Minul ei ole lemmiklooma, kuid mu vanevanematel on kass. Tema nimi on Taku. Talle kinkis minu isa endine kaasa. Kassi sünnipärane nimi oli Tuusti, kuid mu vanaisa ei jaksanud tervet nime välja öelda, mistõttu hakkas ta teda kutsuma Takuks. Taku on väga pelglik ja laisk kass. Ta laseb ennast paitada ainult siis kui ta nurub süüa. Maal oleva koera nimi on Toomas. Tema saime siis kui mu vanaisa sai 55 aastaseks ning Toomas oli meie kingitus. Vanasti kutsusime teda hellitavalt Tommiks kui ta veel kutsikas oli ning me teda toas hoidsime. Suuremaks kasvades ta hakkas üles tuhnima mu vanaema peenraid ning sellepärast panime ta ketti. Praegult käin ma oma vennaga teda jalutamas pea iga kord kui me tema juurde satume.
Mul on koer, kes on oma nime saanud enne, kui ma teda tundsin.
Mäletan kuidas me metsas jalutamas käisime ning ma ta lahti lasin, et ta võiks kitsi tagaajada.
Mul on koer kelle nimi on Saskia, kuid tema hüüdnimi on sassu, sest kui minu vanmad talle järgi läksid vajasid nad mingisugust nime kuidas teda kutsuda. See pidi olema väga lihtne ja meeldejääv, nii et valiti Sassu ja see meil jäigi.
Minu hobuse nimi oli Casanova. Teda kutsusime Miisuks, sest ta oli väga ilusa välimusega ja me tahtsime teda hellitava nimega kutsuda. Paljud arvasid, et see on imelik, sest tegu oli täkuga ehk isase hobusega.
Minu vanaemal oli kass Bonsu. Ta oli samahästi ka minu koduloom. Kui endal uue kodulooma saaksin oleks see kass, kelle nimi oleks inspireeritud millestki, mis on võimas, eriline ja kauni kõlaga. Nt mõni multika-/muinasjututegelane, kuulsus(jalgpallur, näitleja jne), ajalooline tegelane või maiustus(Geisha). :D
Mul oli varem kass Mustu. Oma nime sai ta selle pärast, et ta oli musta värvi. Oma kõrge vanuse tõttu ta suri ja ma sain endale uue kassi- Muska. Ta on ka musta värvi, kuid ta nimi ei seostu millegiga. Hiljuti saime teise kassi veel. Tema nimi on Lynx (inglise keeles, eesti keelde tõlkides Ilves) ning oma nime sai ta just sellepärast, et tal on lühike saba, kõrvade otsas tutid ja ta värvus vastab samuti ilvese omale.
Mul on kaks koera, kes said nimed oma esivanemate järgi. Nendega on palju toredaid lugusid juhtunud. Ükskord tulin koju ja nägin, et pool taldrikut grillvorsti, mis oli kokkusaamiseks laua peale pandud, oli ära söödud. Ei tea siiamaani kumb koer seda tegi.
Mul on kaks koera Jerry ja Barry. Jerry on oma nime saanud multikast nimega "Tom ja Jerry". Barry on Jerry poeg ja kuna me tahtsime,et see läheks kokku tema ema nimeg,siis sealt tuligi nimi Barry
Mul on lemmikloomaks karmikarvaline taksi. Ta sai oma nime selle pärast ,et ta oli rõõmus ja energiline (ta nimi on Happy).Ta oli väike ja alati tuli mulle tekki alla magama.
Mul on maal vanaema ja vanaisa juures koer, kelle nimi on Betty. Selle nime panin talle mina. Ma tahtsin, et tal oleks uhke nimi, mis jääks hästi meelde ning kõlaks ilusti. Olin ka kindel, et nimi peab lõpust olema y-ga, et see kirjapildis ilusam välja näeks.
Bettyga seoses tuleb meelde palju lugusi, üks neist juhtus sügisvaheajal, kui ma olin maal. Ma magasin hommikul ning vanaema laskis koera tuppa. Betty jooksis kohe minu tuppa ning hüppas mulle voodisse äratades mind nii ülesse. Ta on suur hundikoer nii, et ehmatasin algul päris naerma, siis aga puhkesin naerma. Vaatepilt oli ju üsna pentsik.
