Abielu (mdM r'väjaftomas'-maksomas', mdE ur'vakstoma; mdM r'väjaftoms 'naima', maksoms 'andma', mdE ur'va 'minia').
Abielu ja armastuse kaitsjaks pidasid Nizhni Novgorodi kubermangu ersalased Ange pat'aid. Noored kutsusid palvetes teda kiiremini enda juurde saabuma, laulsid tema auks laule ja tantsisid kase ümber ringtantse. Varem võis ersa-moksha mees võtta niipalju naisi, kui ta suutis ülal pidada. Rühmaabielu relikte leiame viljakust ülistavatest pulma-, kalendri- ja muudest tavandilauludest, mille kombestikuväline esitamine oli sündmatu.
Muistendites ja muinasjuttudes räägitakse abielust röövitud naise ja karu vahel ning luigeneiu ja temalt luigesuled varastanud jahimehe vahel. Müütilistes lauludes kujutatakse abielu ersa äikesejumala Pur'ginepazi ja maise tüdruku Vasal'gä (mokshadel) või Litova (ersadel) vahel. Muistendites ja lauludes räägitakse ka tüdruku abiellumisest venna või isaga.
Abiellumine oli normatiivne - vallaliseks jäämise vande andsid vaid kloostrisse minejad. Vallalised neiud maeti pruudiriietes, mälestamise ajal viidi läbi sümboolsed pulmad (lahkunu rolli täidab surnud neiu sõbranna). Keelatud oli abiellumine lähisugulasega ja teisest rahvusest ning usust inimesega (näiteks abielu tatarlasega, harvemini venelasega). Rangelt järgiti abiellu astumise järjekorda - usuti, et kui noorem poeg või tütar abiellub enne vanemaid, võtab ta nende õnne ära. Abielu aeg ja tingimused sõltusid mõnikord teatud majapidamisoskuste omandamisest. Näiteks võis mõnes külas noormees abielluda alles siis, kui oli õppinud selgeks pakktaru tegemise.
Vanades lauludes räägitakse noorte abielueelsete suhete vabadusest, kuid hilisemas pärimuses taunitakse neid - abielu lapse sünnitanud neiuga peeti õnnetuks ning sel juhul pulmi ei korraldatud.
Teistkordse abielu sõlmisid tavaliselt lesestunud mehed, harvemini naised. Truudusetust tauniti ja selle eest karistati. Lahutust ersad ja mokshad ei tundnud. Naise lahkumist mehe juurest tuli ette väga harva. Ärajooksnud naise võisid vanemad mehe juurde tagasi viia.
Väimeheks mindi (mdE sodamoks sovamo) juhul, kui äia majas olid ainult tütred (väimees võeti vastu tavaliselt vanima või noorima, kuid mitte keskmise tütre juurde). Väimeesteks läksid samuti orvud ning vaeste inimeste nooremad pojad. Nad läksid äia majja elama kohe (äia abiga korraldatud) pulmade ajal või pärast pulmi.
Abiellumise viisid olid erinevad. Esines naisetõmbamist poisi ja tüdruku vastastikuse kokkuleppe alusel, mille juures simuleeriti röövimist. Harva oli naisetõmbamine vägivaldne. Abielluti ka salaja - mõrsja läks ise peigmehe juurde. Mõrsja (mdM r'vä '(abielu)naine'; mdE ur'va 'minia') ostmise ja müümise korral elas naine mehe majas orja (mdM ur'ä 'ori') seisuses. Tõendeid sellistest müügitehingutest leidub 20. sajandi alguseni säilinud pulmatavandis ja lauludes.
Abielu tähendas mõrsja vastuvõtmist peiu suguvõssa ning selle peamiseks eesmärgiks oli kooselu avalik tunnustamine kogukonna poolt. Kõige levinum oli abiellumine kosimisega (mdM veshema 'otsimine'). Tunnistajate juuresolekul sõlmiti käelöömisega kokkulepe, mõrsjale pandi rinda sõlg (mdM täshten' putomas' 'tähe (märgi) panemine') ja määrati kindlaks kaasavara suurus. Ilma kosjadeta abiellusid tavaliselt orvud või vaeste vanemate lapsed.
