Huvitav, mis kola küll meie oma mööblilaegastes hoiame ning milleks meile neid asju vaja on? Seinal ripuvad laste koloreeritud pildid, nurgas tikitud käterättidega ümbritsetud väike ikoon. Kummutil seisab isegi raamatuid. Neist ühest, Kniga pamjati, mis sisaldab viimases sõjas Omski oblastist surmasaanute nimekirja, leiame tuttavaid perkonnanimesid Jurjevist, Lillikülast, Estonkast, osa neist langes näiteks Sõrve sääre lahingutes. Niimoodi jõuti tagasi Eestimaale. Oskar ja Milda räägivad eestlastest, kes sõja ajal siia saadeti: kes sõja eest pakku, kes tervist parandama. A me elu om siin. Siin me oleme nakanu, siin me lõpetame, ütleb Oskar aktsenditus eesti keeles ning märgib: Iks me oleme tõemeeli eestlase, no oleme läinud juba vene muodu peale. Need palkmajad kannavad endas eestlaste saatusi ning kui ükskord jäljetult kaovad, nagu vundamendita majad ikka, jäävad Venemaa küngastele järele vaid põderlilled, orjavitsad, vene tähtedega eesti nimed paamjatnikele ning kuskile digitaallindistused, mida Internet üle maailma laiali kannab. Praegu istun aga Liivide köögis ning Raadio Rossija: Rossija rodnaja moja saatel ponnistan äsjalüpstud piima juua. Taks ja Pusok hauguvad üksteise võidu.