Olen ise olnud näärivanaks …

„Eesti rahvakalender“

Olen ise olnud näärivanaks …

Olen ise olnud näärivanaks (jõuluvanaks) erinevates asutustes-ettevõtetes kümnete aastate jooksul. Meeldib olla selles rollis väiksemaarvulise lastepere ees (mitte üle 50 lapse), lasteaedades. Maalapsed on toredamad. Linnalaps on kärsitum – tahab oma pakikest kohe kätte saada. Oleneb tellijast – enamasti soovitakse näärinäidendit + näärivana (olen taolisi stsenaariume koostanud igal aastal). Näärivana rollis mängin lastega mänge (ringmängud, või annan neile mingi liikumisega seotud ülesande). Vitsakimpu pole ma kunagi kasutanud, küll aga väikest päkapikukest, kes mul peos peidus ja kellelt ma aeg-ajalt nõu küsin. Olen kasutanud ka paharetikest – nn. pusa, kes mind ja minu plaane kipub segama (tegemist on pallnukuga). Alatiseks rekvisiidiks on ka kelluke (aisakell), mida helistan saabumisel ja lahkumisel. Täiskasvanute nääripidudel koostan stsenaariumid rohkem show eesmärgiga. Kõige lõpuks pakid. Nende väljaandmisel kasutan erinevaid lahendusvariante (show – täiskasvanutele), lastepidudel järgin traditsioonilist vormi – laps tahab salmi-laulu lugeda. Seda peab lapsele võimaldama. Kurb on lastest, kes on õppinud salmikese, kuid 200-300 lapsega üritusel ei ole näärivana võimeline kuulama kõigi salme. Sellistel pidudel aitavad pakke jagada tegelased nääristsenaariumist. Kasutan ka nippe: palun lastel lugeda oma salmid õhtul kodus enne magamaminekut akna juures – päkapikud ikka kuulevad vms. Linnapublik kaob saalist tavaliselt paki saamise järel ega oota näärivana lahkumist.
Minu ettekujutustes on jõuluvana hoopis teine mees – tema puhul ei ole vaja teha mingit show’d, piisab lastega (pereliikmetega) vestlemisest, salmide kuulamisest ja kingi kätteandmisest, tavaliselt asutustes seda ei mõisteta ja jõulupidu kujuneb tellija soovi kohaselt tavaliseks nääritralliks.

Jõuluvana kingitustetoojana.

Tartu linn

H. Rajalo

1992

RKM I 28, 371 < Tartu l – H. Rajalo (1992)

Jõulud

JÕULUVANA

425

7502