Ütskõrd oll jal ütel naistõrahval lambahoitmise õnn käest …
Source
„Eesti rahvakalender“
Title
Ütskõrd oll jal ütel naistõrahval lambahoitmise õnn käest …
Tekst
Ütskõrd oll jal ütel naistõrahval lambahoitmise õnn käest ar kaonu, ja halastus, villadsõ poolõst naas kõõga kätte tulõma. Kui ütel talvõl kõik lamba ja voonakõsõ ar olli jo lõpnu ja perämäne oinakõnõ viil hingitsemisel oll, sis lubas lambahoitja, et kui timä oinakõnõ ello jääs, ta sis teda suvõl annõpääväl Pelsiküla Annõkivile ohvris saa viimä. Peräst taha ma ka ega aastaga umast lambapüvvüst üte nagla osa villu Annõkivi pääle viiä, kost papp ja vaõsõ tedä poolõs võttõh, perändü võiva.
Nii lubas ta ja viimäne oinakõnõ sai terves. Kui sis peräst suvi tull, sirahtu „suvõ sugimisel“ oinakõnõ nii suurõs ja ilusas, et naasel tuud miildegi tulõ-õs, vai nii-üldä, tuud mõtõldagi täü-üs, oinakest annõpääväs ar tappa. Mis sündü? Kolmandul hommugul peräst annõpäivä läts naane lauda mano ja löüse, et oinakõnõ arki oll lõpnu. Naane peläs tõistvuuri uma toovotusõ murdmist ja vei ka egäl annõpääväl uma lubatu naglaosa villu Annõkivile, mink läbi perästpoolõ tälle jälki innine lambahoitmise õnn tagasi tull.
Nii lubas ta ja viimäne oinakõnõ sai terves. Kui sis peräst suvi tull, sirahtu „suvõ sugimisel“ oinakõnõ nii suurõs ja ilusas, et naasel tuud miildegi tulõ-õs, vai nii-üldä, tuud mõtõldagi täü-üs, oinakest annõpääväs ar tappa. Mis sündü? Kolmandul hommugul peräst annõpäivä läts naane lauda mano ja löüse, et oinakõnõ arki oll lõpnu. Naane peläs tõistvuuri uma toovotusõ murdmist ja vei ka egäl annõpääväl uma lubatu naglaosa villu Annõkivile, mink läbi perästpoolõ tälle jälki innine lambahoitmise õnn tagasi tull.
Kommentaar
Pühitsemine, ohverdamine.
Tuntud Setumaal.
* naas kõõga – hakkas kõigi (lammastega); perändü võiva – pärandiks (saada) võivad; sirahtu – sirgus; suvõ sugimisel – siin vihje vanasõnale viletsa looma kohta: küll suvi soeb ja jaan teeb jalad alla; tulõ-õs – ei tule; täü-üs – ei täi; toovotusõ – tõotuse
Tuntud Setumaal.
* naas kõõga – hakkas kõigi (lammastega); perändü võiva – pärandiks (saada) võivad; sirahtu – sirgus; suvõ sugimisel – siin vihje vanasõnale viletsa looma kohta: küll suvi soeb ja jaan teeb jalad alla; tulõ-õs – ei tule; täü-üs – ei täi; toovotusõ – tõotuse
Kihelkond
Setu
Koguja
J. Sandra
Kogumisaasta
1901
Täisviide
H II 69, 418/9 (14, II) < Setumaa – J. Sandra (1901)
Tähtpäev
Annepäev
Teema
PÜHITSEMINE, OHVERDAMINE
Tähtpäevateksti nr
12
Teksti nr
4706
- Date Added
- September 21, 2016
- Collection
- Tekstid ERAst
- Item Type
- Kalendriteade
- Tags
- ANNEPÄEV/ karjandus/ kirik/ ohverdamine/ pühitsemine/ Setumaa/ söögid
- Citation
- “Ütskõrd oll jal ütel naistõrahval lambahoitmise õnn käest …,” Eesti rahvakalender, accessed December 23, 2024, http://www.folklore.ee/erk/items/show/48706.