Väljaandest
Väljaande ülesehitus
Koguteos „Eesti rahvakalender“ annab kommenteeritud ning tekstinäidetega varustatud ülevaate eesti rahvakalendri 93 tähtpäevast või kalendaarsest perioodist. Rahvakalendri ülevaade keskendub ennekõike meie kalendripärimuse kõige vanemale osale, mis on olnud aktuaalne rahvapärimuse kogumise aegadel. Seega annab käsitlus ülevaate meie esivanemate argipäevadest ning pühadest aegadest. Valikus pole tähtpäevi, mida on Eestis tähistama hakatud allles XX sajandil (nii pole ülevaates näiteks tänapäeval populaarset sõbrapäeva (14. II), emadepäeva (maikuu teine pühapäev) jm uuemaid tähtpäevi. Koguteosest on eraldi tähtpäevakirjena välja jäetud ka üksikud tähtpäevad, millel on küll rahvapärane nimetus, kuid puuduvad arhiiviteated (näiteks aetapäev (5. II), leemetipäev (23. XI)).
Tähtpäevakirjeldused. Iga tähtpäeva juurde kuuluvas analüüsivas osas on sellega seotud kombestikku võrreldud teiste rahvaste traditsiooniga ning viidatud olulisema asjaomase kirjanduse põhjal eelistavalt sellele, mis aitaks paremini mõista eesti traditsiooni kujunemist, näiteks paralleelidele ja vastavustele tähtpäevade nimetustes, tavandites, funktsioonis jne.
Iga tähtpäeva puhul on viidatud olulisematele trükallikatele.
Tähtpäevakirjelduste lehitsemiseks on mitu võimalust. Kõige ülevaatlikum jaotus „12 kuud“ annab ülevaate kalendrikuude kaupa (nende piiresse on paigutatud liikuvad pühad). Järjest saab kõiki rahvakalendri tähtpäevi sirvida ning tähtpäevi valida alajaotuses „Tähtpäevanäitused“. Väljaandes kasutatakse traditsioonilisi kihelkonna- ja maakonnalühendeid (vt „Lühendid“). Kasutatud kirjanduse viited on leitav lehel „Kirjandus“
Tähtpäeva juurde kuuluvatele levikukaartidele on viidatud teksti sees ning vajadusel ka tähtpäevateadetes. Levikukaartide kihelkonnad on märgendatud, seega saab otsida kujutatud tunnuseid kihelkondlikult.
Iga tähtpäeva juures paremal veerus on esitatud ülevaatlik kommenteeritud valik selle tähtpäevaga seotud kalendriteadetest.
Kalendriteated on valitud Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest. Ennekõike on aluseks rahvakalendri kombestiku kartoteeki kopeeritud aines (u 72 000 teadet). Kokku sisaldab väljaanne 9175 kalendriteate üksust (mõni sobilik arhiivitekst võib esineda väljaandes ka mitme eri tähtpäeva all). Kalendriteadete esitamisel kasutatakse järgmist jaotust:
1) päeva nimetus, saamislugu, pühitsemine;
2) mitmeid elatusalasid hõlmavad üldisema tähendusega traditsioonid (nt urbimine, kiikumine, tulede põletamine, maskeerimisviis);
3) elatusalad (põllundus, karjandus, kalapüük jt);
4) kodused tööd ja talitused;
5) loodus ja ilmastik;
6) üldisemad maagilised toimingud ja inimsaatuse ettearvamine.
Sõltuvalt tähtpäevast on alajaotuste hulk erinev ning need on esitatud erineva detailisusega.
Väljaandesse valitud kalendriteadetes on eelistatud terviklikumaid, ilmekamaid ja antud teema iseloomustamiseks sobivamaid. Eelisolukorras on valiku puhul olnud suurema teadusliku väärtusega kirjapanekud; võrdväärse materjali puhul on otsustatud varasema üleskirjutuse kasuks. Ebaautentset materjali on väljaande koostamisel püütud vältida. Selliseid tekste, peamiselt mõjustatuid ja vahendatuid trükiallikatest, sisaldab kõige rohkem ilmastikuga seotud kombestik.
