Mul on kaks kassi, nimed on Zora ja Mike. Mike oli kodutu kass, kes meie maja ette tekkis ja pärast õnnetust, kus ta jäi halvatuks, võtsime ta endale. Tema hüüdnimed on veel selgitamatutel põhjustel Kiiru ja Möku. Värvi pärast ka Hall. Teisel on hüüdnimeks näiteks Liiru.
Mul on kass, kelle nimi on Notsu. Ta on minust pool aastat vanem ehk umbes 17. Ta on ametlikult mu isa kass ja nime on ta saanud oma emalt. Ta "kraaksub" (selline ebaloomulik hääl, mida normaalsed kassid ei tee) alati vannitoas kraani juures, kui ta vett juua tahab, sest ta joob ainult jooksvat või tema silme ees kaussi pandud vett.
Kui ta noorem oli, siis mu vanemad ei saanud kuuske jõulude ajal tuppa tuua, sest kass kõõlus seal ja ajas need alati maha. Nooremana ta jõi alati kuuse veekausist vett. Meil on rutiin Notsuga: mina lähen viieks päevaks kodust ära(Tartusse kooli), tema solvub, tulen reedel koju, tema ikka solvunud, laupäeval saame enam-vähem läbi, pühapäeval saan ta ilma viga saamata sülle võtta ja siis kordub see uuesti.
Mul on kass, kes on üleni must. Seega panime alguses ta nimeks Tont. See nimi vajus aga kuidagi ära ja kõik hakkasid teda Kassiks kutsuma. Ehk nüüd mul on kodus kass, kelle nimi on Kass.
Minu arust mu kass ainult sööb ja magab. Vahel ta hammustab ka inimesi, kui ta ei saa, mida ta tahab. Diivanitest ja vaibast peab teda ka eemal hoidma, et ta neid ei kraabiks. Ausalt öeldes on see kass rohkem nagu koer. Me anname talle vahel koeratoitu ka.
Koera nimeks on Jack ja selle me panime talle lihtsalt, sest see kõlas toredalt.
Ta on esimene koer, keda ma tunnen, kes reaalselt inimesi hammustab. Seni on olnud 5 ohvrit. Midagi hullu pole kunagi olnud, kuid inimesed on siiski mõnusalt sinikaid saanud. Ühe korra pidi ka verejooksu peatama, aga polnud mingit suurt kriimu vaid väike täpp otse veresoone kohal.
Meil siiski käib veel külalisi, aga nüüd me ei lase lihtsalt kedagi enne väravast sisse, kui koer on kinni või keegi mängib temaga.
Kunagi olid meil ka kalad. Siis läksime perega reisile ja jätsime vanaemad kalu toitma. Ütleme nii, et kui reisilt tagasi tulime, olid kalad ületoitunud ja surnud. Vanaemad küll ostsid uued kalad, et me aru ei saaks. Varem olid kalad olnud sinised. Tagasi tulles olid nad punased, seega me saime siiski aru, et miski on muutunud.
Mul on 2 koera ja 2 kassi.
Kõige vanem neist on berhardiin. Ta nimi on Lotte. Ma arvan, et see nimi võis tulla "Leiutajateküla Lottest". Ma olin sel ajal, kui ta sündis umbes kuue aastane.
Teise koera on Blacky. Ma ei tea kust see nimi on tulnud, sest see oli tal juba sellel ajal, kui me ta võtsime. Aga võibolla tuli see sellest, et tal on oma tõu kohta eriti palju musta karvkatet.
Mul on ka oma kass, kelle nimi on Roosi. Minu peres on ta just minu kass, sest mina hoolitsem tema eest ning Roosi on minuga kõige lähedasem. Ta on justkui metsik kass, aga kui ma kodus olen, siis ta tuleb mulle voodisse mitte teistele. Nimi oli tal samuti enne pandud kui ta meie juurde tuli, aga see sobib suurepäraselt meie koduga, sest meil on hiiglasltik roosiaed.
Meil on üks Roosi poeg. Ta nimi on Miisu/Miška. Algselt pidi mu vanaema ta endale võtma ning ta pani nimeks Miisu, aga me kiindusime temasse liiga palju, et ta lihtsalt ära anda ning jätsime endale. Siis avastasime, et ta on poiss ning nüüd suurema osa avast kutsume teda Miškaks.
Mul on kodus kass, kelle hele-pruuni tooni kasukas on pannud talle ka nime "Triibik." Lugusid on mul koos ühe truuma sõbraga palju, rohkem et neid korraga meenutatagi jõuaks.
Kõik sai aga alguse, kui 2015. aastal ilmus üks emane tiine kass meie maakodussee, Võrumaal. Heade inimestena toitsime ja paitasime vahvat karvapalli ning kahe kuu mödudes avastasime üllatusega oma puukuuri katuselt veel vahvama, viieliikmelise kaslaste trobikonna, kes olid nende leidmise ajal vaid paari päeva vanused. Alates sellest pävast peale on minu elu olnud palju tihedamalt seotud oma maakoduga. Läbi aastate on kujunenud minu ustavaks sõbraks nendest neljast kassipojast aga just see, üleni pruuni tooni ja ka pruunide käppadega vahva sell, kes nii mõnegi muserdavama päeva võib oma energiaga elavamaks muuta!
