Peetripäevi on eestlaste rahvakalendris kaks, talvine peetripäev (22. II)[1] ja suvine peetripäev (29. VI). Mõlemad päevad on meil vähe populaarsed. Talvise peetripäeva kommetest on kümmekond usutavat üleskirjutust Hiiumaalt (Käi, Phl) ja Läänemaalt (Noa, Rid). Peetripäeval märgitakse kevade lähenemist traditsiooniliste väljendustega, mis küll ulatuslikumalt on liitunud teiste tähtpäevadega, nagu: kõrred hakkavad lund vihkama, kuum kivi visatakse merre.
Varasemate (XVII saj.) kirjanduslike andmete põhjal on peetripäeval viidud pühadele allikatele ohvriande.[2] Hilisemad teated selle kohta puuduvad. Peetripäeva nimetatakse ka Peetri helis(päevaks), üldse liidetakse tema nimele heli, helin. Hupel kirjutab peetripäeva kohta: „Petri ellis, siis hakkavad allikad aurama ja kivid meres külmuma.“[3]
Lääne-Euroopas tähistab peetripäev sageli kevade algust. Saksamaal ajavad lapsed eelõhtul kette (ka kastekanne) kõlistades usse (ka kärnkonni) majast eemale.[4] Ka tuntakse (peamiselt katoliiklikes maades) veel Peetri ahelatepäeva 1. VIII, mille kombed on sakslastel vististi segunenud talvise peetripäevaga.[5]
Peetripäeva helinate seletamisel tuleb arvestada välismõjusid.
Märkused:
[1] Nimetus on pärit kirikukalendrist, kus tema algupära on mõnevõrra ebamäärane. Sakslastel esineb nimetus Petri Stuhlfeier.
[2] Boecler-Kreutzwald, lk. 77.
[3] Hupel, TN III, lk. 368.
[4] Fehrle, lk. 71.
[5] HDA VI, vg. 1531.