Tunti ka kosimist tagaajamisega (mdM mel'ge panez'). Peigmehe isa lõikas leiva küljest kannika, võttis selle sisu välja ja täitis leiva meega. Keskööl ratsutas ta kõigi eest salaja mõrsja maja juurde, pani leivakannika värava ette lauale, koputades piitsaga aknale ja hüüdis, et tuli kosja. Seejärel ratsutas ta võimalikult kiiresti minema. Kui mõrsja sugulased talle järele jõudsid, siis pulmi ei tulnud.
Mõnikord pani osav peigmees meeldiva tüdruku värava peale leiva ning teatas seejärel mõrsja isale, et võtab ta tütre naiseks. Sel juhul ei olnud äraütlemist.
Kõige levinum abielusümbol oli ring: noorpaari peade ümber seoti pael (*Laulatus), noorpaar käis enne laulatust kolm korda päripäeva ümber laua. Pulmadega oli seotud ka ringikujulisi esemeid: sõrmus, ümmargune leib (mdM kopshi) ja pulmavankri kate (mdM onava).
Mõrsja rituaalse pesemise ajal saunas ennustati ette tulevase mehe iseloomu ja noorte elukäiku.
Vanematekodust läks mõrsja välja mitte värava kaudu, vaid läbi pulmaliste tehtud aiaaugu. Kardeti, et kui neiu läheb õuest välja värava kaudu, siis jäävad kõik talle määratud hädad vanematekoju ja seda maja tabavad õnnetused. Kui ta aga läheb aiaaugu kaudu, viib ta kõik õnnetused kaasa.
Üleminek ühest seisusest teise väljendub soengu muutmises - pulma esimesel või teisel päeval pandi mõrsja istuma kännule ja noor tüdruk tõmbas ta juustesse abielunaistele omase lahu. Seisuse muutus kajastus ka peakattes, riietes, ehetes ja kõnnakus. Peigmehe ja mõrsja ühinemist sümboliseerib käterätikuga vöötamine, ühest nõust joomine ja ühe piruka söömine. Mõrsja ühinemist uue koduga näitab mõrsjale ahju juures antud uus nimi ja minia toitmine kaunistatud roogadega ämma poolt. Pulmakombestikuga oli seotud pottide lõhkumine ning pulmaleiva poolitamine peigmehe ja mõrsja sugulaste vahel. Maagilisel eesmärgil toimus laua mõõtmine vööga, noorpaari seismine pahupidi kasukal, noorte ülekülvamine viljaterade või humalaga, poisslapse istumapanemine mõrsja põlvedele jne. Arvati, et see soodustab viljakust ja toob rikkust. Heaolu ja õnne kehastuseks, peigmehe ja mõrsja sümboliks olid rituaalsed *pirukad, leivad (kopshat) ja sool.
Mõrsja poolt sooritatavas tavandis peegeldub neiu sotsiaalse seisundi muutus, kui sümboolne surm ja sellele järgnev elustumine. Mitme päeva jooksul enne pulmi läks ta pärast esimest kukelaulu õue. Tagaväravate juures puhta koha (mdE van'ks tarka) peal seistes tõstis pruut käed pea kohale ning näoga ida poole keerates pöördus ta *Nishkepazi (mdE), laudaema Kardo s'arko (mdE) ja Nishkepazi tütre Kastargo poole palvega ärgata. Seejärel käis mõrsja kolm korda päripäeva ümber kaevu. Pärast iga ringi tegi ta maani kummarduse ning läks tagasi puhtale kohale, et äratada surnud esiisasid ja neid pulma kutsuda. Tuppa jõudes ülistas pruut koitu ja äratas üles kodused. Eespingile pikali heites itkes ta ja kutsus sõbrannasid taga nutma mõrsja neiupõlve. Laudaemal Kardo s'arkol (mdE) palus mõrsja end varjata, kaitsta risti ja viirukipanni suitsu abil.
