Mängiti jõulupühist kuni veeristimiseni ...

„Eesti rahvakalender“

Mängiti jõulupühist kuni veeristimiseni ...

Kitsõ ilo. Meeste ilo

[---] Mängiti jõulupühist kuni veeristimiseni (1–2 näd[alat] vana kal[endri] j[ärgi]). [---] Pääosalisi kaks, kõrvalosalisteks kokkukogunud külarahvas, nii naised kui poisid.
Ilo algab sellega, et lapsed märkavad, et seda tuppa tuuakse ja põgenevad. Ilo – keegi mees, kellel on seljas kasukas karvupidi ja müts karvupidi; ette olid tehtud õlgedest sarved (õled keeratud nagu köied ja kuidagi ümber pea keeratud). Ilo sarvede ümber oli köidetud värviline vüürätt. Ilo ise talutati tuppa neljal jalal. Talutajal on seljas (mehel) naisterahva „rüüd“ ja „linik päävüüga“, millised on harilikult vanad ja sõnnikused. Käe otsas on tal must pang, „koh lumi seeh ja ahuluud (tahmane ja tihti niiske) vartpiteh seeh, luvvaots üleväh“. Talutaja toob kitse tuppa ja köidab kitse „perä pingi kotsilõ nagla (vaja) külge vüürätiga kinni“ ja hakkab teda lüpsma. Kits aga lööb jalaga ja ei lase tal lüpsta. Peremees vannub, kurdab ja läheb „suulategijat“ otsima. Räägib umbes selliselt: „Jummal essäkene, kuis sjo rahvas ni võhl ommõgi, ar kaeht kitsõ. Kas vaest kiäki suulategijat tiid opada?“ jne. Leiab soolategija. See teeb selle toimingu, nagu oskab ja arstib. Pääle arstimist ja nalju laseb kits lüpsta. Lüpstes paneb peremees „aholuvva“ põrandale ja tänab jumalat ja kitse. Lüpsab tüki aega ja istub keset põrandat istukile, paneb pangi jalgade vahele ja hakkab sääl lund „aholuvva“ varre otsaga segama, nii et ülemine ots tahmase luuaga mõnele näkku puutuks (nali). Kui selleks enam väljavaadet pole, siis hakkab võitegija rahvale võid andma. Teeb seda umbes nii: „Nahkõ no teele ka jumala pallõlda, kitsõlõ sai abi.“ Nende sõnadega pillub ta rahvast musta lumega. Enne, võilöömisel, laulab peremees:

Kokko, kokko, kohopiim,
sinnä-tännä, serbätüs.

Ilo lõpeb sellega, et peremees läheb, nagu tuligi, kitsega välja.

Kits.
Kitsemask ja kitselüpsmise stseen on Setumaa erijoon. Üksikuid teateid.
* ilo – nali, lust, siin ka: nalja tegija; veeristimiseni – kolmekuningapäevani, mil toimub vee kiriklik pühitsemine; koh – kus; kotsilõ – kohale; vaja – vaia; suulategijat – soolapuhujat, posijat; sjo – see; võhl – nõiduja; ommõgi – ongi; ar – ära; kaeht – kaetas; tiid – teab; nahkõ – sähke; pallõlda – siin: palves tänada; serbätüs – suupoolis

Setu

M. Pihlapuu

1935

ERA II 103, 338/40 (33) < Setumaa – M. Pihlapuu (1935)

Jõulud

MASKEERIMINE JA ROLLIMÄNG

223

7300