Mul on koer nimega Tony, eelmine omanik pani talle selle nime. Ükskord Tony vägistas ära mu naabri koera, kui oli saanud aiast välja. Naabri koer seejärel sünnitas 5 kutsikat. Need müüdi maha.
Mul oli lemmikloom Larissa aga ta suri ära :( temaga oli lõbus õues jalutada
Larissa nimi tuli vene multikast Potsataja ja Geena
Nüüd tahaks ma võtta uusi rotte nendele paneks nimeks ühle Tessa ja teisele Tiffy
Tessa on youtuberi järgi ja Tiffy leidsin googlest.
Mul on kaks lemmiklooma üks on kass ja teine koer. kassi nimi on Bossu tal juba oli nimi siis kui ma ta sünnipäevaks sain, koera nimi on Bruno kui me ta Läti piiri pealt ta omanikelt saime siis oli ta alles kutsikas ja ta oli väga pruun ja siis sellepärast on ta nimi Bruno.
Minu lemmikloom on koer. Ta on saanud nime ühest filmis komissar Rex. Me vaatasime sellist filmi ja nägime et eal oli ka üks koer kelle nimi oli Rex ja selle pärast panime talle sellise nime.
Mul on kass Donna, kellele pani nime ta esimene omanik, mu õde, ja kelle järgi mina nimetasin meie koera. Koer Donna - punane iiri setter - oli meil enne kass Donnat ja temaga meenub lugusid küll. Koera saime me umbes 8 aastat tagasi varjupaigast ja sel ajal elasin ma veel Võru lähedal asuvas Väimela alevikus ning käisin koolis naaberalevikus nimega Parksepa. Kuna vanaema elas meil Tartus, sai tema juures tihti bussiga käidud. Kui võtsime koera, hakkasime ka teda bussiga vanaema juurde vedama, eriti jõulude ja aastavahetuse ajaks. Kogunesime terve perega (või need, kes said tulla) - mina, ema, 10 aastat vanem vend pruudiga ja 11 aastat vanem õde - ning pidasime vanaema 2-toalises korteris jõule ja saatsime ära vana-aasta. Alati lõppes see kogunemine mingit sorti tüliga, sest vanaemale polnud iialgi midagi meeltmööda. Alles siis, kui maru lahti läks, jättis ta virisemise. Donna pidas end aga ilusti üleval, nii bussis kui ka vanaema juures. Tihti sõitsin ma temaga üksi, ilma emata. Tema oli päris palju tööl.
Donnale ei meeldinud, nagu väga paljudele koertele, kõvad helid, nagu äike ja ilutulestik. Vanaema juures tal suuremat häda polnud, kuna olime ise tavaliselt südaööl üleval ja tal oli siis kindlam tunne, aga mäletan üht lugu, kui olime kahekesi Väimelas ja öösel müristas äike. Mõni kord puges ta äikese ajal pimedasse esikusse peitu, aga see kord oli minu juures voodi jalutsis, kus oligi tema magamiskoht. Ta oli juba pikemalt rahutu ja ühel hetkel hüppas ta voodist välja ning jäi minu päitsi kõrvale seisma ja vaatas mulle otsa. Ma ei saanud aru, mis ta tahtis. Paitasin ja rääkisin temaga, kuid ta seisis ikka minu ees ja vaatas mulle pimedas otsa, justkui tahaks midagi öelda. Mõtlesin, et äkki tahab õhku - avan akna. Liigutasin end voodis üles ja tema hüppas kärmelt mulle kõrvale ja tõmbas end seal samas, kohe minu padja juures, kerra. Mõistsin - ta tahtis mulle kaissu tulla! Kallistasin teda kõvasti ja sättisin talle oma tekki peale. Ta oli nii suur, aga me mahtusime ära küll. Üritasin teda rääkides ja paitades lohutada ja ta jäigi peagi rahulikuks. Tundsin siis tema vastu ülimat hellust ja armastust - ta tahtis minu kaissu! mõtelge. Äike tegi õues veel veidi häält, kuid lakkas mõne aja pärast ja asendus ühtlase vihmagasajuga aknal. See oli ainus kord, kui ta nii moodi talitas. Olin tollal ehk 12-aastane.
Mul on kaks veekilpkonna.Me saime nad ,siis kui nad olid juba 7 aastased.Nende nimed on Mummu ja Kilpsu.Mulle meeldib väga vaadata neid ,eriti kui nad õues jooksevad.