Tuhkapäev

Tuhkapäev (tuhapäe, tuhkpäe), vastlapäevale järgnev päev, on eestlaste rahvakalendris võrdlemisi hästi tuntud.[1] 

Kiriklikus traditsioonis sümboliseeris tuhk (tuha raputamine pähe, riietele) patukahetsust.[2] Luterlik kirik tegeles patukahetsemise tseremooniaga suhteliselt vähe ja eesti talupojani jõudis see veelgi vähem. Tuhkapäeva traditsioonid lähtuvad meil ühelt poolt tuhast kui puhastusvahendist (tuhast valmistati lehelist) ja maagilisest kaitseabinõust (tuha viskamine jälgedesse jne.). Ka on arvestatud tuha positiivset mõju taimekasvule väetisainena ja kahjurite hävitajana. Tuhkapäeval külvati tuhka põllule ja aeda või hoiti sel päeval kogutud tuhk külvamise ja istutamise ajaks. See pidi hävitama nn. tuhkmardikad. Tuhkapäeval sõelutud tuhast tehti lehelist, mida kasutati pesupesemisel ja seebikeetmisel. Pesupesemine oli tuhkapäeval üldse soovitav – pesu pidi siis alati valge saama. Teisest küljest iseloomustab tuhk (tuhkapäeval) mustust, naha kestendamist, kõõmamist, kärntõbe, isegi laiskust.

Kõike loetletut arvestati tuhkapäeva kommetes, keeldudes ja käskudes. Kui vastlapäeval juustekammimist sileda liutee ja linakasvu analoogial soovitati, oli see tuhkapäeval lausa keelatud: pea pidi hakkama kõõmama, juuksed tuhkama, halliks minema[3] jne. Juuste lõikamine on tuhkapäeval üldiselt soovitatud – kasvavad pikad ja tihedad juuksed, ainult Saare- ja Hiiumaal on see keelatud juuste halliks minemise pärast. Künnihärgi ei tohi ikkesse panna, sarved hakkavad kestendama, lähevad pehmeks. Kui hobune rakkesse panna, hakkab kael rangide all kõõmama, läheb kärna. Lambaid ei tohi niita, vill kas hävib, läheb halliks või hakkab lambal nahk kõõmama.[4] Üldse on villaga töötamine (ketramine, kudumine) keelatud.

Kes tuhkapäeva hommikul kauaks magama jäi, oli tuhakott (ka tuhkmunn)[5]. Hiiumaal aeti laiskust välja sõnadega:

„Tiss, toss, toast välja,
tööjõud tuppa!“

Kes kaua üleval oli või tulevalgel töötas, sellel vaatas „laisknaine“ aknast sisse, töökott seljas, – tõi tööd juurde. Nimetatud uskumus on levinud peamiselt Muhus, vähesel määral ka Läänemaal.

Laiskust sümboliseeris ka Mulgimaa (Hls, Krk, Pst, Trv) tuhkapoiss (tuhapoiss, tuhapuss). Tuhapoiss oli poisi, tuhatüdruk tüdruku riides kuju, nukk. Pea oli enamasti tuhaga täidetud. Nägu kas joonistati söega riidele või lõigati välja mõnest pehmemast ainest (nt. kaalikast). Tuhkapoisse tehti mitmesuguse suurusega. Väiksem oli umbes poole meetri pikkune. Tuhkapoiss toodi tallu ikka salaja, paigutati kas ukse juurde või akna alla, vahel visati ka üle läve tuppa. Sel juhul katsuti viskajat tabada. Õnnestus see, siis aeti tal luuavars seljas oleva kasuka või palitu varrukatest läbi, nii et ta käsi liigutada ei saanud, ja saadeti siis minema. Kaasatoodud tuhkapoiss seoti selga või luuavarre külge. Igal juhul katsuti tuhkapoisist lahti saada, sest kuhu ta päevavalgeni jäi, sinna jäi ka laiskus. Kui ei õnnestunud muidu lahti saada, viidi tuhkapoiss metsa ja pandi seal puu otsa. Mõnede kirjelduste järgi võidi nädalapäevad tuhkapoissi küla mööda kanda. Kui tüdineti, viidi metsa või hävitati. Üldse oli tuhkapoiss, vähemalt hilisemal ajal, noorte naljaks, talle anti humoristlike soovidega kirigi kaasa. Tuhkatüdruk viidi peresse, kus olid poisid, pruudiks. Juurust on teade, et seal vana-aasta õhtul Tahma-Toomas ehk nearitont teise ukse ette viidud, millest samuti lahti saada taheti.[6] Tuhkapoisi (-tüdruku) kirjeldused on meil kõik pärit hilisemast ajast, kuid see ei ütle veel, et komme on hilise algupäraga. Üldiselt on tal vanade traditsioonidega palju ühist, nt. kadaajamisega vastlapäeval, kus ka kuju – halva sümbol – kodust eemale viiakse. Tuhkapoisi tegemine ja teised taolised kombed leidsid aset aastaajal, mil rahval oli käsil ettevalmistus suviseks tööperioodiks, siit ka maagiline tööjõudluse taotlus ja laiskuse peletamine.

