Lisaks endelisele (vt Surmaended) ja nägemuslikule (vt Teine ilm, Paradiis) seotusele teispoolsusega, kus suuresti on tegemist siiski sümboolse tõlgendamisega, on surmaga seotud puhkudel arvestatud ja püütud vältida ka võimalikku konkreetset sidet teispoolsusega.

Väärib tähelepanu enne, mille kohaselt matuste ajal mõne haua juures seisja jala alt hauda pudenenud liiv tähendas asjaosalise peatset surma. Lisaks sümboolsele seletusele pole võimatu, et arvestatud on ka füüsilise kontaktiga (inimene - liiv - haud), mis võib saatuslikuks osutuda. Ka papi poolt laulatatud matuseliivaga on kirikust pidanud otse hauale minema, seda vahepeal koju viimata. Füüsiline vahetegemine kahe erineva reaalsuse vahel ilmneb reast uskumusest. Kepp, millega surnut mõõdeti kirstu tegemiseks või haua kaevamiseks, pandi alati hauda kaasa või jäeti hauale, hauda võidi visata ka õled, millel surnu kodus lamas. Niisamuti ei võinud inimene kirstu heita (kas siis selle parajuse mõõtmiseks või lihtsalt nalja pärast), mille tagajärg oleks olnud surm. Samalaadset ohtu on nähtud ka mõnedel "vähemfüüsilistel" juhtudel. Nii on võidud matuserongile vastu sattudes sellele vaid järele vaadata - vastasel juhul oleks see vaatajale tähendanud sama saatust. Enamat kui allegooriat võib näha ka keelus, mille järgi surnutest palju rääkimine toob rääkijale surma. Pole võimatu, et ka keelus kalmistult kui surnute valduselt marju korjata peitub ohtliku sideme tekkimise kartus.

Võimaliku ebasoovitava sideme tekkimist on püütud vältida ka ajal, mil surnu veel kodus on olnud. Kohad, millel lahkunu pärast suremist lamas, on pestud seebi ja lapiga, mis pärast visati tulle või vette (sic!). Rikutud ja ära visatud on ka nõu, mida surnut pestes kasutati. Surnuga kontaktis olnud riided võidi samuti põletada, ehkki on ka vastupidiseid andmeid (pesemine ja edasikasutamine). Ühel juhul on kadunud ema riided maetud eraldi kodus, mis soovi korral võiks mõtestuda esemete kaasapanekuga teise ilma. Et surnupesija käsi valutama ei hakkaks, on talle kingitud mõni riideese (rätik vmm), millega on neutraliseeritud ta vahepealne side teispoolsusega. Surnu väljaviimisel on künnisesse löödud nael - kas maagilise metalleseme või lihtsalt märgina, mis keelas kadunu ohtlikul kujul tagasipöördumist. Sideme katkestamise aktiks teispoolsusega on olnud ka surnuõlgede põletamise tava põllul, millest üle hüpates irmud sinna, armud tänna öeldud on.

Samas on tasunud vaeva surnuga füüsisega manipuleerimine omakasupüüdlikel eesmärkidel (nagu muinasjuttudes tasub vaeva omakasu pärast siirduda vahepeal teise ilma teedele). Süöjä-luu või kuolluu-luu korral käel või jalal on pidanud puudutatama sama kohta surnu kehal, mille järel võis loota paranemist. Kes surnut üleüldse kartis, pidi puudutama surnu jalgu käega, et siis surnukartusest lahti saada. Joomisest võõrutamisel pidi aitama surnu suus peetud raha vette panek, mis siis salaja joomarile pidi joodetama, ehkki asjakohasel juhul sellest abi ei sündinud. Laiemalt tuntud on ka surnupesuvee, mis reeglina vähekäidavasse kohta ära visati, kasutamise võimalus taigade tegemisel.

MA