Mul on koer. Tal juba oli oma nimi enne, kui me ta saime. Ükskord ta jooksis ära. Ma hakkasin järele jooksma, kuid ei jõudnud järele. Siis ma jäin seisma ja hakkasin kodu poole tulema. Ma vaatasin selja taha ja mu koer kõndis mu järel. Ma hakkasin teda kinni võtma, kuid ta jooksis uuesti minema. Ma kõndisin koju ja ta tuli ise minu järel tuppa.
Mul on kass, tema nimi on Vups. Ta sai selle nime, sest ma tõin ta tänavalt ning just siis, kui olin ta sülle võtnud, siis hüppas ta maha ja hakkas ringiratast jooksma. Sain ta küll lõpuks kätte, aga peale pikka edasi-tagasi jooksmist, sest ta oli väga kiire. Nimi tuleneb siis väljendist vupsti.
Minul on lemmikloomaks kääbusšnautser Brändi, kes näeb välja nagu mängukoer, sest ta on nii nunnu. Meie temale nime ei pannud, see nimi oli juba teiste omanike poolt pandud, tema tegelik nimi passi järgi on Yospel Angelstorm. Mõnikord ma ei viitsi Brändiga jalutama minna, kuigi meil on oma maja ja aed. Lihtsalt meie aias on üks hästi suur vahe, kust Brändi läbi mahub ja ta käib mõnikord aiast väljas.
Mul on väike koer ja ta nimi on Tommy. Alguses pidime ta nimeks Nässu panema, sest ta on selline pisike ja karvane, aga mina otsustasin, et see ikka ei ole õige nimi. Ma panin talle koerašampooni järgi nime. Ma mäletan,et üks mu sõbranna tuli mulle külla ja ta ütles,et ta ajab Tommy pea ja taguotsa koguaeg sassi :)
Kahjuks mul ei ole lemmiklooma. Ma olen ema-isa pinninud, et nad mulle koera ostaksid, aga nad ütlevad, et temaga on liialt tegemist, aga kui mul oleks koer paneks ma talle nimeks Popsik.
Jah, mul on lemmikloom. Ta on saanud oma nime selle järgi, et minu emal oli kass ja tema nimi oli Musi. Ja me panime ka oma kassi nimeks Musi. Musi on üks kõige toredam kass terves maailmas. Ükskord, kui ma väike olin, umbes viie aastane. Ma läksin vanni ning ema tegi parajasti torti. Kui ma kutsusin ema, et ta peseks mu ära, siis ema jättis oma tordi köögilaua peale. Kui ema mu ära pesi, nägi ta et, kass limpsis oma keelekesega kõik kreemi tordi pealt ära. Ema oli väga pahane tema peale. Aga nüüd, kui me tuletame seda meelde, naerame me end täisti surnuks.
Hetkel pole mul lemmiklooma, kuid umbes kaks aastat tagasi oli mul merisiga, kes käitus õudsat imelikult, hüples iga sõna peale, vingus ja piuksus ja seega sai ta oma nime Imelik. Mäletan siiamaani, kuidas olen Imeliku puuri koristades teda kaotanud ja alles mõni tund hiljem leidnud prügiämbrist, kuhu ta pidevalt sisse ronis.
Neli tüki: Reti ja Loki on kassid, kellel oli juba nimi olemas ... Miki ja Marta on liivahiired, nimevalik oli kesine, need olid parimad :) Miki oleks mul yxkord sõrme otsast hammustand.
Mul oli lemmikloom, merisiga, aga ta suri ära. Ta nimi oli Siblik või Elvis. Sibliku sai ta selle järgi, et ta koguaeg siblis oma saepuru laiali. Elvise sai ta aga selle järgi, et tal oli selline tukk, nagu Elviselgi. Ta oli väga armas loom. Ta elas väga vanaks, 6,5 aastaseks, mis on merisea kohta väga hea vanus. Sibliku kohta tuleb mul niipalju meelde, et alati, kui ta kuulis alt, et me lõikame talle kurki/salatit/porgandit jms, siis ta ruigas nii kõvasti, et see oli isegi alla keldrisse kuulda.
Mul on lemmikloom, see on kass. Mul on kodus ka kaks kassi - Šeff ja Tuust. Šeff sai oma nime sellepärast, et ta käitus juba šeffi moodi ja oli lihtsalt väga üleolev. Tuust on lühend tuustikust ja see tuli sellest, et tal on hästi pikad karvad, mis olid alati sassis. Algul olime kindlad, et nende nimedeks saavad Mirju ja Triibu, kuid need on nüüd vaid ühes kohas - loomakliiniku kaardil. Šeffiga mäletan üht lugu, kui ta oleks peaaegu ära kadunud. Oli vana-aasta õhtu, meil olid külalised. Käisime-vaatasime raketid ära, tulime tuppa. Mina niisama hakkasin šeffi otsima, tahtsin näha, kas ta on ikka veel närvis (ta vihkab raketi pauke). Ei leidnud teda kusagilt. Varsti otsis juba terve pere koos külaslistega. Üks neist ütles just siis, et kui uks oli kogemata lahti jäetud, nägi ta šeffi seal lähedal. Paanika missugune ja kõik õue teda otsima. Ema vaid korraks istus diivanile, et saapaid jalga tõmmata, ja mida ta nägi? Šeff magas rahulikult laua all tooli peal ja meie lihtsalt polnud teda märganud. Suur küla läbikammimine jäi ära :)
Hetkel on kaks kääbushamstrit. Nimed pani mu vend. Paksu ja Notsu on nende nimedeks. Üks lugu tuleb meelde, kui me parajasti mängisime nendega telekatoas, siis nad panid jooksu diivanite alla ning Paksut ei leidnud me tükk aega üless, kuid lõpuks jooksis ta kusagilt august välja. Me olime kõik nii mures, kuid nüüd naerame selle üle.
Koer (Cavalier King Charles spanjel) Arti. Kui ta sündis, siis talle pandi nimeks Artemon, aga kui me ta võtsime, siis me ei viitsinud pikka nimega kutsuda ja lühendasime seda. Muidu täispikk nimi on Relander Artemon. Ükskord, kui me mu vana kodu juures temaga jalutasime, siis ta nägi ühte suurt koera ja ta kartis nii väga, et ta jooksis üle autotee (õnneks auto alla ta ei jäänud) otse kodu trepikoja ette istuma. Muidu on ta hästi mänguhimuline koer.