Kolmekuningapäivä üäsä, kui aig hakkas liiga igavast juba …

„Eesti rahvakalender“

Kolmekuningapäivä üäsä, kui aig hakkas liiga igavast juba …

Kolmekuningapäivä üäsä, kui aig hakkas liiga igavast juba menema, siis hakketi õnne valama. Seda õnnevalamist tehti ninda, et tuluke tehti pliita alle ehk reietua leede ja siis võeti üks suur kulp vai kulbilaba ja sinne lava sisse siis pandi seda tina. Ja siis ega sie valamine ninda samate õldki, et mudku vala ja midagi sie valamine ei tähändägi, sehel oli omad tähendused ka. No tina (siatina) pandi, siis natukese aja pera sie tina läks vedelast. Kui siis tina jua õli mend vedelast, siis valati pouhti külma vette ja siis kui vällä võeti, siis õligi niisikene vigur valmis. Kui nüüd näisterahvas sai niisikese sõrmuse muadi asja, siis sie arvati, et sis saab usina mehele. Kenele juhtus, et sai puusärgi, no siis sie pidi aigsast kõhe surema. Kui mõni tütarlaps juhtus saama lapsekiigu muadi asja, siis sie pidi saama jällä lapse. Ega maksa naerada ega irvitada midagi, nied asjad ja vigurid, mis õnnevalamisega tulivad, ei õld igakõrd ühtigi ninda, et ei õld õiged. Minu isa kui elas, siis mina ka ühäkõrra kolmekuningapäiva õhtu hakkasin õnne valama ja tuli üks mies ja sie hoidas piad kinni, sie pia õli ninda pualessaadik kaela otsast maha lõigatud ja pual pidas viel kinni ja nagu nüäri moodi õli sääl risti ja põigite ümbär kaela. Arvasima kõhe, et ega sie iad ei tähända ja ega mendki pali aiga, kui isa puas enese üläs.

Õnnevalamine.
Tinavalamine on kõige populaarsem aastavahetuse ennustusviis. Üksikuid teateid Lõuna-Eestist, ka Lutsi keelesaarelt, et tina valati hobuste õnneks.

Jõhvi

E. Mets

1939

ERA II 268, 267/8 (1b) < Jõhvi khk – E. Mets (1939)

Kolmekuningapäev

INIMSAATUS

191

214