Praegu on mul kodus kass, tema nimi on Killu. Ta on tänavakass ning me saime ta siis, kui ta oli umbes mõne nädala vanune. Ta oli alguses väga väeti, kuid pärast pikaajalist ravikuuri sai ta terveks ning hakkas mängima. Nime sai ta sellest, kui Killu juba mängis meiega ning talle meeldis mu õde ehmatada kui ta ümber nurga kõndis. Ma olin siis alles 8 aastane ning nähes kuidas ta õde ehmatas, hüpates talle nii öelda kallale, mõtlesin ma , et ta on alles Killer, aga kuna ta on emane kass, siis vanemad arvasid, et see päris ei sobi ning kujunes välja Killu.
Mul olid kunagi kääbushamstrid, kes olid kull naissoost, kuid kuna mulle meeldisid nimed Bosse ja Lasse tänu lastefilmidele, siis otsustasin ma neile hoopis poiste nimed panna. Minu ühe kassi nimi oli Toomas ning see nimi oli tal juba siis kui me ta ostsime ning mõtlesime, et las ta siis olla selline. Teise kassi nimi on Sofia ning selle nime valiisn mina talle. Soovisin et nimes oleks kindlkasti s täht sees, sest kassidel võiks vist olla nii (reageerivad ehk s tähele paremini).
Minu lemmikloom on armas pärsia kiisu Nöpsi. Nöpsi sai oma nime pärsia kassidele iseloomuliku lömmis näo ja nöbinina järgi.
Kõige naljakam asi Nöpsi juures on see, et kui temaga mängida, siis ta ei aja taga ega mängi objekti endaga, vaid selle varjuga. Tihti hakkab ta taga ajama ka näiteks oma saba varju.
Mul on kaks kassi. Brunal oli nimi juba olemas, kui ta meie juurde elama tuli. Niblikule panin mina nime, see nimi oli mul ammu peas olnud, kutsusin sellega oma väikest sugulast.
Kunagi oli kuldkala, aga kui vanemad reisile läksid, siis ma ei teadnud, et mina pean talle süüa andma ja ta suri ära.
Mul on kass, tema nimi on Miisu Kasukas. Esimene nimi selle pärast, et ta on kass ja Kasukas, sest issi tegi kassi tulekul alguses nalja, et kui kass ei meeldi, siis teeme tast kasuka.
Jah, mul on kass. Tema nimi on Miki. Kui ma ta sain, siis küsis mu ema, et mis ma talle nimeks tahan panna. Ma ei osanud alguses öelda. Seejärel hakkas mu ema nimesid pakkuma ning kuna ma olin päris väike, olin ma nõus esimese ettejuhtuva nimega, milleks oli Miki.
Simmu ja Pipa, kaks tegusat siiami kassi.
Vaatasime noortele kassidele näkku ja mõtlesime, mis nimi pähe tuleb.
11 aastat hiljem kinnitan, et paremaid otsuseid poleks saanud teha, nimed sobivad kassidele ideaalselt.
Simmuga seoses on meeles üks õhtupoolik mõned aastad tagasi, kui minu õde Karmen temaga välja jalutama läks. Simmut ehmatas võõras koer ning ta ronis umbes 5-korruselise kortermaja kõrguse tamme otsa. Ise ta sealt alla ei saanud ja päästma tuli 4-meheline päästebrigaad suure tuletõrjeautoga. Kõik neli ronisid järjekorras puu otsa ning andsid kassi käest kätte, kuni ta lõpuks meieni jõudis.
Pärast seda pole me Simmuga enam väljas käinud. Parem ongi.
Võtsime perega viis aasatat tagasi varjupaigast kassi ja panime talle nimeks Armas. ta ei reageerinud sellele nimeli ja kuidagi sai temast ajaga hoopis Miisu. Ta ei reageeri ühelegi nimele, nii et viimasel ajal kutsume teda lihtsalt loomaks või kassiks. Isegi kui ta on juba oma 7-8 aastat vana meeldib talle kodus hirmsasti laamendada siiamaani. Kõige lahedamad vaatepildid on tema libeda põranda peal jooksmas.
Üldiselt pole ma eriline loomasõber, kuid jah, mul on kaks kassi, kelle nimedeks on Filemon ja Ramona. Nad on õde ja vend. Tuleb meelde lugu, kui läksime kasse esimest korda registreerima ning oli meie kord registatuuri minna ja kõlas mingisugune hüüe:"Filemon oma Mihkliga palun"..
