Näärisokkudele anti karja- ja õnnesoovide eest …

„Eesti rahvakalender“

Näärisokkudele anti karja- ja õnnesoovide eest …

Näärisokkudele anti karja- ja õnnesoovide eest enne kas kindaid või kujutud sukapaelu kingiks. Sokud käisid mitu küla läbi. Kui sokkusi rohkem koos oli, siis pandi üks noor mees karjaseks. Karjasel olid kadakad sokkude toiduks kaindlus. Karjane lasi neid talutubades vastastikku „muksida“ ja pakkus neile kadakaid süia. Kingid – kindad või paelad olid neil aumärgiks sarvede külge seutud ja sokkude viimane retk olnud kõrtsi, kus viimased manöövrid on tehtud. Viiskümmend aastat tagasi pidanud üks Leisi poistest sokukarjasena Leisi kõrtsis oma lõppmanöövert. Päikesetõusu ajal komandanud karjane: „Pikid-pukid! Kergulised hakkavad tulema. Nahad selga ja metsi mööda koduse, ehk muidu papp karistab.“ Mindud esiteks männametsaga kaetud Leisi mõisa härg-kopli, millest suur talitee läbi läheb. Sääl tulnud esimine kerguline, Tõiste külast vana Anni Mart vastu, kes papile enne jumalateenistust käis küla arulisi uudisi jutustamas. Mart oli viie jala kõrgune mehenäss ja kandis pruun-mustakat tüsskuube. Lumi olnud tee kõrval sügav ja sokkudel paras näärituur sees. Karjane hüüdnud: „Pikid-pukid! Viimane prijomm. Kits tuleb!“ Ja täisverd sokud pannud vana Mardi pehmesse lumesse, kust ta enne ei tõusnud, kui sokukari möödas oli. Preestri köökis kaebanud Mart oma õnnetust. „A vot-vot, Martin, kas sa neid ei tunnud, kes naad olid?“ – „Ai, reestriärra, kudas võisin ma neid tunda. Naad olid täiesti soku moodi.“ – „No karjust sa ikka nägid, ehk tundsid selle ära.“ – „Jah, reestriärra, see oli niisamma valge laari palgega kui te ise olete.“ – „No vot tebe na, Martin, seda sa peaksid juba teadma, et mina sokuks ei käi.“

Sokukarjane.
* tüsskuube – villasest riidest kuube; prijomm – ettevõtmine (vrd. vene k. приём); laari – klaari; vot tebe – vaat sulle (vene k. вот тебе)

Karja

M. Männik

1939

ERA II 255, 344/6 (49–50) < Karja khk – M. Männik (1939)

Vana- ja uusaasta

MASKEERIMINE JA ROLLIMÄNG

75

8293