Ei, mul ei ole lemmiklooma, sest mu isal on koerakarvade vastu allergia (ma tahaksin saada endale just koera). Siiski elavad maal iseseisvalt suvel meie aias kassid (kes ei lase ennast kahjuks paitada) ning üks aasta käisid seal külas ka naabri kutsikad, kes me kahjuks õhtul tagastama pidime.
Mul on koer Cherry. Ma otsisin internetist koertenimesid ja siis kirjutasin kõige ilusamad üles, seejärel vaatasime neid perega ja otsustasime Cherry kasuks.
Jah, meil on kilpkonn. Nimeks on Kilpsu. Hakkasime teda nii alguses kutsuma ja nimeks see jäigi. Tuleb välja, et paljud inimesed kardavad kilpkonni, põhiliselt nende kätte võtmist. Ja tavaliselt, kui ma räägin, et nad võivad väga kiired ja kavalad olla, siis keegi peaaegu seda ei usu, enne kui on ise näinud.
Mul on kass, kelle nimi on Chester. Ta sai oma nime, kui ta oli veel väike ja me veel ei teadnud, et ta on emane, aga see nimi on talle jäänud, kuigi kutsume teda Chessuks. Nime ei saanud ta samanimelise kingapoe järgi, vaid valisin selle, kuna see oli ilus ja kõik olid nõus. Tema ema on minu vanaema kass, kes mulle ka hirmsasti meeldib. Tema nimelt armastab vaikust ja rahu ning kui mu vanaema üritab laulma hakata, ronib kass talle sülle ning paneb oma käpa ta suule. Kui ta ikka vait ei jää, võib kass teda isegi lõuaotsast hammustada.
Kass. Sirius. J.K. Rowlingu Harry Potter'i raamatu ühe kangelase Sirius Black'i kohta. Sirius on väga väga elav kass. Noor väikest kasvu isane ja opereerida me teda ei kavatse. Ta on tihti maal ja siis peletab eemale seal endast poole suuremaid isaseid.
Mul on koer, tiibeti mastif nimega Anzam. Selle nime pani talle see inimene, kelle koera kutsikas ta oli. Anzam olevat üks mägi Tiibetis. Hiljuti üks krants rasestas Anzami ära, kuigi me hoidsime teda spetsiaalses puuris jooksuajal. Aga kutsikad tulid hästi armsad, nii et iseenesest väga katki midagi ei olegi.
Lemmikloomi on kohe kaks - kass Lible ja koer Tuti. Koeraga on selline lugu, et tema nime järgi võiks oodata mõnda pisikest koeranähvitsat, aga tegelikult astub värava peal vastu suur must njuufa. Selle valearvamuse pärast on ehmatanud mõnedki sõbrad. Nime sai koer mu sõbranna käest, kuidas see täpsemalt juhtus, seda ei mäleta. Põnevamaks looks võiks vast pidada, kuidas ta kord meie aiamajja pääsedes ema abikaasa lõhnaõlipudeli ära lõhkus ja peale seda basseini kukkus. Pärast oli maja tuulutamist ja kuivatamist kohe parajalt pikaks ajaks. Kassi nimi oli olemas kohe, kui me ta kassiabist võtsime. Lugudest tuleb kohe meelde, kuidas ta õhtuti majast välja pääsedes otsekui hulluks läheb. Üks värvikamaid kordi juhtus selle aasta varakevadel. Saabusime just emaga pikalt osturetkelt (ja kuna me kumbki väga suured poodlejad ei ole, olime küllaltki väsinud), kui saabus teade, et kass on õues ära kadunud. Visanud siis kotid tuppa, tuli kohe asuda kassiotsingutele. Peale mõningast kutsumist selgitasime, et kass on taaskord oma tavapärases kohas garaaži katusel, kust ta enam ise alla ei saa. Ema läks peale seda tuppa, otsustades, et las ta istuda seal veel vähe, järsku tuleb siis ise alla. Mina aga sellega ei rahuldunud, ja soovisin ikka karvakera katuselt alla aidata. Küll