Mul endal pole isiklikku lemmiklooma, aga mul on kodus 2 koera ja kassi. Üks koer on must ja teine valge. Alguses oli meil üks koer, aga võtsime teise ka, et koeral üksi olles liiga üksik ei oleks. Samamoodi on meil üks vanem kass kelle nimi on vari tema kosmose värvides karvakatte tõttu ja noorema kassi nimi on Fluffy tema koheva karvkatte tõttu.
Meil on kodus kass ja papagoid, kuna papagoisid on palju, siis ei ole neil nimesid, nad on rohkem müümise jaoks meil. Kassil aga on kaks nime, Kusti ja Pätu, nimede saamisega ei olnud mingit erilist lugu, olid lihtsalt nimed, mis tulid pähe meil. Aga kuna meie pere sees ei saadud nime osas kokkuleppele, siis saigi kass kaks nime.
Mul on lemmikloomaks kass nimega Kissa. Ta sai oma nime vennalt ja ilmselt see nimi tulenes sõnast kass. Suvel polnud kedagi kodus ja siis ta pidi vanaema juures elama ja tundus, et tal oli seal üsna stressirohke, uues keskkonnas.
Kass nimega muta, sai nime vanaema käest. Oli kass kiti, kes sai kaa nime vanaema käest. Olis rotid Ruta ja Riinu, Saba ja Naba, neile mõtlesin ise nimed välja. Ühel oli valge saba, teisel naba juures valge laik. Ruta ja Riinu olid lihtsalt nimed, mis mulle siis meeldisid.
Mul on kaks lemmiklooma, kass ja koer. Kassi nimi on Sass ja mu õde andis talle nime. Ta on väga huvitav kass. Ta on veidi paksem ja on hästi suur üldiselt ka. Kõik inimesed on alati väga üllatunud, kui teda näevad. Samuti on mul koer, kelle nimi on Kronos. See nimi on pärit Kreeka mütoloogiast ja on ühe kurja titaani nimi, kes on ka Zeusi isa. Kuna ta on alles kutsikas, siis teeb ta VÄGA palju pahandusi ja talle meeldib närida väga imelikke asju, näiteks on ta meil seina pealt krohvi maha närinud.
Mul ei ole kahjuks kunagi lemmiklooma olnud, kuigi ma tahaks endale koera. Mu tädil on kass ja tema nimi on Kiisu. Seda sellepärast, et tädi ei tahtnud kassile konkreetset nime panna, vaid kuna ta on kass, siis sai ta lihtsalt nimeks Kiisu.
Mul on kass, aga tal ei ole nime. Kassile meeldib akna taga linde vaadata ja katuseid mööda käia. Ta on mitu korda katuseaknast välja läinud ja me oleme pidanud teda sealt siis ära tooma. Kaks korda on ka aknast alla tänavale kukkunud, õnneks ei juhtunud temaga siis midagi.
Mul on kass nimega Kiisu. Ta oli alguses hulkuv kass ning sellel ajal olid kõik kassid kelle nime ma ei teadnud kiisud. Ja nimi jäigi külge. Nüüd on tal pikem nimi Kiisu de Nurr, sest me emaga mõtlesime, et meie kassile sobiks paremini mõni uhkem ja välismaisem nimi. Aga hüüdnimi on jätkuvalt Kiisu. Lisaks veel igasugused hellitusnimed nt Nurru, Minu nunnu, Kullake jne. Toredaid lugusid temaga on palju. Talle meeldib väga minu tassist vett juua ja lambanahast vaiba alla peitu minna. Samuti öösel maja peal ringi joosta ja terve pere üleval hoida.
Mul on kaks kassi ja üks koer. Kõige vanem kass on Pätu ka ta on seitseteist aastat vana. Pätu kingiti minu emale sünnipäevaks. Pättu teeb kogu aeg pättusi. Teine kass on Tupsukes on poolteist aasta vana. Ta leiti Tartu linnast tänavalt kui ta oli kuu ajane. Tartust toodi ta Tallinnasse ja sinna me siis läksime järgi. Ta oli üks karvapall. Koer toodi meile Tapalt. Ta nimi on Nähva. Nähva toodi siis kui mina sümdisin. Talle ei meeldi autod ega ka jalgrattad.
Mul on kodus kaks suurt koera ja ka kass on suur. Kassi nimi on Põnnu ja vanema koera nimi Bella. noorem on Leonardo Meie kutsume teda Lonniks, kuid ta täisnimi on tegelikult Fuerza Real Leonardo. Oma nime sai ta kui oli kutsikas nende käest kes hoolitsesid tema eest. Lonni isa oli hiigelsuur Landseer Morgan, uhke karva ja tatise lõuaga. Ema oli tal Fuerza Real Dona Carmita. Ta polnud nii pirakas kui Morgan, aga armsuses ja sõbralikuses olid nad võrdsed.
Meie koeraga aga nagu ei mäletakski et midagi nii uhket oleks juhtunud. V