elas neisse mängudesse sisse ning ronis nukuvooditesse, ajas ümber põrandale reastatud sadu Polly Pocket nukkude kingi ning oli üliõnnelik, kui sai nukupudinatega mängida. Lisaks sellele on Mirjul oskus (siis, kui ta viitsib) toa teise otsa visatud pabernutsakut ära tuua ja ta on väiksena vannis oma saba taga ajanud. Peale seda, kui olime ühel suvel neli nädalat temast eemal ning tema elas üksi korteris (talle toodi iga päev süüa ja hoolitseti tema eest) oli ta meie naasedes nii rõõmus, et ei suutnud paigalgi olla, tormas nurrudes mööda tube ringi, ronis iga kapi otsa ning ei suutnud otsustada, kas nühib, tuleb sülle või jookseb veelkord õnnest ringi. See oli kõige suurem rõõm, mida olen iial ühegi looma poolt näinud. Mirjust on veel palju-palju lugusid, ent need tulid mul esimesena meelde.
Minu lemmikloomaks on kass ja ta nimi on Sohvi ja ma ausalt öeldes ei tea kust see nimi tuli. Me mõtlesime igasugustele nimedele ja, siis järsku tuli nimi Sohvi ja see hakkaski meeldima.
Mul on hetkel kaks lemmklooma. Üks rott ja teine kass. Kass sai oma nime selle järgi,et tal oli kassipojana kahe kõrva vahel must triip. Kassi nimi on "Tuti". Ning kuna mul on vesihall rott siis tema sai oma nime multifilmi "Stuart little" järgi.
Minu koear sai oma nime nii, me vaatasimke talle otsa ja ta oli täpselt Buffy-Roosi nägu. Käisime hiljuti Hiiumaal, se´al kuulsin haukumise järgi ära, et kusagil aias on veel üks samasugust tõugu koer. Läksime siis uudistama ja siis seal oli pruuni värvi Ćavalier. Perenaine kutusu meid aeda, et koerad saaksid omavahel joosta ja mängida. Hakkasime siis rääkima ja tuli välja, et see koer on samast pesakońnast kust meiegi oma. Tema nimi oli ka väga sarnane meie omale, tema nimi oli Ruffy.Meie kutsu on saamas kahe aastaseks aga nende oma oli juba neli.
Mu lemmikloomaks on koer nimega Krae. Ta sai oma nime ühest raamatust Naksitrallid olevalt koeralt. Vägapalju lugusi temast pole. Ta on tavaline koer, kellele saab palle visata ja mängida.
Mul on kass nimega Ronja. Nime sai ta filmist " Röövlitütar Ronja". Temaga on alati pajandust. Kas ta siis ei taha õuest tuppa tulla või on ta jälle toonud paar hiirt voodi ette. Aga ta on ka minu parim sõber. Kui olen haige tuleb ta minu kaissu ja kui olen rõõmus kriimustab ta mind ja palju muud.
Santo - elasin kunagi Itaalias. Mu vanemad meenutasid, et kusagil nägid nad maalingut mustast koerast (nii nagu meie koergi) ning teda hüüti Santoks (Püha).
Mul on kass ja ta nimi on Miisu. Kui ma olin väike ja me kassi võtsime, siis tahtsin ma kindlalt, et ta nimi oleks Miisu, kuna tahtsin, et ta oleks tüdruk, kuid hiljem pidin leppima, et ta on siiski poiss. Nimi Miisu jäi talle siiski külge.