Mul on kass Donna, kellele pani nime ta esimene omanik, mu õde, ja kelle järgi mina nimetasin meie koera. Koer Donna - punane iiri setter - oli meil enne kass Donnat ja temaga meenub lugusid küll. Koera saime me umbes 8 aastat tagasi varjupaigast ja sel ajal elasin ma veel Võru lähedal asuvas Väimela alevikus ning käisin koolis naaberalevikus nimega Parksepa. Kuna vanaema elas meil Tartus, sai tema juures tihti bussiga käidud. Kui võtsime koera, hakkasime ka teda bussiga vanaema juurde vedama, eriti jõulude ja aastavahetuse ajaks. Kogunesime terve perega (või need, kes said tulla) - mina, ema, 10 aastat vanem vend pruudiga ja 11 aastat vanem õde - ning pidasime vanaema 2-toalises korteris jõule ja saatsime ära vana-aasta. Alati lõppes see kogunemine mingit sorti tüliga, sest vanaemale polnud iialgi midagi meeltmööda. Alles siis, kui maru lahti läks, jättis ta virisemise. Donna pidas end aga ilusti üleval, nii bussis kui ka vanaema juures. Tihti sõitsin ma temaga üksi, ilma emata. Tema oli päris palju tööl.
Donnale ei meeldinud, nagu väga paljudele koertele, kõvad helid, nagu äike ja ilutulestik. Vanaema juures tal suuremat häda polnud, kuna olime ise tavaliselt südaööl üleval ja tal oli siis kindlam tunne, aga mäletan üht lugu, kui olime kahekesi Väimelas ja öösel müristas äike. Mõni kord puges ta äikese ajal pimedasse esikusse peitu, aga see kord oli minu juures voodi jalutsis, kus oligi tema magamiskoht. Ta oli juba pikemalt rahutu ja ühel hetkel hüppas ta voodist välja ning jäi minu päitsi kõrvale seisma ja vaatas mulle otsa. Ma ei saanud aru, mis ta tahtis. Paitasin ja rääkisin temaga, kuid ta seisis ikka minu ees ja vaatas mulle pimedas otsa, justkui tahaks midagi öelda. Mõtlesin, et äkki tahab õhku - avan akna. Liigutasin end voodis üles ja tema hüppas kärmelt mulle kõrvale ja tõmbas end seal samas, kohe minu padja juures, kerra. Mõistsin - ta tahtis mulle kaissu tulla! Kallistasin teda kõvasti ja sättisin talle oma tekki peale. Ta oli nii suur, aga me mahtusime ära küll. Üritasin teda rääkides ja paitades lohutada ja ta jäigi peagi rahulikuks. Tundsin siis tema vastu ülimat hellust ja armastust - ta tahtis minu kaissu! mõtelge. Äike tegi õues veel veidi häält, kuid lakkas mõne aja pärast ja asendus ühtlase vihmagasajuga aknal. See oli ainus kord, kui ta nii moodi talitas. Olin tollal ehk 12-aastane.
Mul on koer. Tema nimi on Tommi ja ma ei mäleta kust sa oma nime sai. Aga vist sai oma nime sellest, et ta reageeris sellele. Me proovisime igasuguseid nimesid: Peedu, Tõnu, Reks jne. Aga Tommi sobis talle. Ta on üpris suur koer ning mu õde otsustas temag jalutama minna. Ma andsin siis õele koerarihma ja ta läks jalutama. Natukese ajapärast nägin, et koer jalutab hoopis õde. Õde lohises järgi.
Mul on taksikoer (tüdruk) Layma. Kahjuks ei tea, kuidas talle nimi pandi, kuid jätsime talle sama nime, mis tal võttes oli. Mäletan, kuidas Laymale järgi minnes ta mulle kohe autos sülle pissis ja õhtul koju jõudes ei tahtnud ma magama minna, sest tahtsin temaga kogu aeg koos olla.
Mul on kass, kelle nimi on Nora. Ma ei tea kuidas ta sai oma nime. Ema lihtsalt magas ja tal tuli see nimi pähe, nii ta saigi oma nime. Ja mu koera nimi on Zara, tema nimi tuli samasuguselt.
Mul on kaks lemmiklooma,kass ja koer.