Tekstid on rühmitatud üldiselt tegutsemisviisi, mitte põhjenduse alusel (näiteks on kõik toapühkimist käsitlevad tekstid koos, hoolimata sellest, kas selle toimingu põhjenduseks on olnud putukate tõrje, kapsakasvu edendamine või on selline teguviis olnud mõnes piirkonnas hoopis keelatud). Teatava toimingu või selle tagajärje mitmetähenduslikkusele on osutatud kommentaarides koos analoogiate äranäitamisega muude kalendritähtpäevade kombestikus. Ühesisulisi, s. t ühesuguse toimingu ja tagajärjega kirjeldusi on sageli kommenteeritud koos, hoolimata vormierinevustest: osa tekste sellises rühmas võib niisiis olla esitatud nt. kirjeldusena, osa vanasõnana või sisaldada loitsu jne.
Väljaandes on kalendriteated antud niisugusel kujul, nagu nad esinevad rahvaluulekogudes, parandatud on ortograafiat ja interpunktsiooni, vana kirjaviis ühtlustatud tänapäevaseks, väljajätteid ja lisandusi märgivad nurksulud. Kirjapanekute ebaühtlane murdelisus on murrete hääbumisajale omane nähtus ning murdejoonte fikseerimine kombestikukirjeldustes olnud suuresti olenev rahvaluulekogujate erinevatest võimetest ja taotlustest.
Iga teate juures on ära toodud selle meta-andmed: arhiiviviide (rahvaluulekogu nimetus, köide, lehekülje ja sulgudes pala number) ning lisaandmed (kui need on olemas): kihelkonna nimetus, üleskirjutaja nimi, teate üleskirjutamise aasta.
Kalendriteadete kommentaarid aitavad väljaande kasutajal otsustada erinevate kommete ja uskumuste osatähtsuse ja populaarsuse üle rahvatraditsioonis. Kihelkonnanimetusest teksti juures ei tule arvata, et vastavasisulist pärimusteadet esineb ainult selles kihelkonnas, vaid jälgida tuleks selle tähtpäevakirjelduse juurde kuuluvat kommentaari: selles on esitatud samuti teavet pärimuse levikust, vanusest, populaarsusest, analoogiatest, kuuluvusest mitmele tähtpäevale, maagilisest tähendusest jms. Üksikteadete sisu traditsioonikuuluvust aitab mõnevõrra avada sõnastuse erinevus: „ainuke teade“ märgib hoolimata oma ühekordsusest antud traditsioonile omasemat ning ootuspärasemat, „juhuslik teade“ aga vähem omast ja juhuslikumat.
Meie rahvaluulekogud pärinevad ise eri aegadest ning kajastavad rahvatraditsiooni kujunemist üldjoontes märksa enam kui poolteistsaja viimase aasta lõikes. Niisiis peame meie käsutuses olevate teadete paljust või vähesust käsitama kui teatavale ajalõigule iseloomulikku näitajat, osalt ka kui kogumistöö intensiivsuse peegeldust, mitte aga kui ajatut iseloomustust eesti rahvakalendrile.
Kui trükiväljaanne oli üles ehitatud temaatiliselt ning iga kalendritekst kuulub ühte vastavasse alajaotusesse, siis veebiväljaandes on iga väljaga seostatud detailsemad sildid, mille kaudu saab otsida esinemust ka teiste tähtpäevade juuures.
Osa kalendriteadete (valik Hurda kogu ning EÜSi kogu teateid) puhul on lisatud viide originaalköitele Eesti Kirjandusmuuseumi infosüsteemis Kivike. Nii saab iga huviline algset käsikirjalist kirjapanekut ise vaadata.
