Ütskõrd oll jal ütel naistõrahval lambahoitmise õnn käest …

„Eesti rahvakalender“

Ütskõrd oll jal ütel naistõrahval lambahoitmise õnn käest …

Ütskõrd oll jal ütel naistõrahval lambahoitmise õnn käest ar kaonu, ja halastus, villadsõ poolõst naas kõõga kätte tulõma. Kui ütel talvõl kõik lamba ja voonakõsõ ar olli jo lõpnu ja perämäne oinakõnõ viil hingitsemisel oll, sis lubas lambahoitja, et kui timä oinakõnõ ello jääs, ta sis teda suvõl annõpääväl Pelsiküla Annõkivile ohvris saa viimä. Peräst taha ma ka ega aastaga umast lambapüvvüst üte nagla osa villu Annõkivi pääle viiä, kost papp ja vaõsõ tedä poolõs võttõh, perändü võiva.
Nii lubas ta ja viimäne oinakõnõ sai terves. Kui sis peräst suvi tull, sirahtu „suvõ sugimisel“ oinakõnõ nii suurõs ja ilusas, et naasel tuud miildegi tulõ-õs, vai nii-üldä, tuud mõtõldagi täü-üs, oinakest annõpääväs ar tappa. Mis sündü? Kolmandul hommugul peräst annõpäivä läts naane lauda mano ja löüse, et oinakõnõ arki oll lõpnu. Naane peläs tõistvuuri uma toovotusõ murd­mist ja vei ka egäl annõpääväl uma lubatu naglaosa villu Annõkivile, mink läbi perästpoolõ tälle jälki innine lambahoitmise õnn tagasi tull.

Pühitsemine, ohverdamine.
Tuntud Setumaal.
* naas kõõga – hakkas kõigi (lammastega); perändü võiva – pärandiks (saada) võivad; sirahtu – sirgus; suvõ sugimisel – siin vihje vanasõnale viletsa looma kohta: küll suvi soeb ja jaan teeb jalad alla; tulõ-õs – ei tule; täü-üs – ei täi; toovotusõ – tõotuse

Setu

J. Sandra

1901

H II 69, 418/9 (14, II) < Setumaa – J. Sandra (1901)

Annepäev

PÜHITSEMINE, OHVERDAMINE

12

4706