Mul on kaks koera, kaks kassi, kalad ja hampster. Koerad on Johni ja Muffi, kassid Simpseon ja Nitro ja hampster on Näpsik. Ei tea, kuidas need nimed tekkisid.
Minu lemmikloom on koer, ta nimi on Pontu, nime sai ta endale meie esimese koera järgi, ta oli ka Pontu. Praeguse Pontuga on ainult see, et ta kogu aeg hammustab, üks päev hammustas mängides mulle vereni, aga väga väike haav.
Mul on kaks kassi Miki ja Kirri. Kirri on juba päris soliidses eas kass ja tema nimepanekut ma ei mäleta. Küll aga Mikile panin nime mina. Ma tahtsin talle kohutavalt nime panna ja kuna ma lugesin palju Miki Hiire koomikseid, siis saigi tema nimeks Miki. Lugusid temaga seoses mulle meelde ei tule.
Jah, mul on oma lemmikloom, kass, ja tema nimi on Miku. Temaga seoses on palju lugusid, aga mina räägin temast ühe loo. Ükskord ronis ta puu otsa ja ei tahtnud sealt alla tulla, kuid mõne tunni pärast tuli alla.
Mul on kaks kassi. Ühe nimi on Bläki ja teist kutsume me igasuguste nimedega, nt Pätu, Kiisu, Kass, Kurr, Miisu. Teisel kassil pole kindlat nime, kuna see kass on tõeliselt ulakas, koguaeg teeb pahandusi. Ükskord oli nii, et see kass öö läbi ainult madistas jooksis mööda tube ringi, hüppas laudadele ja kapi peale ja üleüldse kolistas nii, et magada eriti ei saanud. Siis hommikul, kui meie õega hakkasime kooli minema, küsis ema, et miks kass nii hirmsasti kolistas öösel, siis läks ema magama tagasi. Natukese ajapärast kuulsime tema toast kisamist. Ema karjus, et ta voodis on vist hiir. Siis läksime kõik sinna ja mingit hiirt polnud. Järsku hakkas ema tekikott liikuma ja teki sees ehk tekikoti sees oli hoopis hiir. Kass oli öösel seda hiirt taga ajanud ja hiir oli ema tekki pugenud.
Mul on kodus üks lemmikloom. Ta nimi on Muska ja ta on kass. Kui ta veel väike oli, siis ta tuli mulle alati kallale ja ei lasknud öösiti magada. Käisin temaga ka jalutamas.
Mul on olnud palju lemmikloomi. Kui ma olin alles väikene laps, meeldisid mulle väga hobused ja koerad. Hobuseid endale lubada ei saa ma ka praegu. Aga minule meeldivad ka kassid, neid on mul ja mu perel olnud palju. Kui rääkida koertest, siis ma jääksingi kirjutama. Esimene koer oli minu peres nimega Ruudi. Mina arvan ja tean, et tema oli toodud kaugelt. Tean seda, et ta sai nime oma vapruse eest ja Ruudi oli väga sõbralik koer, talle meeldis ka meie kassiga mängida, kelle nimi oli Peeter, lühendades Peedu - nemad olid toredad lemmikloomad minu lapsepõlves. Praegu on meie juures üks tore, tark ja nurruv kiisu nimega Käuram, ma arvan, et tema sai oma nime selle järgi, et ta kräunub nagu külakass. Talle on ka see harjumuseks, et ta kraabib palju, nii siis ta on hästi jõuline ja vapper kass. Tema oli tegelikult naabrite kass, aga kurb oli see, et naabrid kolisid Soome ja jätsid kassi siia meie juurde Eestisse. Minul on olnud ka oma kassid Minnie ja Miku. Minnie oli valget värvi kass. Tema sai nime selle järgi, et mulle meeldisid kunagi Miki Hiire tegelased. Miku oli armas musta värvi ja valge kauni värviga lips ka. Mina olen kassidega tegelenud paar aastat. Need kiisud püüdsid ka hiiri. Tore on see, kui kellegil on kodus mõni lemmikloom, keda hoolitseda, temaga mängida - minule see meeldib.
Mu lemmikloom on mu kass Aadu. Ta sai nime nii, et mu issi kutsus kogu aeg eelmiseid kasse Aadudeks ja siis me otsustasimegi kassile Aadu nimeks panna. Ma mäletan, kui ta väike oli, siis ta puges kogu aeg öösel mu kõrvale ja hakkas hullult mu nägu lakkuma.
Mul on viis lemmiklooma kodus, aga minu omad neist on kolm: üks kass, kelle nimi on Älli, temaga oli siuke lugu, kui teda ei olnud veel, et mul ei olnud ühtegi lemmiklooma ja siis ma ütlesin emmele, et mu parima sõbranna kass ootab poegi, et kui ta pojad saab, siis võtame ühe endale. Emme ütles, et tema tahab ainult halli emast kassi, et muud ta ei taha. Ja ennäe imet! Kuu aja pärast sündiski emane hall kassipoeg, mille me endale saime! Ma läksin kahe nädala pärast oma sõbra juurde ööseks ja järgmine päev tõi isa mind koos kassipojaga koju! Kui ma koju jõudsin oli emmel ja mu õel nimi valmis mõeldud, õigemini õel, ta valis Ällile nime ühe multika järgi ja nii see temale jäigi. Siis on mul veel kaks jänest, üks on isane Vurruke, ma teadsin juba enne tema kätte saamist, et ta nimeks saab Vurruke. Teine jänes on Vurrukese poeg, eelmine kevad mina ja mu parim sõbranna paaritasime oma jäneseid, tema jänes oli emane ja minu jänes isane, ma viisin oma jänese sõbra juurde ja järgmine päev tõin koju tagasi - kuu aja pärast oli seitse väikest jänesepoega, millest mina ühe endale sain. Tema nimeks panin Tinky-Vinky. Vurruke on samuti halli värvi, aga Tinky-Vinky on valge, pruunide laikudega.
