Mul on koer nimega Panda. Selle nime sai ta selle pärast, et noorena oli tal üks kõrv must kuid ülejäänud keha valge, seega nägi ta veidi hiidpanda moodi välja. Huvitav on see, et nüüd kui ta on vana koer, siis on ta muutunud halliks ja kõrv pole enam must. Veel on mul deegu nimega Välek ja selle nime sai ta selle tõttu, et liikus väga kärmelt. Nime sai ta kohe alguses, kui temaga esimest korda mängisin. Tal on ka vend, kellele nime paneks võttis kauem aega, kuna mingit eriti silmapaistvat omadust, mille põhjal nime panna tal polnud ja nüüd on ta lihtsdalt Timmu, ühe multikategelase järgi.
Minul oli lemmikloom nimega Dästy. Ta oli saksa lambakoer. Me saime ta endale, sest onu koertel sündisid kutsikad ning ta andis ühe meile, kuid ma olin siis üpriski väike ja ei mäleta, kes koerale nime andis. Ilmselt oli see onu naine või onu. Mäletan, et Dästy oli lapsepõlves mu parim sõber, me tegime kõike koos, sest me kasvasime koos suureks. Me sõime lausa samal ajal ning vahel peale pikka ja väsitavat õues mängimist jäin Dästy kõrvale põrandale magama. Talv oli alati vahva, sest siis saime perega korda mööda üksteist lume alla peita ning koer leidis meid alati üles. Dästyile meeldis lumi väga, ta oli suurepärane lumepallide püüdja. Dästy oli väga tark koer ja teist sellist lihtsalt ei ole.
Minu lemmikloomaks on koer nimega Frodo (praegusel hetkel 3-aastane). Tegemist on kääbusšnautsriga. Kuna tegemist on kääbuskoeraga - tavalisest koerast palju väiksem -, siis seosnes tõuga kõigepealt J.R.R. Tolkieni raamat "Kääbik". Sellest tulenevalt tuligi mõte panna koera nimeks mõni seal raamatus esinenud kääbiku nimi. Läbi käis ka Bilbo, aga see tundus liiga malbe, seega otsustasime siiski Frodo kasuks. Kuna tegemist on pikakarvalise koeratõuga ja me saime ta Narvast, siis oleme teda ka aegajalt venepäraselt kutsunud ka Fjoodoriks.
Frodoga seondub tema treenimine kutsikana. Kuna sellele tõule on omane kõrge sotsiaalsus, siis oli alguses temaga tänaval jalutamine raskendatud - ta soovis alati teiste koerte juurde joosta ja seetõttu kiskus rihmaotsas. Võib öelda et pärast kahte aastat igapäevast jalutamist ja treenimist (kui ta kisub, jäin seisma ja ootasin et ta tähelepanu minule tagasi koonduks ja näitaks sedsa minu kõrvale istudes) ma loobusin. Tõule omaseid jooni vist ikka ei saa välja kasvatada.
Mul on kaks kassi ja üks koer. Koera tõime me varjupaigast pärast eelmise koera surma. Uue koera nimi on Bella ning see nimi tuli koos temaga varjupaigast kaasa. Koer oli algusaastatel väga rahutu ning kohati võõrastega agressiivne, ka mina olen temalt ühe korra hammustada saanud. Meenub ka üks juhtub, kus suvel tuli üks võõras mees meie hoovile, kuid koer oli lahti (st. polnud ei toas ega ketis) ning Bella tõmbas sellel mehel püksid ribadeks. Rohkem pole võõraid kutsumata külalisi meie õuele sattunud. Üks kass on vanem ja tema nimi on Ruudi, tema on meie eelmise kassi Kitty poeg, kes nüüdseks on juba surnud. Kitty oli meil juba minu lapsepõlvest peale ning mina ei mäleta aega ilma temata. Ruudi nimi aga tuli kuidagi iseeneslikult. Tegelikult kutsume me vanemat kassi majas erinevat moode. Nimevalikud on järgmised: Ruudi, Rudolf (kui ta pahandust on teinud), Kotik, Ruta, Ruts jne. See kass on tüüpiline laisk kaslane, kes päevad läbi magab ja sööb. Teine kass on Irma, tema on noorem. Tegelikult on ta isane kass, aga nime panemisel arvamsime, et ta on emane ning see nimi jäigi temaga. Irmale pani nime minu vanaema. Kassi saamise lugu on aga huvitav. Nimelt toodi ta meile kassipojana ühel küllaltki külmal talvepäeval kastiga koridori. Otsustasime ta endale jätta.
Mul on taksikoer, kelle nimi on Messi. Ta sai selle nime läbi aegade parima jalgpalluri järgi. Tol õhtul kui ta meile toodi, siis käis telekast Fc Barcelona mäng, ning Messi oli parajasti värava löönud. Seepeale hakkas täiesti imestusväärsel kombel pere uustulnuk haukuma, mille peale polnud kahtlustki, mis tema nimeks saab. Muidu on ta olnud tubli ja rahulik koer, aga nooruses armastas ta tihti pere jalanõusi katki närida. Need pättustükid tulevad seoses tema tegutsemisega kohe esimesena meelde.
Kass ja koer. Kassi nimi on Paksu. Sain ta enda õelt. Ta oli natuke paks ja sellepärast on see ta nimi. Koera nimi on Pontu. Ei mäleta kuidas ta selle nime sai
Mul on tšintšilja kelle nimi on bibi selle nime panin ma talle Maria Rannavälja kassi järgi. Mul on kaks koera üks on Mürtsu ta sai nime jääaja filmi tegelase järgi,teine koer on Karu tema saisellise nime sellepärast,et ta on suur,karvane ja pruun. Mul on veel kaks kassi üks on kitty kes sai nime Hello Kittylt kes oli mu lemmik, teine kass on Triinu tema sai nime,sest mu unistuste nimi kassile oli väiksena Triinu.
