rai, taivas

Vadja rahvausk kui sümbioos eelkristlikust substraadist ja kristlikust ametlikust ideoloogiast on eriti iseloomulik kujutelmadele sellest, mis toimub pärast surma. Kristluse-eelsete rudimentide vohamine neis ilmneb juba teise ilma uskumustes, samas esineb seda ka p-ga seotus. Võib arvata, et vadjalaste teadvuses polegi neil kahel alati vahet teha üritatud, vaid mõlemat nimetust on kasutatud kombineeritult, ehkki teise ilma kõlavarjund on kristlik-hinnangulisest vaatekohast olnud märksa neutraalsem. Loomulikult pole vadjalastele võõrad olnud ka kristlikud kujutelmad p-st. Samas ei näi müstikalembest rahvausku kunagi huvitavat mitte niivõrd kaanonis peituv allegooria kuivõrd selle lihtsustav konkretiseerimine.

Ehkki p-d nimetatakse vadja keeles ennekõike taevaks (taivas), prevaleerib vähese vastava materjali põhjal kujutlus sellest kui aiast - taevas kasvavad puud. Kujutlused sellisest p-st on võinud ilmneda ka unenägude kaudu: seal on lillepeenrad, liivaga puistatud teed. Taevaga on seostatud ka hinge surmajärgse rännaku ideed. Seal on arvatud olevat 40 väravat. Pärast surma pidi inimese hing 6 nädalat mööda väravaid käima ja igal väraval ühe patu ära andma, vahepeal koju magama käies. Seejärel pidi ta saama koha taevas. Võime siin märgata 40-sümboolikat, mis on läbivaid arve nii Vanas kui Uues Testamendis. Teekond taevasse on uskumustes apokrüüfselt värvikas: nimelt peab enne sinna saamist minema läbi mao suu - kõigepealt papid, siis rikkad, vaesed, kerjused. Surmajärgne teekonnamotiiv kajastub ka matusekombestikus - nimelt asetati surnu käed kirstu panemisel rinnalt külgedele, et ta saaks tõustes kohe käima hakata. Pärast surma hakkab lahkunu (või ta hing) käima mööda suuri mägesid ning peab seejärel jumalale küüned ette näitama. Seega on ilmne, et p-le on vadja uskumustes liidetud teise ilmaga seotud kujutelmi. Mägedel p-i eel on kristlikus allegoorias võinud olla ka sümboolne tähendus, kuivõrd nad toonitavad sinna jõudmise raskust. Rahvalik tõlgendus tervikuna sellise abstraktsuseni ei küüni. Füüsise jätk ka kristlikus sealpoolsuses ilmneb tavast panna lahkunule ninarätik vasakusse kätte - et ta saabudes paremaga kohe ristimärki teha saaks.

Rahvausu järgi said otse p-sse laste ning sõdurite hinged, kes olid langenud rahva pattude eest, mis omakorda viitab tsaristliku imperiaalpoliitika mõjule. P-sse ei saanud vanatüdrukud kuna nad polnud tundnud Jumalaema vaevu. Tuntud on ka pessimistlikum uskumus, mille järgi patust lahkunut (või ta hinge) veetakse küll p-i väravaist mööda, kuid sisse ei lasta. Usuti veel, et parim aeg suremiseks on olnud enipäiv (lihavõte), mil p-sse on saadud automaatselt. Suurt nädalat seevastu on peetud suremiseks halvaks ajaks. On usutud, et nüüdsel ajal enam p-i ei võeta, kuna see olevat juba täis. Pole päris selge, põhineb see oletus piibli kirjakohal 144 000 lunastatust (Ilm. 14, 1-5) või nõukogulikul sekulariseerumisel. On ka öeldud, et nüüd on taevas täis lahkusulisi, kuigi samas on vadjalaste suhtumine lahkusulistesse mittepooldav.

MA