Õigusega kutsuti neid mardisandid …

„Eesti rahvakalender“

Õigusega kutsuti neid mardisandid …

Mardisandid.
Õigusega kutsuti neid mardisandid, sest nad polnud muud kui santijiad, armuleiva ajajad, kust omale lakkumise ja priiskamise raha kokku kraapisivad, mis nädalate kaupa taga järel joodi. Ka välimise poolt olid nad sandi-kujulised. Kõigil kotid kaelas, kuhu armuleivapalukesed sisse pandi; eht mustlased, kes omale igasugu andi oskasivad maaruda, ainult selle vahega, et laulul seda ette tõivad, oma soovisi luule teel avaldasivad, kuna mustlased ainult ja ikka maaruvad.
Seltskonna hulgas oli üks hea regevärsilaulu mees, keda teised aitasivad oma kaasapiminaga. Laulumees kutsuti teisest vallast, kui oma mõisa piiridel toda ei olnud. Laulumees kandis siis ka enamiste isa nime, oli oma perekondlaste eestvedaja ja ninamees, keda teised siis ka isaks kutsusivad. Kõigil olid kotid kaelas, kohu siis anded pandi. Üks niisugune laulumees oli ka Kustu Peedi. [---] Siiski ei tohtinud mardid – lühidalt kutsutakse neid nii ja kadrinapääva santijad kadrid – oma lubaga (vist tiupäävade võlgajäämise pärast?) niisugusi reisusi ette võtta, vaid pidid mõisavanemilt luba paluma. Kaheks päävaks ainult antud luba. Siis sõideti külad läbi, viinalähker peal, kust pudelisse kallutatud, kui klaasnõu tühjaks saanud. Viin antud mõisast, sest enne pole nõndanimetatud puhastud viina [---] olnud. Kust peaks niisugune hull mood olema tulnud? Kas ehk vahest Saksamaal Lutheruse sünnipäävaks niisugust sõgesikku mängiti? [---]

Mardiskäimine kui santimine.
Teateid Lääne-, Pärnumaalt, mujal juhuslik.
Kooliõpetaja kirjapanek.
* maaruda – manguda

Viru-Jaagupi

J. Ustallo

1889

H II 10, 455 (222) < Viru-Jaagupi khk – J. Ustallo (1889)

Mardipäev

MARDISKÄIMINE

Osavõtjad

59

5883