sai proovitud toole ja puu otsa ronimist, aga tee, mis sa teed, kass nii lähedale ei tule, et saaks ta alla aidata. Peale umbes tunniajast garaaži ümber troppimist tuli mulle meelde vana redel, mis kuuris vedeleb. Tõin siis selle välja ja hankisin toast ka kenakese tüki kanaliha ning asusin kassi meelitama. Tuligi teine varsti kohale ja sain ta suure vaevaga katuselt alla. Enne suutis ta veel mu käe seitsme sentimeetri pikkuselt veriseks tõmmata. Kass, kurivaim, aga ei mõelnudki veel tuppa minna. Hakkas teine mööda õue ringi ajama, nagu oleks tal vaim peal. Selline jaht mööda aeda jätkus veel umbes kolmveerand tundi, aga lõpuks siiski vanajumal halastas, ja ma sain selle kassiroju kindlalt sülle, tundes selleks ajaks looma vastu pigem õiglase püha viha, kui peremehe armastust. Sain siis kiisukese kenasti tuppa hoiule viia, kui tuli meelde, et redel on ikka veel katuse najal püsti. Viisin siis selle kuuri tagasi ning tundsin lõpuks hingerahu, et nüüd võib jälle sügavalt hingata, kui, tuppaastumiseks ust avades, kass jälle jalgevahelt õue lipsas. Andsin alla ja läksin sooja vanni.
Minul on kodus kass Vaenlane. Algselt oli kassi nimi Rudolf, aga kahe nädala jooksul meie kodus sai selgeks, et loom on väga elava ja mängulise iseloomuga. Seetõttu otsustasime perekonnas tema nime muuta vaenlaseks. Ka kassi passis seisab nime taga Vaenlane. Loomaarsti juures on juhtunud, et töötajad ei suuda mõista, et kassil selline nimi on ja nad küsivad üle ega me nalja ei tee. Samuti kardavad kõik sõbrannad minu kodulooma, sest ta vaatab võõraid alati kurja pilguga ja vahest uriseb (nagu koer) nende peale. Seetõttu pean kassi sulgema teise tuppa, kui külalised tulevad.
Jah, mul on lemmikloom, lemmikloomad, kui täpsem olla. Kaks seitsmekuust Džungaaria kääbushamstrit. Nende nimed on Ruudi ja Jassu, aga vahel kutsun neid lihtsalt rotudeks. Jassu sai oma nime sellest, et ta on selline paksuke ja talle sobis see nimi. Ruudi nimi oli mul olemas juba umbes pool aastat enne tema saamist. Minu meelest see lihtsalt on selline nimi, mis sobib väiksele armsale närilisele. Alguses olid nad ühes puuris. Varsti hakkasid nad aga kaklema ja me pidime nad eraldama. Kord panime nad diivani peal taas kokku. Nad nuusutasid üksteist veidi ja siis nagu kallistasid üksteist, rabelesid hirmsat moodi ja moodustasid nagu väikese karvase palli. Nad veeresid mööda diivanit, kuni üks neist maha kukkus. Selline nägi välja nende kaklus. Rohkem me neid kokku pole pannud.
Mul oli siiamaani viis kala. Kaks surid ära. Kalade nimed on Muska, Asja, Basja, Vasja ja Gasja. Ükskord peitis üks väike kalake Basja ühe lehe taha, mille ma panin kaunistuseks. Ma otsisin ja otsisin, ei leidnud. Hakkasin juba murelikuks minema, kui Basja ujus lehe alt välja.
Jah, mul on koer nimega Franco, ta on kolme-aastane labradori retriiver. Ma sain ta vanematelt sõbrapäevaks. Kõigepealt sain ma üles tõustes kaardi väikese kutsika pildiga, millele oli taha kirjutanud isa pika jutu. Mul oli raskusi selle käekirja lugemisega, aga lõpuks sain ma tänu vanemate antud vihjetele aru, et ma saan koera. Juba järgmine nädal oli minuga väikene kutsikas, kellel oli kaelas sinine lips.