Sel hommukul enne päävanõsõngut käüvä vana …

„Eesti rahvakalender“

Sel hommukul enne päävanõsõngut käüvä vana …

Sel hommukul enne päävanõsõngut käüvä vana kunsti-naasõ, kes tõisile kurja ja kahju püüdvä tetä, muidõ lihmi nüsmäde. – „Vanast, ku ma viil nuur olli,“ ütles kõneleja, „tullu Haabsaarõ mõtsasaks (Kõrgepalu mõisa järgi) suurõ riidi hommuku mõtusijahest varha kuu ja nännü: üts vana naanõ, kakõnu kasugatükk sällän, lännü karjaaida sisse ja nakanü lehmä nüsmäde, esi ülnü: „Lehmä sullõ, piim mullõ!““ Tõmmanu sõs paar tsilkakõist piimä kippi ja lännü tõsõ lehmä ala. Nigu parastjagu lehmä ala oll kükänü, nii mõtsasaks lasknu püssäga kipi käest vällä. Ah! Ku sõs naanõ vällä hiitünu ja pandunu kodo puulõ lahksama, kipi jätnü sinnapaika, olnu säältsamast tõstrõ vai muidõ vana pernaanõ. Tuu äkilitse hiitumise perast jäänu hirmsa haigõs. Mõtsasaks oli tõsõ viil kuhtuhe kaavanu.

Võõra lehma lüpsmine.
Üksikuid teateid. Piimanõidus ühine suure neljapäevaga.
* muidõ – muude, teiste; kuu – koju; kippi – kibusse, kappa; väl´lä hiitünü – ära ehmatanud; lahksama – liduma

Hargla

J. Pähn

1890

H II 32, 213/4 (29) < Hargla khk – J. Pähn (1890)

Suur reede

KARJANDUS, KODULOOMAD

Veised

44

2189