Minu hobideks võib nimetada luuletuste kogumist ning samuti meeldivad mulle väga loomad. Hetkel on mul kodus kass ja kalad. Kaladega midagi erilist teha ei saa, kuid kassiga saab küll palju nalja ja plaanis on võtta ka koer.
Mul on kodus kass. Kunagi oli ka trobikond hamstreid. Hobidest kõige toredamad mälestused on seotud ratsutamisega. Hobused on mulle nii kallid loomad. Mäletan, kui ma esimest korda ise hobust juhtisin. Ma olin nii uhke.
Minu peres on kass Pätu. Ta on süsimust Pärsia tõugu kass. Tegelikult tahtsime me talle nimeks Miku panna, aga otsustasime Pätu kasuks. Temasugusele paharetile just sobiv nimi. Tal on imelik komme, et kui keegi kööki läheb, jookseb tema kohe kaasa. Kes teab, äkki saab midagi head. Pätu on väga uhke ja ärahellitatud kass. Tema on nii peen, et isegi sink ja mõned konservid temale ei sobi. Kõige rohkem meeldib talle magada vannitoas kraanikausis. Imelik on veel see, et ta ei salli minu venda. Alati, kui minu vend temast mööda läheb, hakkab Pätu kohe kräunuma ja küünistab teda jalast.
Mul on kass, kelle nimi on Volli. Ma ei tea, kust ta sellise nime on saanud, sest me saime ta siis, kui ta oli 3-aastane ja siis oli tal juba selline nimi.
Mul on koer Jack ja kass Lucy. Jacki nimi oli paberites kirjas. Ta on spanjel. Lucy on tavaline kodukass, õues ta ei käi. Nime sai ta kummituse järgi, ma mängisin oma nõbule kummitus Lucyt. Kassiga seoses on naljakas lugu see, et kui kaminas tuli on magab ta selle ees ja vahetab iga poole minuti pärast oma poosi ja kui keegi teda katsuma läheb ei hakka tema nurruma nagu tavaline kass, vaid lööb hambad sisse.
Minu põhilisteks hobideks on minu kass, sõbrad ning ajakirjandus. Oma kassile pean ma pöörama väga palju tähelepanu, sest ta peab päeval üksi kodus olema. Minu põhiliseks kohuseks tema juures on: tema kammimine ning ka temaga mängimine, et ta ennast üksikuna ei tunneks. Kass ongi minu ja mu ema põhiline hobi, seda on ka pealt näha, ta on hästi toidetud, vitaalne, veidi isekas ja ära hellitatud, kuid siiski meie oma ja kohutavalt armas. Ka sõprade jaoks olen ma alati olemas ning nemad mulle, me pakume üksteisele kurbadel aegadel tuge, ning headel aegadel jagame rõõme ja peletame igavust.
Hetkel on mu lemmikloomaks merisiga, kelle nimi on Possu, tal oli see nimi juba siis kui me oma allergikust peretuttavalt saime. Varem oli mul kass nimega Miisu, ta sai oma nime kausist juhuslikult tähti tõmmates, st. tähe lotot mängides. Miisuga seoses meenub see, et ta oli mulle nagu koer, kaitses mind ka suurte koerte eest ka see meenub, et talle ei meeldinud väga mu ülejäänud perekond, üritas neile pidevalt kallale minna.
Mu lemmikloom on kass. Meil oli kunagi üks kass, kes sai pojad. Me müüsime kõik kiisud maha, ka selle, kes pojad sai, kuid siis pidi üks ostjatest ära kolima ja ta andis meile kassi tagasi. Ta oli kassile nimeks Charlie pannud ja nii talle jäigi selline nimi. Praegu on ta kadunud, aga naljakaid lugusid on palju olnud. Kui ta oli alles väga väike, siis tegi ta igasuguseid trikke. Nt ükskord kui ma põrandal pliidi juures istusin, läks ta mu selja taha ja hakkas patsikumme mu peast ära võtma ja viis need kõik diivani taha.
Minu lemmikloom on kass. Mul on kodus kass olemas ka, ta nimi on Kutt. Mu emale väga meeldis see nimi (ei tea kust ta sellise välja võttis) ja me panime selle talle nimeks. Me saime ta endale ühelt perekonnatuttavalt, nad ei tahtnud küll teda ära anda, aga nad ei saanud teda ka endale jätta.
Mul oli lemmikloom, kass, ta nimi oli Tiki. Mulle meeldis see nimi ja seetõttu ma panin talle selle nime. Ta oli väga armas kass, aga vembutaja. Ta kraapis meie diivanit ja muudki. Ükskord ajasin ma teda toas taga, aga ta jäi käpaga uksevahele, kui ma selle kinni lõin. Tal oli täiega valus. Mul oli ka vastik olla, sest mina olin süüdi.