Mul on kolm lemmiklooma: Miisu, Garfield, keda me kutsume garfuks ja Papagoi, keda me kutsume papaks või papuks. Nad on kõik kassid. Miisu sai oma nime sellepärast, et me mõtlesime ilusaid kassinimesid ja mu vend pakkus välja Miisu ja talle jäigi see nimi. Garfield sai oma nime, sest ta meenutas väga multikategelast, kes oli Garfield. Papagoi sai enda nime, sest kui ta oli alles kassipoeg meldis tal väga kõigile õla peale ronida ja ta meenutas nii väga papagoisid, kes piraatidel õla peal olid.
Mul on jänes. Mina panin talle nime Josephine juba ammu enne, kui olin temaga esmalt kohtunud. Küll aga on temal päris mitu hüüdnime, mille järgi me teda kutsume. Kõige rohkem kasutatud on tugeva inglise aktsendiga Joe. Veel on tugeva prantsuse aktsendiga Jose. Vahel on ta lihtsalt Jänes. Ta on äärmiselt pöörane. Vanaema juures on meil sees terve hunnik taimi. Läksime vanaema ja vanaisaga korraks mõneks tunniks ära (Joe oli vanaema ja vanaisa juures, sest vanemad olid reisil). Kui tagasi tulime, oli puuripealne lahti ja jänes kadunud. Me olime šokeerunud, sest ta pidi seda ikka väga tugevasti lükkama, see on kõrgel ka. Leidsime ta varsti taimede juurest, kust ta oli ikka korraliku hävingu teinud. Arvasime, et orhideed teevad talle halba, aga tal läks õnneks ainult kõht lahti.
Varem oli mul ka veel üks jänes. Tema nimi oli Tuti. Kuna mina valisin jänese, sai tema nime valida, seepärast ongi nimi niivõrd ebaoriginaalne. Olime lihtsalt perega Horteses ja siis me läöksime jääe mu emale pinda käima, et ostame looma (Horteses müüakse jäneseid). Teadsime, et nagunii ei saa, aga küsisime ikka. Lugu lõppes sellega, et järgmine päev oli meil jänes majas, sest vanemad olid lugenud, et loom qaitab stessi maandada. Kahjuks elas ta meie juures vaid 3,5 kuud ja siis ootamatult minu silme all suri. See oli õudseim kogemus mu elus ja ma elasin seda veel aastaid üle. Vaheöl siiamaani teda meenutades nutan. Õnneks on mul nüüd uus ja sama tore jänkuke kodus.
Mul on päris mitu lemmiklooma, kuna armastan loomi väga. Esimene loom on meil Jessica. Kui me ta saime, olin ma nii väike, et mu vanemad panid talle nime, mitte mina. Küllaltki varsti sai Jessica (hüüdnimega Jessy) pojad. Neid oli neli. Mina olin väga väike ja kõigist neljast oli mul kujunenud üks lemmik-pruuni värvi, väga armas. Kui meie juurde tulid võimalikud ostjad, krabasin alati oma lemmiku ja jooksin temaga meie ahju taha. Ma tõesti ei tahtnud, et keegi tema meilt ära viiks. Iga kord kui keegi tuli, oli just minu lemmik ka kõigi teiste lemmik, aga ma ei lubanud kellegil teda isegi puutuda. Hiljem kui kõik teised kassipojad ära olid viidud, palusin, lausa anusin vanemaid, et ma kassikese endale saaksin jätta, aga ei lubatud. Siis tuli mul mõte, et ma viin oma kassikese oma väga lähedasele vanaemale (kuigi tal oli juba üks kass). Nii saigi, et läksin oma vanaema juurde ja hakkasin teda anuma, et ta kassi endale jätaks. Ka mu vanaemale meeldis see kass väga ja ta jättis ta endale. Terve suve olin tema juures. Kui tuli kätte nime panemise aeg, olin ma kindel, et ta nimeks saab just Lilli. Mu vanaemale ei meeldinud see nimi üldse, aga tal oli kahju mulle ära öelda. Tema valikuks oli Kriimu. Peab nentima, et Kriimu on palju kenam nimi. Siis ta hakkaski mulle luuletust lugema ´´Meie Kriimul kriimud silmad´´. Ta luges seda päris mitu korda, aga jäin ikka Lilli juurde. Vanaema otsustas siis, et mind mitte kurvastada, paneme talle nimeks ´´Kriimu Lilli´´. Täna on ta nimi ikka Kriimu ja see oli kahtlemata parim valik. Mu vanaema armastab Kriimut väga ja ei annaks teda millegi nimel ära. Võib öelda, et ta on vähemalt sama tähtis pereliige, kui kõik teisedki.
