Jaa, mul on lemmikloomi, elu jooksul on neid olnud viis kuni kolm koera ja kaks kassi. Esimesed koduloomad kass ja koer elasid väga vanaks. Kass küll kadus meil millalgi ära - vanemad väidavad, et rebased võisid ta nahka panna, aga ega seda ei tea keegi. Hetkel on mul päris vana kass ning aastane koer. Mõlemad on väga kallid ja armsad. Nad toovad alati, vähemalt hetkekski, stressist välja. Nimed on kassidel olnud Kiki, vastavalt üks ja kaks. Nimi tuli vist minu õdede poolt ja kuskilt filmist. Koerte nimed tulevad nende passinimedest. Esimese koera nimi oli Chip - ka kuskilt filmist - siis oli Fredi, kes meil ära jooksis ning praegu on Chessi. Kunagi oli meil ka kilpkonn, aga kuna ma ei tegelenud temaga piisavalt, siis ta viidi ära, uue pere juurde. Nüüd ma kahetsen seda.
Hetkel ei ole. Mul oli küülik nimega Nöpsik. Ta sai nime oma ema järgi, kelle nimi oli Nööbik, ilmselt suurte silmade järgi. Üks naljakas lugu oli see, kuidas ta kamina sisse ära kadus. Meil on kaminasüdamiku ja ilustuste vahel palju tühja ruumi ja nõnda ta peitiski ennast sinna sisse ära ja terve päev otsisime.
Mul oli lemmikloom. Merisiga kel nimeks Pööru. Pööru, sest tal olid selja peal pöörised. Ta oli hästi armas loom. Tal oli hästi palju hüüdnimesid, nagu nt ajuhälvik, alpinist (ta jooksis ükskord täiega laualt maha ja kukkus umbes meeter, seega hakkasime teda alpinistiks kutsuma), abesiinia irvikkass, jne. Temaga käisin väljas ka korviga. Ükskord hakkas ta jooksma heina sisse. Ma jooksin talle paanikas järgi ja õnneks sain ta ka kätte.
Minu lemmikloom on maal, koer Bobby. Ta lihtsalt sündis Bobbyks, seda ei saa kirjelda, ta on täpselt Bobby nägu, samas mu vanaisa lemmiktegelane sarjast "Kodus ja võõrsil" oli ka mingi Bobby, nii et võibolla mu vanavanemad samastasid ta sellega, kuigi minu Bobby on meessoost, aga jah. Ma olen selle koeraga koos üleskasvanud, nii et mul on lugusid virnast võtta, siia tahaks ma aga kirjutada hoopis ühe teistsuguse jutu. Tähendab, kui me ta võtsime, siis oli ta siuke haledakene, kurbade silmadega, karvatu pitsu, ükskord aga mu vanaema ütles talle, et sul võiksid vähemalt lokid kasvada, muidu sa jäädki meil selliseks vaesekeseks ning paari kuu pärast oligi Bobby lokke täis, kusjuures ta on siiamaani selline armas lokilammas, minu meelest on see suht uskumatu lugu, sest ta vanemad ei olnud ka lokkis, nii et jah.
Mul on koer nimega Bella, kes on juba suhteliselt vana. Nime panin talle mina ning see tuli ühest raamatust, mida lugesin. Seal oli printsess nimega Bella ja nii sai mu koergi endale sellise printsesliku nime. Nooremana tegelesin temaga rohkem. Käisin õues, mängisin jne. Nüüd aga olen ta n-ö unarusse jätnud. See on ka tingitud sellest, et ta elab nüüd vanavanemate juures, kust meie veidi aega tagasi ära kolisime. Bella jäi aga vanaemale-vanaisale seltsiks. Temaga on kindlasti palju mälestusväärseid seikasid olnud, kuid kõige meenutavam on üks talvine juhtum, mis Bellaga toimus. Oli talv. See oli umbes, siis kui ma olin viie-kuue aastane, ehk siis pea kümme aastat tagasi. Ma olin inspiratsiooni saanud jõuludest ning põhjapõder Rudolfist ja nii otsustasin minagi, et pean leidma endale ühe sobiva põhjapõdra. Nii istusin kelgu peale ning rakendasin oma koera selle ette. Panin talle kelgunööri ümber keha ning käskisin sõita hakata. Sel ajal oli Bella veel väga noor ning energiline koer, see pärast startis ta meeletu kiirusega paigast ja hakkas pöörase kiirusega suvalisse suunda sõitma. Mina kiljudes kelgu peal, tiirutasime nii kaua, kuni Bella ühte kassi nägi ning selle järgi liduma hakkas. Mina lõpetasin kraavis, kelk peapeal ning muhk peas. Peale seda juhtumit, pole enam püüdnud põhjapõtradega sõita. Mul on ka teine koduloom, kes on tegelikult mu õe oma. See on jänes Pätu. Temaga ei tegele ma üldse. Selleks on ema ja õde. Ega ma eriline kodulooma fänn pole, eriti ei meeldi mulle kassid ega närilised. Koerad on aga lemmikud. Suureks saades ostan endale chiuaua ning panen talle nimeks Gucci, see on kindel!