Mul on koguni kaks lemmiklooma - koer ja kass. Koera nimi on Bimbo, ja seda ma ei tea kust ja kuidas ta selle nime sai, keegi igatahes mõtles ja panimegi selle nime. Kassi nimi on Lõvi ja selle nime on ta saanud oma kiskjalisuse järgi. Ta on vahel nii armas ja siis järsku muutub kurjaks. Talle meeldib kohutavalt palju ronida, ronib kapi otsades, ronib kuidagi ahju otsa ja magab siis seal, mööda kardinaid on ja ronib siiani. Me saime ta umbes detsembris ja me ei tahtnud teda õue külma kätte lasta, kuid kui ilmad soojemaks läksid, sai ta korraks välja, ja nüüd on nii, et kui keegi ukse juurde läheb, tormab tema ka ruttu ukse juurde, et õue saada. Talle meeldib väga õues olla ja uusi kohti avastada. Kui ma üks kord läksin poodi, siis ta tuli järgi, kuid kodutee otsast ta edasi ei julgenud tulla, hakkas seal vinguma. Igatahes väga-väga toredad ja armsad loomad, armastan neid väga, olen mõlemad nii ära hellitanud.
Kuna ma elan maakohas on mul palju lemmikloomi olnud. Enamus neist ikka koerad. Koer on inimesele truu. Ja ma ei saa väitagi, et mingi muu loom poleks. Kuid minule kõige lähedasemad on koerad ja hobused ning ka haid. Koeri on olnud mul üpris palju. Minu kõige esimene koer oli rotveiler. Ada oli ta nimi. See koer oli tõeline sõber, ta käis igal pool minuga: oli minuga nii mures kui rõõmus, mängis minuga. Väidetakse, et rotveilerid pole eriti sõbralikud, kuid tema oli. Ma olin alles viiene, kui tema saime. Ta oli tore koer ja temaga on mul palju mälestusi. Näiteks seegi, kui läksime isa ja emaga koos paadiga järvele ja Ada ujus paadile järgi. Ei tahtnud mind üksi kuhugi lasta. Hetkel on meil perekonnas kaks koera. Üks on kaukaasia lambakoer ja teine on dalmaatsia. Dalmaatsial on paberid ja lambakoeral mitte. Dalmaatsia on Chris-Charat. Kutsume teda tavaliselt Krissuks. Kuid kui ta pahandust teeb, kutsume täisnime pidi. Siis ta saab aru, et on midagi kurja teinud. Teise koer nimi on Roki. Koertega armastan ujumas käia, kuid Roki on juba vanem koer ja armastab kaldal olla. Kuid Krissu jookseb ja möllab veel. Talvel jalutan nendega lumises metsas. Või käin jooksmas nendega. Nad on meil suhteliselt õuekoerad ja elavad õues kuudis. Hobused on mulle meele järele sellepärast, et ma tegelesin aasta otsa ratsutamisega. Kuid kuna see ratsafarm pankrotti jäi, jäid ka minu treeningud pooleli. Mulle lubati hobune osta, kuid kuna mu treeningud jäid katki, kadus ka see mõte kuhugile ära. Haid meeldivad mulle nende olemuse poolest. Olen vaadanud palju hai-filme. Tõsielu filme ja ka filme, kus on haisid kasutatud. Need on minu jaoks põnevad. See loom iseenesest on kiskja ja samas ma kardan teda, aga samas on ta põnev ja ma tahaksin rohkem teada ja veel rohkemgi uurida nende kohta, nende käitumise ja olemise kohta. See on huvitav. Nad ründavad küll inimesi vahel. Kuid me võiksime uurida, kuidas me ise saaksime sellest veel rohkem hoiduda jne.
Minu lemmikloomad on koer ja kass. Mul on kodus kaks kassi ja üks koer. Kasside nimi on Miki - isane - ja Minni - emane kass. Koera nimi on Morgan. Varem oli ka kolmas kass, aga tema suri. Koer sai nime ühe filmi järgi - "Kapten Morgan." Minu koer on kuuekuune ja ta on hästi armas. Minu koer Morgan on väga suur pahandusetegija. Ta sööb meil kodus salvrätte, sokke ja kõike, mida ta leiab kodus. Kassidele aga tuli lihtsalt mõte sellised nimed panna.
Minul on koer Berta Taana. Kui me ta varjupaigast võtsime, läksime me kohe minu sõbra poole, aga tal polnud siis nime. Seal oli ka minu tädi ja tema ütles, et temale meeldib Berta ja mulle meeldis Taana, nii sai ta nimeks Berta Taana. Ükskord, kui mul oli sõber külas ja me lihtsalt lollitasime ning kõikusime tooliga, oleks juhtunud õnnetus. Tooli alla oli pugenud minu väike üheaastane õde. Ja me hakkasime tooliga kukkuma ning kui Berta poleks tooli alla tulnud, poleks mul enam õde võib-olla ja seepärast olen ma Berta Taanale eluaeg tänulik.