Meil küläh ellevä ütskõrd kats miist …

„Eesti rahvakalender“

Meil küläh ellevä ütskõrd kats miist …

[---] Meil küläh ellevä ütskõrd kats miist Kiirmanni ja Pihlaka nimega. Olliva kõva hobõsõvarga, lätsivä Toomasmäele jaanipäävä puulpühä üüse hobõset vargelõ. Läävä kar´ämaa pääle, silmase’, koh hõbõsõ’ ommava’. Liikseva’ sis külä poolõ, pini’ nakseva’ väiga haukma, lasiva ristikhaina käpülde maaha, et las pinne haukmine raaskasõ tassambast jääse. Kõtuteva’, kõtuteva’ – kaesõ’, üts naistõrahvas tulõ, päitse’ käeh, lööse päitsedega kar´ämaa pääl ütele ja tõõsõlõ poolõ. Eis ütles: „Kuvvõ lehmä kohopiim, säitsme lehmä vahanõ võid, kõik siia.“ Nii ta eis ol´l kõnõlnu ja käünü’ kar´ämaad piti. Kiirmannil ol´l hää nuut olnu’ ja tä ütel Pihlakalõ: „Mis sa arvat, no ma õige lää ja tii tälle veitkene tuud kohopiimä ja vahast võido.“ Pihlak ütel, et: „Mine no mine.“ Kiirmann läts ka järge ja lõigas mito hääd tuhvlen´kat ar küüro piti, kae, sis pand tuu nõid külä poolõ pühkmä. A Kiirmann õks lask takah ja jagi kõik aig „kohopiimä“ ja „vahast võido“, niikavvane ko küläne. A tuu jäi tohi-is tänütädä’ kah, peläs, et sis vast rahvas kuuld, saa tiidä’, et ta nõidmah käüse.

Jaanikaste korjamine – hea piimaand, kari kosub.
Paarkümmend kirjeldust eri paigust; tuntud ka venelastel jt.
* eis – ise; tuhvlen´kat – särakat; ko – kui; tohi-is – ei tohi

Setu

E. Sõrmus

1938–1939

ERA II 252, 423/5 < Setumaa – E. Sõrmus (1938–1939)

Jaanipäev

KARJANDUS

466

4028