Kodu (mdM kud, mdE kudo).
Kodu on makrokosmose mudel: maja neli nurka on suunatud nelja ilmakaare poole; maailmaruumi kolme tasandiga (taevas, maa, põrgu) seostuvad katus (mdM kud pr'a, mdE kudo pr'a; pr'a 'pea'), palkidest eluruum (mdM kud potma, mdE kudo potmo, sõna-sõnalt - maja sisemus) ja kelder (mdM sed'al, mdE mastoralks; mdM sed' 'põrand' + al 'all', mdE mastorks 'põrand' + alks 'alus'). Tavandilauludes avardub kodu siseruum maailmaruumi suuruseks ja näiteks noorpaari samastatakse kuu ja päikesega. Müütides kujutatakse taevast paiknevat kodu akende kohal (*Taevas).
Kodu tajutakse üldjuhul dualistlikult: katus sümboliseerib taevast (meest) ja palkehitis maad (naist). Pulmaitkudes samastatakse mehe kodu teise ilma ja surmaga. Surnuitkudes nimetatakse kirstu koduks, kuhu pärast surma asub inimese keha, seetõttu tehti kirstule sarnaselt majaga aknad ja uks (*Kirst).
Ahi, pühasenurk, laud ja lävi olid kodu sakraalsed paigad. Kodu keskpunktiks oli laetala alune. Sinna istusid kosilased, püüdes võita pererahva ja majahaldja Kudava poolehoidu. Erinevatel majaosadel võisid olla erinevad haldjad: näiteks ehitisehaldjas mdE Keren'-Shotshkon'paz ja ahjuema mdM Pänakudava, mdE Kashtomava. Korstna ja akna kaudu kontakteeruti jumalate ja esivanematega - neid kutsuti peole, nende poole pöörduti palvetega.
Maja ehitamisega olid seotud mitmed uskumused ja kombed. Maja tugevdamiseks pandi esimesse palgikorda tammepalk; et majas valitseks küllus, kaeti pärast kolmanda palgirea paigaldamist õue laud leiva-soola ja rahaga; samal eesmärgil pandi tulevase pühasenurga kohale raha ja kaevati sinna metsast toodud sipelgad. Uude majja kolimisel kutsuti endaga kaasa majahaldjas Kudava, kelle auks keedeti mdM od kudon' poza 'uue kodu kali'. Soolaleivapeo ajal lasti majja kukk, keldrisse visati majahaldjale kana. Usuti, et esimesena uude majja sisenev kass võtab vastu seda kohta tabava esimese surma. Paika, kuhu kass pikali heidab, peeti parimaks voodikohaks. Halvaks endeks peeti seda, kui kass taganes ega tahtnud majja siseneda. Kui kass kadus kodust ära, usuti, et ta kaitses peremeest õnnetuse eest. Et Kudava aitaks rikastuda, kaeti uue elaniku majja kolimisel õue laud soola-leivaga, anniks seoti lauajalgade külge riideribad.
Õnnetuste, kuradi ja nõidade vastu kaitses keldrisse maetud juurtega pihlakapuhmas, majas hoitav karu kolju, harud ülespidi asetatud tulehark ning üle plankaia riputatud volditud äärtega viisud. Õnnetuse vastu riputati seinale enne jaanipäeva korjatud rohukimp; enne kolmekuningapäeva joonistati söega akendele ja ustele ristid; vastlajärgsel esmaspäeval puudutas peremees esimest majja sisenejat ahjuroobiga.
Uuel aastal (1. (14.) jaanuar) pandi esimene majja siseneja istuma kasuka peale, et kari sigineks ja kanad hauduksid. Usuti, et kui uuel aastal siseneb esimesena “raske jalaga” inimene, on terve aasta halb, seetõttu sisenes “kerge jalaga” pererahvas majja esimesena.
Õnne, heaolu ja külluse säilitamiseks kodus ei tohtinud pärast loojangut raha laenata (jääd vaeseks), prügi välja viia (näitad kodu kuraditele), maja seinu üles raiuda (skandaalid), toas vilistada (rahapuudus) jne. Suure nädala esmaspäeval ei olnud kombeks külas käia, kuna see põhjustanuks karja hävimise. Usuti, et kui lind teeb räästa alla pesa, on see hea enne; kui pääsuke istub maja katusele, saab haige terveks. Üle läve teretamine tähendas hüvastijättu, lävel seismine oma elu lühendamist.
Unenägudes ennustas surma välk, majanurga vajumine, maja või ilma katuseta maja nägemine, pööningule niiske mulla panemine, mesilaste majja tulemine. Ka unes majaehitamine oli halb enne.
Mordvinische Volksdichtung. Bd 4. Helsinki 1947;
UPTMN. T. 6, tsh 2. Mokshanskaja svadebnaja poezija. Saransk 1975;
UPTMN. T. 6, tsh 1. Erzjanskaja svadebnaja poezija. Saransk 1972;
Devjatkina, T. P. Tainõ snov. Saransk 1995.