Kahe sandi vahel ei võinud lambaid niita ...

„Eesti rahvakalender“

Kahe sandi vahel ei võinud lambaid niita ...

Kadrinapäev koolis.
Kahe sandi vahel (märdi- ja kadrinapäeva vahel) ei võinud lambaid niita, villu müüa ja üldse võis villa müüa sellele, kel lapsene pere oli. Kui tahtsid, et sul lambad edasi lähevad, siis pidid ettevaatlik olema, et kahe sandi vahel võimalikult vähem villast pihku võtsid. Kadrinapäevast peale oli suurem mure läbi. Kadrinapäeval käisid naabrid teiste uste taga määmas, veel parem, kui kahekesi minnakse, siis saavad paarid talled ja lambaõnn on majas enam-vähem kindlustet.
Meil, Raatvere küla koolilastel, oli siis hea päev. Meie teadsime, et uste taga määjatele anti herneid ja mitte vähe. Kadrinapäeva hommikul olime vara jalul. Enne kooli algust, paar tundi varem, käisime kõik ümbruskonna majad läbi ja määsime iga ukse taga. Määjad kutsuti tuppa ja perenaine rõõmsa näoga ja lahkelt ja heldelt jagas igaühele herneid kotti. Meil oli igalühel ka selle jaoks kott valmis muretsetud. Isegi kõige suuremad koonerid ja kitsipungad andsid see päev määjatele herneid kõvast, sest teadsid, et see tasub mitmekordselt ära, kui lambad hästi edasi lähevad.
Ainukene inimene, kes meie Raatvere külas sellest kombest ei hoolinud, oli noor kooliõpetaja Karl Paju.
Sepametsa külast ja Piibumäelt saime hulka herneid juba kätte, aga kõige rohkem Raatvere külast, sest seal oli ka kõige rohkem majasid ja seal peeti ka palju herneid maas. Raatveres, Ranna mõisa ümbruses ja Kodaveres peeti palju herneid, sest need herned olid kuulsad. Nad maksid head hinda ja need olid head ja keesid ruttu pehmeks.
Kui koolimajja jõudsime oma kottidega, võtsime riidest lahti, panime raamatukompsud pinkide alla, siis nägime, et aega oli veel küllalt tunni alguseni. Sõime herneid ja tegime hernesõda. Viimati valasime herned kotist klassi põranda peale ja hakkasime herneste peal liugu laskma. Puhkasime veidi ja pidasime nõu, mis nüüd peale hakkada. Keegi seletas, et kõik ümbruskonna majad oleme läbi käinud, ainult meie kooliõpetaja Paju ukse taga me veel ei ole määmas käinud. Mõni arvas, et mis me ikka sinna lähme kui tal lammast ega mingit looma ei ole. Aga siis me leidsime, et mis sellest, et tal praegu ei ole, aga võib-olla võtab naise ja tal võib veel kõikisuguseid loomi elus olla. Parem, kui juba nüüd ette kõige loomade jaoks määme ja tal loomaõnne soovime. Täna just niisugune päev ja ilusasti passib. Kui hästi läheb, annab ka herneid, võib-olla veel kompvekke ka, kui hästi teeme. Leppisime kokku, mis häält keegi hakkab tegema. Tüdrukud pidid siis lamba, talle, kana, kassi ja koera häält tegema, meie poisid jälle oina, kuke, pulli ja täku häält tegema. Eriti hästi tegi üks tüdruk talle häält ja teine tüdruk kassi häält. Hästi tegi üks poiss oina häält ja mõned täku häält hästi.
Läksime siis kõik kooliõpetaja ukse taha ja nii kõvast kui jõudsime, määsime lamba moodu, kaagutasime kana moodu, kräunusime kassi moodu, haukusime koera moodu, tegime lehma healt ja hirnusime hobuse moodu. Kui veidi vahet oli, määkis oinas soolot ja kuked kiresid kinnituseks peale. Ja jälle uuest peale. Pullid, need möirgasid hirmsast, kui vähegi vahet oli ja teised loomad veidi puhkasid. Asja võtsime tõsiselt ja kõige oma võimetega.
Kooliõpetaja Paju ehmatas esiti ära, tegi ukse lahti ja küsis kohkunud näoga: „Mis on, mis on? Mis loomaaeda te siin teete?“
Meie öelsime, et täna on määmise päev, kadrinapäev ja meie tulime sulle loomaõnne soovima. Tema esiti pahandas ja ütles: „Ruttu minge klassi ja hakkage õppima.“ Meie läksime ära klassi ja kooliõpetaja tuli ka vaatama. Sai aga paar sammu teha, kui komastas herneste peal, tegi mitu tantsusammu ja pidi kukkuma.
Siis me nägime, et klassi põrandal oli paks kord herneid maas, kus me seal liugu lasksime. Kooliõpetaja vist liugu ei oskanud lasta ja sellepärast ta siis pidi kukkuma. Sai veel ahju nurgast kinni võtta ja käratas: „Silmapilk võtke luuad ja viimane kui hernetera olgu klassi põrandalt ära pühitud?“
Meie pühkisime luuadega herned kokku ja panime kasti sisse. Neid oli seal nii palju, et nõrgem poiss seda hernekasti ei jõudnud tõsta.
Kell helises ja meie jooksime igaüks oma pinki. Igas pingis oli seitse last. Kooliõpetaja tuli ka klassi ja meie tõusime püsti kui peerud. Tal olid käes raamatud ja vihikud, aga herneid tal ei olnud ja kompvekke ei olnud ja ei teinud sellest juttugi tunni ajal.
Vahetunni aeg ta juba naeris ja tõi meile õunu. Ütles, et ärge enam peale tundide külla määma minge ja ärge herneid põrandale ajage.

Määgimaskäimine (määmine).
Levinud Virumaal, Tartumaa põhjaosas (vt. levikukaart: mardipäev, kadripäev (2)).

Kodavere

O. Treial

1963

RKM II 174, 323/30 < Kodavere khk – O. Treial (1963)

Kadripäev

MÄÄGIMASKÄIMINE

261

6695