Jaanipäeval ja nelipühil kiiguti kõige rohkem …

„Eesti rahvakalender“

Jaanipäeval ja nelipühil kiiguti kõige rohkem …

Jaanipäeval ja nelipühil kiiguti kõige rohkem. Küla noored poisid ehitasid kiike. Jaanipäevaks ja nelipühiks ehiti ta veel kaskedega ning õhtul koguneti kiikuma, laulma ja tantsima. Kiiked olid metsa serval, lagedal platsil, tavaliselt ikka suured. Poisid isegi kiikusid „üle aisa“. Tähendab, kiigelauad, kus peal istutakse, tõusid nii kõrgele, et langesid üle võlvi teisest äärest alla. Kiige ehitajaile ja ehtijaile toodi nelipühiks mune ja jaanipäevaks viina, õlut ning muud maiustisi. Kiige juures mängiti ringmänge. Sealjuures lauldi: „Mu isamaa armas ...“, „Kui Kungla rahvas kuldsel a’al ...“, „Mäe otsas kaljulossis ...“, „Vares vaga ...“, „Oh, kui rasked on minu päevad ...“, „Siidilipp ja hõbepurjed“.

Kiige valmistamine, kiikumine.
Põhja-Eestis valmistati kiik suvisteks, siitpeale algas ka kiigelkäimine, mis võis kesta pea kogu suve. Valdav osa kirjeldustest kiikumise kohta suvistel ongi pärit Viru-, Järva-, Harju-, Lääne-, Saaremaalt. Lõunapoolses Eestis algas kiigelkäimine lihavõtetest ning kestis lühemat aega. Vrd. Tampere, ERlV II, lk. 36 jj.

Narva linn

E. Sula

1935

ERA II 87, 39/40 < Narva l – E. Sula (1935)

Suvisted

KIIKUMINE

43

3453