Nuudipäev (7. I)

Eesti kalendaariumi tähtpäevade seas on nuudipäeva[1] seos daatumiga tavapärasest nõrgem. Seda päeva on meil käsitatud ning tähistatud kui jõulude lõppu ja määratletud mitte kuupäevaga, vaid kaude, nimetustega nääripäeva järgmine päev, jõulu esmaspäev, kolmekuninga järelpäev, pärast kolmekuningapäeva, viimane pühade päev, jõulude järgmine päev jts. Kuna oma levikualal Põhja-Euroopa rahvaste seas kannab nuudipäev samasugust tähendust, on see soodustanud daatumi ülekandumist 7. jaanuarilt teisele trükikalendrites jõulurahu lõppemist märkivale kuupäevale – 13. jaanuarile.[2] Sellest hilisemast kuupäevast eestlastelt pärimusteateid ei ole (vt. levikukaart: nuudipäev). Tähendust pole ka pühakunimel Knud (Knut), assotsieerub vaid nuut – õlgedest keerutatud kantsik. Siit tuleneb samuti päeva olulisem tegevus: mehed käivad perest peresse õlgnuutidega „pühi välja peksmas“. Ütlus „Hea toomas toob jõulud, paha nuut viib jõulud“ märgib, nagu soomlastelgi, jõuluaja algamist toomapäevaga (21. XII) ning lõppemist nuudipäevaga. Soome on nuudipäeva tähistamine levinud Skandinaaviamaadelt rootslaste vahendusel. Maskeerituna perest peresse käimise kombe levik hõlmab Edela-Soomet. Eestis osutub nuudipäeva nimetus ja kombestik tuntuks vastavalt Lääne-, Loode- ja Põhja-Eestis piki rannikut. Põhjarannikul on tuntud soomepärane nimetas hiivaknuut (vrd. soome k. hiiva – pärm, kergitusaine), mis tuleneb kombest õllenõude põhja vajunud pärmisegune õlu üheskoos lõpuni juua. Eestlastel kuulub nuudipäeva tähistamise juurde õllenõudelt punnide ärakorjamine ning kotiga kaasa viimine: „Nuudipäeval käinud vanad mehed külas, sõitnud hobustega, norinud õlleriista vikki ja prunni, joonud selle õlle tükkis (ühes) pärmiga, tantsinud, trallitanud ja teinud igademoodi vigurid.“[3] Selle päeva kombestikku kuulus veel pillimäng, mõnel pool ka kõrtsiskäik, tüdrukute kimbutamine, töölesiirdujate takistamine (näiteks viidi naiste vokid ära), või vastupidi, töölekäsutamine. Nii kujunes nuudipäev piirkonniti tähtsamaks ja enam oodatud pühaks kui kolmekuningapäev.

Perest peresse käivate meeste maskeering oli tagasihoidlik. Rekvisiitidena on mainitud õlgedest vööd, mille vahele võidi torgata õllenõude punne või peredest aseaineks antud puujuppe, kaasas kantavat kotti, õlgi mütsi küljes. Kuigi perest peresse käimised ulatusid meeste seas 20. saj. II poolde, lastetraditsiooni need erinevalt Soomest siiski ei kandunud.[4]

Muutustele toitluses viitab ütlus, et paha nuut peksab nuudiga õllepotid (ka: lihapotid) välja ning paneb taaripotid asemele. Talvise pööripäeva järgsete päevade seas oli nuudipäev viimane, millest alates on öeldud päeva kolme kukesammu võrra pikemaks muutuvat. Põhjarannikult on teateid, et rannamehed pidasid tööplaani: hülgepüüdjad kogunesid hülgejootusid pidama ning sealjuures moodustati hülgepüügi meeskonnad. Kalale ei mindud – oli teada, et sellel päeval kala ei saa.

 

Märkused:

[1] Taani hertsogi (legendi järgi kuninga) Knud Lavardi surma (7. I 1131) mälestuspäev.

[2] Vrd. Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 21–23; Bregenhøj-Vento, lk. 16.

[3] ERA I 3, 57(5) < Pühalepa khk – S. Kaev (1930).

[4] Vrd. Bregenhøj-Vento, lk. 26 jj.