Minu lemmikloomaks on kilpkonn Willy. Ma panin talle nime ühe filmi järgi, mis rääkis ühest armast vaalast, kelle nimi oli Willy. See film oli väiksena mu lemmikfilm.
Hetkel ei ole looma. Mul oli kunagi koer, kellega kasvasin koos üles, ta nimi oli Reksu. Ma ei tea, kust ta oma nime sai, vanemad ilmselt niisama mõtlesid, see pole ju kuigi originaalne nimi ka. Peale koera sain ma endale sünnipäevaks jänese, ta nimi oli Trips. Nime mõtlesin ma juba ise ja panin selle mängu trips-traps-trull'i järgi. Trips oli väga lahe, käisin taga suvel õues rohu peal kassitraksidega jalutamas, vahel ma pidin tal isegi järgi jooksma, sest ta hüppas ülikiiresti. Ta oli väga armas ja ülimalt kallis mulle. Kahju, et teda enam pole.
Lemmikloomaks on mul kass Tropp, kellele pani nime mu isa. Selline idiootne nimi on tal sellepärast, et alguses, kui me kiisu saime, jooksis ta mööda tube ringi nagu närvihaige, mu väike vend kartis teda ja midagi iganes - igatahes jättis ta endast totaalse tropi mulje ja, noh, nii see läkski.
Lemmikloomaks on mul koer. Mul oli kunagi koer, tema nimi oli Reki. Saime ta endale niimoodi, et käisime kord pere ja sugulastega linnast väljas piknikul - grillisime ja tegime sašlõkki. Vorsti lõhna peale ilmus sinna üks väike armas taksikoer. Andsime talle vorsti ja sellepeale ta ei läinudki enam ära. Seadis ennast meie auto tagaistmele mugavalt magama ja kuna me teda sealt ära ka ei saanud, siis võtsimegi ta endale koju.
Mu lemmikloomaks on kass Mopsu. Nimi tuli väga juhuslikult, küllap mingis mõttes sellepärast selline nimi, et mu eelmise kassi nimi oli Nöpsu ja need on natuke sarnased. Temaga on juhtunud päris palju seikasid. Ükskord söödeti talle ühte ainet, mille tõttu oli ta tükk aega peaaegu, et kivistunud olekus, istus murul ja lihtsalt vaatas põõsast.
Mul on koer Cherry. Ma otsisin internetist koertenimesid ja siis kirjutasin kõige ilusamad üles, seejärel vaatasime neid perega ja otsustasime Cherry kasuks.
Jah, meil on kilpkonn. Nimeks on Kilpsu. Hakkasime teda nii alguses kutsuma ja nimeks see jäigi. Tuleb välja, et paljud inimesed kardavad kilpkonni, põhiliselt nende kätte võtmist. Ja tavaliselt, kui ma räägin, et nad võivad väga kiired ja kavalad olla, siis keegi peaaegu seda ei usu, enne kui on ise näinud.
Mul on kass, kelle nimi on Chester. Ta sai oma nime, kui ta oli veel väike ja me veel ei teadnud, et ta on emane, aga see nimi on talle jäänud, kuigi kutsume teda Chessuks. Nime ei saanud ta samanimelise kingapoe järgi, vaid valisin selle, kuna see oli ilus ja kõik olid nõus. Tema ema on minu vanaema kass, kes mulle ka hirmsasti meeldib. Tema nimelt armastab vaikust ja rahu ning kui mu vanaema üritab laulma hakata, ronib kass talle sülle ning paneb oma käpa ta suule. Kui ta ikka vait ei jää, võib kass teda isegi lõuaotsast hammustada.
Kass. Sirius. J.K. Rowlingu Harry Potter'i raamatu ühe kangelase Sirius Black'i kohta. Sirius on väga väga elav kass. Noor väikest kasvu isane ja opereerida me teda ei kavatse. Ta on tihti maal ja siis peletab eemale seal endast poole suuremaid isaseid.
Mul on koer, tiibeti mastif nimega Anzam. Selle nime pani talle see inimene, kelle koera kutsikas ta oli. Anzam olevat üks mägi Tiibetis. Hiljuti üks krants rasestas Anzami ära, kuigi me hoidsime teda spetsiaalses puuris jooksuajal. Aga kutsikad tulid hästi armsad, nii et iseenesest väga katki midagi ei olegi.