Pulmade ajal oli oluline kaitsta ennast halbade jõudude ja nõidade eest. Pulmarongis pidi olema paaritu arv vankreid (tavaliselt kolm, viis või seitse) ning sõita tuli kiiresti, et kurjad jõud järele ei jõuaks. Isamees (mdM toron' kandi) tegi piitsa või noaga noorpaari kaitseks vankri ette risti; “karu” (mdE ovto) nüpeldas vihaga saabuvate külaliste selgi; ukse kohale pisteti nuga; teadjale ehk nõiale (mdM sodai loman', sodams ’teadma’, loman' ’inimene’) anti tuha ja koera väljaheidetega segatud veini jne. Nii mokshad kui ersad kasutasid kaitseks sageli müra: tulistamist; pulkadega vastu ahjusiibreid, tühje ämbreid või seina kolkimist; pottide lõhkumist.
Kaitsti ka majapidamisriistu, riideid, voodipesu, rituaalseid leibu, pirukaid jne (näiteks tehti peeruga kolm ringi päripäeva ümber leivaastja). Enne pulmi pandi noorpaari riiete külge nõelu ja nööpnõelu, noorte voodi alla aga teravaid asju (käärid, kirves jne). Mõrsjariiete suitsutamiseks oli mokshadel spetsiaalne tavand.
Pulmaööl saatsid kosjamoor ja isamees noorpaari aidani, lauldes erootilisi laule, mis pidid kaasa aitama õnnelikule abielule ja samal ajal kaitsma kurjade jõudude eest.
Mitmes tavandis kajastub mõrsja vastuvõtmine uude kodusse: ahju juures mõrsjale uue nime panemine (mdME lemdema 'nimetamine'); mõrsja viimine allika või kaevu juurde (mdM äshi langs lihtemas'); mokshadel pannkookide küpsetamine mõrsja poolt, kusjuures teda püütakse segada (varastatakse pannkoogid, lükatakse ämbrid ümber, loksutatakse vett maha); “õnne võtmine” (mdM tsesten' s'ävoma).
Pulmade teisel päeval viisid mokshad läbi tavandi kut's'fnema (mdM kut's'ems 'ronima, tõusma'). Mõrsja pidi üles leidma peigmehe lähisugulased, kes olid roninud kuurikatusele või puu otsa (mida kõrgemale, seda parem - taevale lähemal), ja tegema neile kingitusi.
Pulma lõpetamise tavandis organ' s'avordoma (pärmi mahavalamine) kutsusid ersad müütilisi kaitsjaid ja surnud esiisasid pulmade viimasele söömaajale - pärast seda valati pärm kaljanõude põhjast puhta koha peale. Pulma viimasel päeval aeti kodust välja (tavand kudan' livtema - mdE kuda ’pulmarongist osavõtja’, livtema ’väljajuhatamine, teelesaatmine’) sinna koos võõraste inimestega saabunud halvad jõud. Kui seda kommet ei täidetud, tantsisid ja laulsid vaimud öösiti.
Shokshad viisid esimesel pulmajärgsel kevadel suure paastu ajal läbi tavandi serijamo (serems 'valjusti hüüda'), mille käigus pöördusid majast majja käivad neiud ülistavate lauludega noorpaari poole ja nõudsid enda kostitamist. Kui annid neiudele ei meeldinud, tegid nad noorpaarile etteheited.
Pulmade unes nägemine oli halb enne.
Jevsevjev, M. E. Mordovskaja svadba. Moskva 1931;
Devjatkina, T. P. Mokshanskie svadebnyje obrjady i pesni. Saransk 1992.