Fotod
Tähtpäevade juurde on lisatud illustratsiooniks valik fotosid Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest. Võimalusel on lisatud ajaliselt ja ruumiliselt kõige sobivam foto: nt. piirkonnast, kus kirjeldatud tähtpäeva kõige tüüpilisemalt tähistati; ajast, mil tähistamine oli aktuaalne. Mõni foto on esitatud huumori ja väikese vimkaga (nt kujutab hoopis kirjeldatud tähtpäeval keelatud tegevust).
Trükiväljaande ning veebiväljaande valmimisest
Mõte kommenteeritud väljaandeseeria „Eesti rahvakalender“ koostamisest pääses liikvele 1960. aastate „sula“ eel. Kalendriteemalise prooviartikli kirjutas kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna juhataja Herbert Tampere eeldatavalt juba 1959. a. Tema avaldamata jäänud käsikiri „Olevipäev“ sisaldab nii autoripoolse tähtpäevakäsitluse kui valiku rubriikidesse jaotatud arhiivitekste, fondiviidetele on lisatud kommentaar. Antoloogiat asus H. Tampere juhendamisel koostama folklorist Selma Lätt. Kavandatud koguteosest jõudis ta koostada esimese köite. Tema surma järel jätkas tööd Mall Hiiemäe. Kuna väljaande algselt planeeritud maht oli eesti rikkaliku ja mitmekülgse kalendritavandi vahendamiseks liiga napp, muutusid köidete valmides tähtpäevakäsitlused järjest mahukamaks ning oluliselt on täiendatud ka näitetekstide valikut, kuna kartoteeki lisati seeria käigus koostamise aastatel arhiivi laekunud pärimusteateid. Väljaanne valmis kaheksaköitelisena (kogumahus 2318 lk).
Kronoloogilises järjestuses esitatud tähtpäevade paigutus on ERk seerias järgmine:
ERk I (1970): jaanuar – pendipäev (21. III);
ERk II (1981): kevadine pööripäev (21. III) – lihavõtted;
ERk III (1984): jüripäev (23. IV) – viidipäev (15. VI);
ERk IV (1985): suvine pööripäev (21. VI) – olevipäev (29. VII);
ERk V (1991): augustikuu – jaguaeg [2.–9. XI];
ERk VI (1994, kordustrükk 1995): mardipäev (10. XI) – talvine pööripäev (22. XII);
ERk VII (1995): toomapäev (21. XII) – süütalastepäev (28. XII);
ERk VIII (1999): vana- ja uusaasta (31. XII–1.I) – nuudipäev (7.1).
Kuna nii autorite analüüsitekste kui teoses avaldatud arhiivitekste kasutatakse jätkuvalt erinevates uurimustes, ülevaadetes ning tähtpäevaüritustel, otsustati aastal 2013 ette valmistada trükisel põhinev veebiväljaanne.
Koguteose köidete sisu skaneeriti aastatel 2013–2014 ning tähtpäevakirjeldused ja näitetekstid viidi 2014–2016 veebiväljaande Omeka-põhisesse andmebaasi, parandati leitud trükivead ja ebatäpsused, täiendati fotovalikut ning uuendati levikukaarte. Mõnevõrra tänapäevastatud on kommentaariosa saatetekstid, tähtpäevanimedele lisatud puuduv rahvapärasem kuju.
Veebiväljaande kaardid on uuendatud, kasutades kaartide loomiseks Jaak Krikmanni ning Arvo Krikmanni tehtud kaardimasinat. Ühtlustatud on kasutatud kirjanduse loendit. Slaavi tähtedega viidatud autorite asemel on kasutatud latiniseeritud varianti, vastavalt on muudetud ka tekstisisesed viited. Eesti Rahvaluule Arhiivi kogude põhjal on täiendatud tähtpäevade juurde kuuluvat fotovalikut.
Mall Hiiemäe, Risto Järv