Nüüd tuleb vana-aesta ehtu …

„Eesti rahvakalender“

Nüüd tuleb vana-aesta ehtu …

Nüüd tuleb vana-aesta ehtu, millal kabeli menna ja kui seeld ära tulla, siis hageda kooju valama. Olgu ööldud, et ahi kööti tuplist ärä, ninda et süsi üväst sai ja sööd veeti leede ja maeti tuhaga kõvast kinni, et ära ei kustuned, noh, nüüd tehti toore leppäise puu sisse kirvegä auk. Oli see tehtud, siis pandi tina sisse, tulesööd pääle, ja nüüd puhuti nii kauva kui tina sulaks sai. Siis kallati kappa, kus vesi sees oli ja ööldi sene inimese nime, kene onneks valati. Siis voeti kabast kuve väljä ja kogu seltskond vai pere, kes juhtus sul ligi olema, tulid valatama, minesugune ka on. Tähendus oli, kuda kennegi vanemb arvas. Kus palju sitta külis oli, see tähend üväd onne. Kel sitta ei old, see suri sel aestal ärä, ja ninda edesi, kuda vade kennegi paremine arvas. Valamine loppes siis, kui kaigile onne valatud oli ja nee kojud oieti tuleva uuve aesta lauppäivani, kus neid uutega verrelti ehk uuvest ümbär valati. [---]

Harulise „õnne“ seletamine.
* kooju – koju; sene – selle; kene – kelle; kuve – pilt; valatama – vaatama; minesugune – missugune; vanemb – vanem inimene; sitta – räbu

Kuusalu

J. Esken

1893

H IV 6, 120/2 (10) < Kuusalu khk – J. Esken (1893)

Vana- ja uusaasta

INIMSAATUS, TULEVIKU ENNUSTAMINE

Õnnevalamine

698

8916