Niblik on mu kass. Paljud arvavad, et see on tulnud sõnapaarist nilbe liblikas, aga tegelikult mitte. Selle pani mu õde ilma suurema eelloota või mõtteta. Niblikut nägin esimest korda kui mõni aasta tagasi tuli esimeselt Tartu Popkooripeolt. Koju jõudes nägin 4 kassipoega, kes olid tuttava maalt ära päästetud. Mina suure kassifännina sattusin vaimustusse. Isa ei olnud mul kunagi lubanud kassi koju võtta. Järgmisel päeval pidime minema teid tutu juurde soovijatele andma. Mõned kassid said ära antud, kuid Nibliku ei tahtnud ma ära anda. Õemees ütles naljaga, et kui sa ei taha, siis ütle iga kord kui keegi tuleb, et see on kass kinni pandud. Ja mina mõtlesin, et see on väga hea plaan ning ei saanud aru et see nali on. Igatahes nii ma tegingi. Seega koju sõites oli meil üks kass alles- minu kaisus. Noh, ja kui mul see kass juba nimoodi oli ei suutnud u pere mulle ei öelda.
Teise kassi nimi on Puravik ja tema vahetasime koera vastu. Tuttav võttis uue mehe, kellel oli kassiallergia ing meil oli koer, kuna mu vend oli laevakaitsjaks läinud ning meil kellelgi ei olnud väga aega selle koeraga tegeleda. Niisiis vahetasimegi kassid koera vastu. (Hiljem saime selle koera ka tagasi, kui tuttav oma uuest mehest lahku läks, aga kasse me tagasi ei andnud). Teine kass Miška ei ole koduteed koju tagasi leidnud mõni aasta.
Mul on olnud kokku kolm looma, kaks kassi ja koer. Koer kahjuks suri juba, siis kui ma olin väike. Tema nimi oli Morris, aga kutsusime Piibuks. Nime saamise lugu ei oska öelda kahjuks.
Aga praegu on mul kaks kassi, nende nimed on Kitten ja Luna. Nad on lõhkunud päris palju lillepotte ja igast muud vidinaid, aga üldiselt on nad väga armasad ja sõbralikud sõbrannad mulle.
Koer Robi - saime ta kui ta oli juba kuuene seega me (minu pere) nime saamis lugu ei tea
Kass Olly/Ollie - sai oma nime lumelaua/rula triki järgi (lumelauatamine on peres populaarne)
Hobune Armanda - samuti saime ta kui ta oli juba kuue aastane ja sellepärast me tema nimesaamis lugu ei tea.
Küülikud Yuki, Choco ja Coco - nimed neile pani meie pere väike Jaapanist pärit poiss, kes küülikute saamise ajal meil oma emaga külas oli. Yuki, sest ta on valge (jaapani keeles peaks valget tähendama) ja Choco ja coco - nemad on pruunid (inglise keelest ja kakaost9
Mul on kass nimega Eedu, tegelikult on ta nimi Edward, aga kui me ta varjupaigast võtsime, siis otsustasime, et paneme talle hüüdnimeks Eedu, sest mu venna nimi on ka Edward. Lisaks on mul koer Bari, see on hästi ebatavaline nimi ja täpselt ma ei oskagi öelda, kuidas me selle nime peale tulime, aga meile see nimi meeldib. Mingeid kindlaid lugusid ma ei oska nende kohta rääkida, aga koer ja kass on meil täielikud vastandid, kass on väga laisk ja magab kogu aeg, koer tahab kogu aeg mängida ja hüppab ja jookseb ringi, meie koer on väga suur-ta kaalub 80 kg ja kuna ma elan maakohas, siis hoiame koera väljas, kus ta saab vabalt joosta kogu aeg.
Minu lemmikloom on kass ning kui ta sain, siis mõtlesin pikalt talle nime ja kui ma seda ei suutnud mõelda, siis pereliige suvaliselt pakkus nime ja selle valisingi.
Mull on halli-,oranži-ja valgekirju, paks, pikkakarvaline ja meeletul armas kass Tuust. Oma nime sai ta oma saba järgi mis meenutab suurt ja kohevat tolmutuusti. Oma nime on ta tagantjärele ära teeninud ka sellega, et igal pool, kus ta magab jätab ta maha hulgaliselt valgeid ja halle karvatuuste.
Minu lemmikloom on kass nimega Minni. Nime sai ta suhteliselt spontaanselt, lihtsalt perega otsustasime, et ta on üpriski Minni nägu kass ja jäimegi teda nii kutsuma. Praeguseks on ta 7-aastane. Tegelikult on kõige toredam lugu sellest, kuidas me ta endale saime. Ema rääkis töö juures pidevalt, et oleks ikka majja (tol ajal elasime kortermajas) vaja kassi, kes püüaks kinni tüütud hiired. Töökaaslane jättis asja meelde ja tõi ühe kassipoja ühel päeval emale töö juurde, andis talle. Ema seda muidugi oodata ei osanud, ka meie mitte. Ema tuli tol päeval koju, ma olin just parasjagu arvutis, kui ta kassipoja mulle sülle pani. Ehmatasin, küsisin emalt, et mida see tähendab. Ema ütles: "Nüüd on meil kass."