Tuhkapäevaga seoses on tuntud vanasõna: tuhkapäev toob söögiune (keskhommiku), rukkivihk viib.[7] Kolmeks söömavaheks jagati päeva kindlamalt küll alles jüripäevast.[8] Sel puhul: jüripäev toob, rukkivihk viib. Tuhkapäev oma ulatusliku ajalise liikumise tõttu nagu ei sobikski kindlamaks tähtaja määrajaks, kuid nähtavasti põhjustasid looduslikud ja muud tingimused keskhommiku pidamises teatavaid nihkumisi niihästi varasema kui ka hilisema aja peale. Traditsioonilise ütlemise kujunemisel või liitumisel ühe või teise tähtpäevaga võis omajagu kaasa mõjuda ka sõnade kõlaline külg, assonantsi ja alliteratiooni olemasolu – tuhkapäev toob –, kuid vaevalt sai see ainumäärav olla.

Paljudel tähtpäevadel on naiste külaskäik, eriti hommikul esimesena, keelatud. Igal juhul oli sellel halb tähendus. Tuhkapäeval kardeti sellest loomade nõidumist, jalgade haigust või siis puunõude kuivamist suvel. Kaitseks kõige halva vastu oli tuha viskamine võõra jälgedesse või riietele. Traditsioon on tuntud saartel, vähemal määral ka Läänemaal.

Tuhkapäeva toitudest on kõige iseloomulikum leiva ja mitmesuguste kakkude valmistamine.[9] Tuhkapäeval pidi ahjule ikka labidat näitama, s. t. pidi midagi küpsetama, siis ei läinud suvel leib hallitama. Kuid leidub ka andmeid leivategemise keelu kohta. Leiva ja kuklite küpsetamise osas on tuhkapäeval tunduv sarnasus vastlapäeva kommetega. Kõige üldisem oli tuhkapäeval odrakarask ja odrajahust kuklid, mis paikkonniti mitmesuguseid nimetusi kandsid.

Mulgimaal tehti tuhapätsi (odrajahust), millele vahel liha sisse pandi. Küpsetati ahjusuul, tuha peal või lausa tuha all, kusjuures siis pätsikesele suuremaid linaluid ümber pandi. Pärnumaal (Tõs, Aud, Vän, Khn) valmistati odrajahust tuhapulli. Tuhakakk, mida tunti Saaremaal, oli samuti odrajahust. Võrumaa tuhkapäeva toiduks oli tuhavatsk. Laial maa-alal (Põhja- ja Kesk-Eestis, osalt ka Lääne-Eestis) nimetatakse lihtsalt tuhakooki. Tuhakook võis olla ka rukkijahust, kuid enamasti kasutati siingi odrajahu. Sageli küpsetati tuhkapäeval tavalisi pannkooke ja nimetati neid tuhakoogiks. Ka tuhkapäeval on kohati tehtud niisugune päts (nagu vastlapäevalgi), mis jaotati karja väljalaskmisel loomade vahel (vt. vastlapäev).

Tuhkapäeva traditsiooniliseks toiduks oli veel jahupuder, mida tuha- või tuhkapudruks hüüti. Valmistati see enamasti odrajahust, harva tangudest. Tuhapudru kohta on kirjeldusi maa erinevatest paikadest (Sa, Hii ja osalt ka Lä ning Võ).

Rannaäärne rahvas lõpetas tuhkapäevaga lihasöömise, mindi üle kalatoidule. Seda iseloomustab maagiline vihtlemine saunas, mille juures öeldi: „Liha maha, kala selga!“ (Hlj, Kuu, Jõe, Kul, Hää).

Harjumaa ranna alalt pärineb omapärane kirjeldus:

„Lastele oli tuhkapäev paha päev, neid pandud soola peale põlvili ja pekstud vitstega, pahad vanemad muidugi tõe pärast, head aga naljaks vastu püksa, kusjuures sõnatud:

„Ära kauda kalasind,
ära likkalakkatind,
ära tie lueru merda,“[10] 

– mis tähendanud, et lapsed võrku kududes hästi hoolsad oleksid.“

Mõnesuguseid naljakaid ja nöökavaid kombeid seoses selle päevaga tundsid ka teised rahvad. Sakslastel oli tuhkapäeval kombeks vanatüdrukuid pilgata.[11] Meil esines midagi taolist vastlakommetes (vanapoisid kosjas, vanatüdrukud saavad mehele).