Ma ei tea kuidas nad oma nime on saanud,sest mind pole kodus olnud kui neile nime pandi.
Koera nimi on Ruudi ja kassi nimi on Miisu.
Minu lemikloom on Tima mu koer. Meie nägime teda internetis .
Üks kord Tima jooksis Leniga [ka koeraga] ära , neid polnud kaks päeva ja Tima tuli tagasi , kuid Leo jäi auto alla.
Mul on koer ja kass. Koera nimi on Maska, ta sai oma nime Denerifel asuva saare järgi, mu isa ja kasuema käisid Denerifel ja seal asub üks saar kuhu saab ainult jalgsi. Neile hakkas see nimi meeldima ja meie koera nimeks sai Maska. Mu kassi nimi on Mitsu, sest me võtsime ta varjupaigast ja ta oli slle nimega harjunud.
Mul on Ameerika Staffordshire bullterjer Pepe, kes sai oma nime täiesti juhuslikult sõpradega naljatledes ning lõpuks leidsin, et see nimi sobiks tema iseloomule väga hästi.
Pepe oli meie juures olnud alles loetud nädalaid, kui jõudis kätte vana-aastaõhtu. Pidasin seda koos oma sugulasega. Uue aastani oli paar minuit kui juba hakkasid õues ilutulestikupaugud kõlama ning me jooksime suures vaimustuses uksest välja, jättes lahti mõlemad välisuksed, olime ära umbes 10min ja tagasijõudes polnud kutsikat kuskilt näha. Otsisime teda paaniliselt pimedaltkoduõuelt, kuni lõpuks avastasime ta diivani tagant.
Minul on kaks koera. Üks koer sai oma nime minu isa käest, Juss, ja teine sai oma nime minu käest, Reksu. Juss on Eestist aga Reksu on ostetud Lätist keset reisi.
Mul on 3 koera. Esimene on meil malamuud kelle nimi on Bayron ja selle nime panid talle tema kasvatajad. Teine on meil laika kelle nimi on Loora. Selle nime pani talle minu ema. See nimi tuli nimodi, et kunagi oli emal koer nimega Noora ja see koer oli Looraga väga sarnane ja ema tahtis algul panna ka Noora nimeks aga isa arvas, et see poleks sobiv ja ema lihtsalt vahetas algustähe ära ja saigi nimeks Loora. Kolmas koera nimi on Molly aga tema nime saamis ma ei tea. Ja mul on 3 kassi veel. Esimese nimi on Tondu. Miks just selline nimi on sellepärast et ta oli musta värvi ja kurgu alt valge ja ema oli kunagi näinud sellist multikat kus sellise kassi nimi oli Tondu ja nii saigi tema nimeks Tondu. 2. kassi nimi on Miisu kuna kõikide kasside nimed on suhteliselt Miisu. 3. kassi nimi on Pisike, sest ta oli sündides kõikse väiksem ja nii saigi nimeks Pisike.
Mu lemmik loom on koer ja ta nimi on Tondu. Ta nimi tuli sellest et ta on üleni must nagu tont aga samas väga armas ja pisike.
Kõige parem lugu seoses temaga oli ilmselt see kui me olime kodust ära ja ta näris selle ajaga televiisori puldi ja telefoni ära, mistõttu pidime tükk aega aind ühte kanalit vaatama kuni saime uue televiisori.
Minu koear sai oma nime nii, me vaatasimke talle otsa ja ta oli täpselt Buffy-Roosi nägu. Käisime hiljuti Hiiumaal, se´al kuulsin haukumise järgi ära, et kusagil aias on veel üks samasugust tõugu koer. Läksime siis uudistama ja siis seal oli pruuni värvi Ćavalier. Perenaine kutusu meid aeda, et koerad saaksid omavahel joosta ja mängida. Hakkasime siis rääkima ja tuli välja, et see koer on samast pesakońnast kust meiegi oma. Tema nimi oli ka väga sarnane meie omale, tema nimi oli Ruffy.Meie kutsu on saamas kahe aastaseks aga nende oma oli juba neli.
Mu isa ja mu ema mõtlesid talle ühe nime.Kuigi lugu oli selles et, bosse kes oli kutsikas ta valis ise omale peremehe ta tuli mu isa juurde ja istus ta ette.