Mul on olnud palju palju jäneseid. 9, kui kokku lugeda. Kõigil neil on ka oma lugu. Esimesed kaks küülikud sain ma oma sünnipäevaks (üks neist oli ikka mu õe oma, anti lihtsalt minu sünnipäeval kätte). Üks oli pruun lõvilakk valge kraega ja teine oli ühtlaselt hall suure sabaga jänku. Mõlemad olid emased. Ühe nimeks sai Tupsu ja Teise nimeks Nunnu. Pärast kutsusimegi neid aias ´´Tupsununnu, Tupsununnu!´´. Need olid sellised jänesed, kes jooksid meie aias vabalt ringi. Oli mitmeid kordi, kui pidime neid ka teiste aedadest otsima. Isegi oma aiast oli neid raske kätte saada. Püüdsime neid suure võrguga, mis oli pulga otsas. Suvel oli nende maja õues. Natukese aja pärast mõtlesime, et oleks tore, kui Tupsu(minu oma) saaks pojad. Nii saigi, viisime Tupsu loomaaeda Hernekese(isase jänese) juurde. tulidki pojad, 4 tükki! Üks oli tõesti väga armas-helesiniste silmade ja hallika kehaga. Tõesti nagu väike ime. Ka kõik teised jänesed olid nunnud ja üllatavalt oli nad kõik erinevad- üks oli veel oranź, teine oli must ja oli veel pärlikeega oranźikas jänes. Neile ei jõudnudki me nimesid panna. Paari päeva pärast oli juhtunud midagi kohutavat. Kõik jänesed peale Tupsu(4 küüliku ema), olid rebase poolt ära viidud. Nutsin väga kaua, kui nägin, et Tupsu on õues, aga ei liigu, vaid vahib lihtsalt lõpmatusse ja on väga väga kurb. Ma ei mäletagi, mis temaga lõpuks juhtus, aga järgmine jänes oli Kuki. Talle tuli nimi sellest, kui me koolis kirjanduse tunnis lugesime mingit katkendit ja mu parim sõbeer arvas, et paneks talle siis Kuki nimeks. Me ei te kui püsiv see nimi olui, sest mu ütles, et ta ei teadnudki, et ta nimi Kuki oli. Praegu on meil ka kaks küülikut. seekord võtsime kõige väiksemat sorti, mis võimalik. Nad on mini-hermeliinid. Nimesid valisime seekord hoopis teisiti. Postitasime jänestest pildi instagrami ja ootasime siis kommentaaridesse nimevalikuid. Tuli umbes 60 tükki! lõpuks valisime neile nimedeks Chippy ja Baxter. Mõlemad on emased.
Lisaks nendele loomadele, on mul veel neli kana ja üks kukk. Kuna mina väga tahtsin kanu, olid vanemad nõus neid võtma. Algul kui kanad tibud on , ei ole teada mis soost keegi on. Lootsime, et kõik on kanad. Viimaks saime aru, et üks neidt on ikka kukk. Müüginaine ütles, et meil ikka vedas, kuna temal olid enamused kukkudeks läinud. Nimed valisime tibudele selle järgi, millised nad välja näevad. Kahele sai nimeks Tipi ja Täpi. Ühele panid mu sõbrad nimeks kakerdaja, aga see ei meeldinud mu emale jaa me panime nimeks Siuts. Ta on täna ka väga arg. Neljanda nimeks sai James, kuna ta oli nii suur, et arvasime, et ta on kukk. Viimaseks sai Zoella, kuna see oli lihtsalt üks tore nimi. Vat siin ongi kõik minu lemmikloomade nimede kohta.