Browse Exhibits (2 total)
SEPTEMBER
| Kannarbickkuu Gösekenil märgib kanarbiku õitsemise aega (2011). ERA, DF 12966. |
| Vähipüüdja ajutine elamu Virumaal (1935). ERA, Foto 1317. |
Sahharipäev (5. IX / 17. IX)
Ussimaarjapäev (8. IX)
Viissenja (14. IX / 27. IX)
Sügisene madisepäev (21. IX)
Sügisene pööripäev (22. või 23. IX)
Mihklipäev (29. IX)
Septembri[1] nimetused sügiskuu ja mihklikuu (ka miklikuu) viitavad sügise saabumisele ning selle kalendrikuu kõige olulisemale tähtpäevale – mihklipäevale (29. IX), vähem on tuntud jahikuu ning pohlakuu. Kannarbickkuu Gösekenil[2] märgib kanarbiku õitsemise aega.
Septembris jätkus viljalõikus ja rehepeks, põhilisi mihklikuusse jäävaid töid oli kartulivõtt,[3] intensiivistus augustis alanud jahilkäimine. Päevade lühenemine tõi kaasa muutusi töökorralduses. Lõunaseks lüpsiks ei aetud lehmi enam koju – kari jäi pikilepäevile. Septembrikuul on tähele pandud sügisemärke looduses ning kuigivõrd püütud ette arvata edaspidiseid ilmu. Äikest on peetud sooja sügise endeks, madalat mereveeseisu külma talve endeks.
Ajaarvamissüsteemis ei tulnud september kuigivõrd arvesse, sest sügissuve lõikusaeg lõppes mihklipäevaga ja siitpeale algas rahvakalendris sügis. Mihklikuu pärimusteadete valdav osa ongi ühine mihklipäevaga või muude lähedaste tähtpäevadega. Trükitud kalendriväljaannetes septembri ilmaennetena pakutu ei ole rahva seas käibele läinud.
Märkused:
[1] Vana-Rooma kalendris seitsmes kuu. Sügiskuuks ja mihklikuuks nimetavad septembrit ka soomlased ja sakslased. – Hautala, lk. 306; HDA VII, vg. 1650.
[2] Göseken, Manuductio, lk. 79.
[3] Liivlastel on kartulivõtukuu üks septembri nimetusi. – Loorits, LK, lk. 118.
Sügisene pööripäev (22. või 23. IX)
Ainuüksi sügisesele pööripäevale eriomaseid jooni pole. Päev lüheneb – „läheb sulase poole“. Nii nagu teistelgi pööripäevadel, on ette arvatud edaspidist kalasaaki (Hii, Sa jm.). Uskumus, et pööripäeva tuulesuund määrab edaspidiseid ilmu või jääb püsima järgmiseks veerandaastaks, ei ole kõigi pööripäevade puhul võrdselt populaarne. Sellesisuliste kirjapanekute hulgalt jääb suvise ja talvise pööripäeva pärimus mõnevõrra alla sügisese, see aga omakorda üsna märgatavalt kevadise pööripäeva pärimusele. Sügise alguse ilmaprognoosid on endasse koondanud majanduskalendris poolaastat alustav mihklipäev (29. IX).[1] Tüüpilistele pööripäevaennetele, et külm (soe) tuul toob edaspidiseks külmad (soojad) ilmad või et tuulesuund jääb veerandaastaks püsima, on märksa rohkem omane ülekandumine sügiseselt pööripäevalt mihklipäevale kui kevadiselt pööripäevalt lähedalasuvale paastumaarjapäevale.
Kartusel, et lambad haigestuvad (tuleb pöörlemistõbi), välditi läänesaartel ja mõnel pool mujalgi nende pügamist või villaketrust. Analoogiaprintsiibist lähtub veel uskumus, et pööripäeval sündinud inimese elukäik pöördub tavapärasest erinevaks.
Märkused:
[1] Vrd. HDA III, vg. 1755; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 264.