Osa tuhkapäeva kommetest on lähedal asuvate tähtpäevadega sarnased või lausa ühised, näiteks nagu vastlapäeval: mitmesuguste leibade, kuklite küpsetamine, tulevalgel töötamise keeld, osalt ka ilmaended jne. Rohkesti on ka niisuguseid kombeid, mis on vastlapäeva omadele risti vastukäivad, nt. hobuste rakendamine, künnihärgade ikkessepanek, juustekammimine, lambaniitmine jmt.; need on tuhkapäeval keelatud, vastlapäeval aga soovitatud.

Osa tuhkapäeva töökeelde ning ilmaendeid on ühised madisepäeva omadega, eriti niisugused, mis on putukate ja mitmesuguste taimekahjurite arvatava tekke ja nende tõrje teenistuses. Enamasti on ka traditsioonide leviku piirkond sama. Tuhkapäeva tuisk ja sadu ennustab palju putukaid ja marju samuti kui madisepäeval. Madisepäeva kommetega väga lähedane on Saaremaal tuntud „kärbeste tegemine“. Puupulgad, mis sümboliseerivad kärbseid, kinnitati nööri külge ja viidi salaja teise peresse. Seal asetati niisugused „kärbsed“ ukse käepidemele. See pidi kärbsed suvel sinna peresse viima. Niisugused „kärbsed“ katsuti jälle arvatavale toojale tagasi viia.

Tuhkapäev on meil peaaegu üle maa tuntud. Terve rea kommete levikualaks on aga ainult Saare- ja Läänemaa. Ida-Eestis, eriti selle lõunapoolsel alal, on tuhkapäeva kombed vähem populaarsed või puuduvad täiesti. Niisugune esindus ongi ootuspärane, sest meie idanaabritel venelastel on tuhkapäev peaaegu tundmata.

Lääne-Euroopas on tuhkapäeva kombed võrdlemisi rikkalikud, kuid meie omadest tunduvalt erinevad, nagu seda on ka vastlakombed. Vähesel määral esineb teistel rahvastel tuhkapäeval ka puhastust ja viljakust taotlevaid maagilisi toiminguid. Linakasvumaagial on seal küünla- ja tuhkapäeval oluline koht.

Üldiselt on igipõlise agraarkalendri tavasid meie tuhkapäeva traditsioonides võrdlemisi vähe, uskumused ja kombed on mõjustatud enamasti mingist analoogiast.

 

Märkused:

[1] Nimetus „tuhkapäev“ on „tuhapäeva“ ja „tuhkpäeva“ kõrval kõige laiema levikuga: Põhja-Eesti, Saaremaa, Läänemaa, Mulgimaa; „tuhapäe“, ka „tuhkapäe“ esineb idapoolses Lõuna-Eestis: Võrumaa, Lõuna-Tartumaa, osalt ka Lõuna-Viljandimaa.

[2] HDA I, vg. 618.

[3] Traditsioon on tuhkapäeva puhul laia levikuga (umbes 180 üleskirjutust). Tuntud pea kogu maal (peale Võrumaa, Setumaa, Lõuna-Tartumaa, Lõuna-Viljandimaa).

[4] Levinud peamiselt Hiiu- ja Saaremaal, üksikuid teateid Viljandimaalt, Läänemaalt, Risti khk, Torma khk.

[5] Soomlasedki ennustavad tuhkapäeval kõige varasemale tõusjale virkust kogu aastaks (Hautala, lk. 111).

[6] ERA II 19, 566 (3) < Juuru khk – R. Põldmäe. „Nearitont“ on soomepärane.

[7] Vanasõnast on kümmekond üleskirjutust eri kohtadelt (Pärnu khk, Vändra khk, Tori khk, Suure-Jaani khk, Vigala khk,  Pilistvere khk, Halliste khk, Helme khk). Paar teadet on ka sama vanasõna kasutamisest vastlapäeval.

[8] Vt. Tampere, ERlV II, lk. 27.

[9] Mitmesuguseid kukleid on küpsetanud ka sakslased jt. rahvad. Sageli nimetatakse neid vastlakukliks. HDA I, vg. 618.

[10] kauda kalasind – kaota võrgukudumise pulka; likkalakkati – võrgukudumise nõel (puust), sama, mis ui; luer, lueru – kaks kokkukistud võrgusilma. Vilberg, Endised tähtpäevad, lk. 272. Sümboolne laste peksmine esineb ka näärikommetes.

[11] HDA I, vg. 619.