Luud, viht (mdM t'äl'mä, mdE tenst').
Luual on rahvatraditsioonis kaitsefunktsioon, kuid ta on samas ka nõidumise ese. Luua kaitseomadused aitasid nõidade vastu ja kaitsesid kurja silma eest. Tagurpidi luud pandi kaitseks läve kõrvale nurka. Halva inimese lahkumise järel pühiti kodus tema jälgede kaotamiseks põrandat ning lausuti: “Mingu kõik halb sulle tagasi” (mdM “Es' pr'azt n'ezhetse”).
Luuaga on seotud palju keelde ja hoiatusi: vanale luuale ei tohtinud peale astuda, muidu võtab haigus hinge välja; sellega ei tohtinud lüüa lapsi (lapsed ei kasva enam) ega loomi (tulevad ussid).
Uude majja kolimisel võeti alati kaasa vana luud, et sel viisil võtta uude elukohta kaasa *majahaldjas Kudava ja sugukonna kaitsja *taluema Jurhtava. Mõnes kohas visati rahe ajal lisaks pannile aknast või uksest välja ka luud. Kaetuse ja õnnetuse saatmiseks pandi luud salaja maja läve alla või lauta.
Siiamaani on kombeks valmistada kase- ja tammevihtu suvistepühadest iljapäevani (mdM El'gon' si) - eriti soodne on suvistete teine päev. Pärast sauna oli tavaks jätta viht *saunaemale Ban'avale, et ta saaks ennast ja oma lapsi vihelda. Vanad vihad visati prügihunnikusse (mdM shuksha pr'ä) või teeristile (vasaku käega).
Vihtu kasutati ravimisel. Ravitsejad ja posijad puudutasid sellega haiget kohta, vihtlesid haiget ja laususid loitse. Ravimise käigus viheldi inimest tavaliselt kolm korda ja kästi üle viha astuda. Seejärel kasteti vihta veega ja kuumutati kolm korda kerisel, et haigus või kaetus ära kõrvetada.
Nõidumisel takistust kohanud nõial läks süda pahaks. Ta pidi kindlasti leidma luua, et selle peale oksendada. Enne surma andsid nõiad mõnikord oma tarkused üle vihale või luuale - kes sellise eseme kätte võttis, võis saada nõiaks.
Järgmise surma vältimiseks visati pärast surnu majast väljaviimist koos prahiga minema ka luud. Kirstu põhi kaeti kaseviha lehtedega ning surnu pea alla pandi viht.
Ersade pulmatseremoonias oli ka eriline peigmehe juures viha/luua järel käimise komme. Siiamaani on mõnes Pensa oblasti ersa külas kombeks, et noorpaari võtab laulatuselt koju jõudes vastu vihaga “karu”. Pulmarongiliste peiukoju sisenemisel vihtles pulmakaru (*Kask) esmalt noorpaari ja siis ka teisi pulmalisi, et kaitsta pruutpaari kaetamise eest ja tagada neile viljakust.
Jõulude ajal anti ohvriloomale juua viha leotamise vett. Tüdrukud käisid kaunistatud kasevihtadega jõululaupäeval jõulusandiks (*Jõulud).
Devjatkina, T. P. Mokshanskie svadebnye obrjady i pesni. Saransk 1992.