Mul oli maal vanaisa juures kunagi üks kass. Ma ise ei osanud talle nime panna, kuid vanaisa tegi seda minu eest. Ta pani kassile nimeks Spritz ja pärides, et kust miks selline imelik nimi siis vanaisa arvas, et see on ilus saksa nimi.
Praguseks on minu lemmikloom surnud, kuid paar kuud tagasi oli ta veel olemas. Ta oli kui minu üks parimaid sõpru. Ta kasvas minu ja minu vennaga koos. Tema nimi oli Maurus. Selle nime pani talle mu ema, kes oli selle saanud kuskilt filmist või raamatust või oli see hoopis ühe sõbra hüüdnimi. Neid variante on minu kõrvust käinud palju läbi.
Kuid lugu, mis temaga seostub on järgmine.
Oli üks ilus päikese paisteline talvehommik. Kuna minu koer oli väga suur ja karvane ning mina olin päris pisike tüdruk tollel ajal, siis minu vanemvend otsustas panna koera külge rakmed, et saaks temaga kelgutada. Minu vend muidugi oli alati väga krutskeid täis, ta pani mind selle kelgu peale ning samal ajal ise kutsus koera enda juurde, et ta jooksma hakkaks, koer läks väga mängulusti täis ning hakkas kõvasti ja kiiresti jooksma, lõpuks olin mina seal kelgu peal lendasin ning lõpuks olin mina põõsas, minu vend naeris suure häälega ja koer jooksis edasi. See oli tegelikult päris lõbus ja väga haiget ma ei saanud.
Mul on ema juures kass Sipsu. Nimi tuli sõnast " sipsik ". Mul hetkel ei meenu mingit lugu temaga seoses aga tean seda, et sain ta siis kui läksin esimesse klassi ja nüüd käin juba 12ndas klassis.
Mul oli lemmikloomaks kord koer, keda enam pole minuga. Ta nimi oli Rex. Selle nime pani talle mu vanaema, sest tema eelmine koer oli ka Rex.
Rex oli kõige truum sõber ja koduvalvur, keda iga laps tahta oleks soovinud. Sain hoolitseda tema eest pidevalt. Talvel onu pani koera kelgu ette ning ta vedas minu onulast.
Nimed on täiesti teisejärgulised, pigem ainult selleks, et neid arusaadavalt kutsuda (nt koera puhul) Kuid kassi nime ta ise ei tunnista ning seda me väga ei kasutagi. Tal on vist täiesti suva, sest reageerib oma nimetusele "kass".
Kuid mul oli kunagi koduküülik, kelle nimeks oli Jette ning see nimi hakkas mulle meeldima pärast seda, kui sain teada, et "Võta või jäta" saates oli ühe kõige arukama kohvrihoidja neiu nimi just see.
Minu lemmikloom on kollane koer Billy. Kasvult suur ja massiivne, klühema karvaga(kuid ajab neid jubedalt siiski), elab toas ja magab omas voodis. Meenutada on palju, kuid lühemalt kokku võttes nii palju..
Koolist koju jõudes rõõmustab ''pisike'' kutsa alati, ta saba käib siia-sinna, nägu on nalja täis ja nii kui toauksest sisse saan ja riided seljast võtan lükkab koer oma suure pepu mu poole ja vaatab üle õla pilguga ''süga nüüd ori''
Kaelarihma ta ei armasta ja jalutusrihma otsas ainult lamab. Transpordime teda mööda Eestit igale poole ilusatesse paikadesse. Iseloomult on ta nagu 2-aastane beebi. käitub nagu inimene ja sööb vahel laua taga samamoodi nagu inimene.(see on tulnud väikesest kutsikast peale kui ta korraks laua taha lasime, tihti ta seal pole).
Mu kassi nimi on Simba, kelle nimi tuli niisama lihtsalt. Tegemist on ülbe kassiga, keda muidu meie pere ei huvita, ent kui on aeg õhtusöögiks, on ta inimesele parem sõber kui koer.
Mul on kass nimega Kitty, kellele pani nime mu õde, kui ta oli 3-aastane. Mu väike õde sai nimetada meie kassi sellepärast, et mina olin eelnevalt saanud nimetada meie hamstri Taku(tema nimi tulenes populaarsest multikast "Tiku ja Taku"). Mu õde oli kuulnud palju kasse taolise nimega ja arvas, et see on äge.