Mul on saksa lambakoer kelle nimi on Rocky. Ta sai nime ühe filmi järgi. Kui ta oli veel väike siis talle meeldis närida tapeedi lahtiseid otsi mis turritasid seinapeal.
Mul on vanaemal koer Rex, ta pole nagu päris minu oma. Ta on saanud oma nime ühe korra järgi kes oli ühes filmis ja kelle nimi oli samuti Rex. Ükskord ta sai ise ketist lahti ja jookis ära peale seda läksime teda otsima ja tõime ta koju.
Jah mul on lemmikloom koer kelle nimi on Semu ta on isane suur saksalamba koer. Ta sai oma nime selle järgi ,et ta on minuga sõbralik ja truu. Kui mul vähegi aega on kooli kõrvalt üritan temaga tegeleda sest ta on nii kiindunud minusse ja näen et ta kurb ilma minuta . Kui aega on siis mürame temaga väljas eriti talvel talle meeldib minuga lumes hullata ja maadelda.
Mul on koer kelle nimi on Reesi ma olin nii väike kui ma ta endale sain ja ma ei mäleta enam millest see nimi tuli.
Reesiga on palju nalja saanud. Kunagi jõulude ajal jookis ta minema ja ma ajasin teda mitu tundi mööda küla taga.
Mul on koer. Tema nimi on Merry. Nimi on pandud tegelase järgi raamatust "Sõrmuste isand". Valisime sellise nime, sest ta on väga rõõmsameelne ja mänguline.
Mu kass sai nime juba varjupaigas, temale meie nime ei valinud. Mu koera nimeks tahtsime midagi lühikest kuid ilusat, mis talle sobiks. Nime "Luna" pakkus välja minu ema, ja kuna see meeldis kogu perele ja leidsime, et koer näeb välja nagu Luna küll, saigi see ta nimeks.
Kunagi oli mul kass Krõpsik, kellele panin selle nime sellepärast, et pinginaaber kunagi ütles selle sõna üritades öelda krõbin (krõbusk, hommikuhelves vms) ja see tundus mulle tohutult naljakas ning see sõna oli mul endiselt meeles.
Mu kutsa, Eesti Hagijas, nimi on Brity. Selle nime panid talle ta aretajad. Brity hääldatakse nagu inglise keeles pretty. Ainuke erinevus on, et see on teistmoodi kirjutatud. Ma võin ainult eeldada, et ta nimi tähendab inglise keeles ilus, sest ta on maailma kõige ilusam koer. Ta on musta-pruuni-valge karvkattega koer. Natuke kurb on see, et ta oli ainuke oma pesakonnast, kes elusana sündis. Vähemalt ei pidanud ta õdede-vendadega piima pärast kaklema. Üks kõige naljakamaid lugusid, mis mul Brityga on juhtunud, toimus ühel meie jalutuskäigul. Me olime just lõpetamas oma tunnist jalutuskäiku ja olime jõudnud jalakäijaraja nurga peale. Just sel hetkel jõudis meie juurde vasakule buss nr 7 (ta oli minemas Maarjamõisa peatusest Tulbi peatusesse. see juhtus enne bussi marsruudi muutmist), see buss millega ma iga päev sõidan ja milles bussijuht mind arvatavasti juba ära tunneb. Olime siis meie Moluga seal tee nurga peal ja buss peatus, et oodata vasakult tulevad autod ära, ja et teha pööret paremale. Kui äkki...Brity hakkab kakama. Mul ei ole kunagi nii häbi olnud, kui mul oli sellel hetkel. Ma teadsin, et kõik inimesed bussis vaatavad aknast välja ja näevad mind, 16-aastast tütarlast, ja koera koera kakamas. Issand ja buss ei sõitnud ära ka, ma pidin kõikide nende inimeste ees selle junni maast ära ka koristama. Ma ei tea, mida ma Brityle tegin, et seda ära teenida.
Mul on kass nimega Kassu. Ta nimi tuli sellest, et kui me ei teadnud veel, mida talle nimeks panna, kutsusime me teda lihtsalt Kassuks. Piisava aja möödudes tundus meile, et ükski teine nimi ei sobi talle, sest me olime juba nii Kassuga ära harjunud. Ma isegi mõtlesin talle väiksena laulu välja: "Kassu, Massu, kuninglik Kassu-Massu. Kassu, Massu, kõiketeav Kassu-Massu."
Parim lugu Kassuga on ikkagi tema saamine. Meie sugulased elasid Elvas. Üks päev koolist koju tulles leidis mu sugulane (ta käis alles esimeses klassis) ühe vana tädi, kes müüs kassipoegi ühe krooni eest. Mu sugulane ütles, et ta valis kõige ilusama ja viis ta endaga koju. Kahjuks aga ei olnud mu tädil võimalik teda pidada ja ta pöördus oma õe, minu Emme, poole abi palvega. Muidugi oli mu ema nõus võtma selle armsa kiisu endale. Niimoodi sattuski meie kätte see armas Kassuke. Me teadsime kohe, kui ta pissis mu vennale koju sõites sülle, et see kass on meie pere jaoks mõeldud. Alles aastaid hiljem sain ma teada, et tegelikult ei olnudki mingit vana tädi olemas. Mu sugulane oli hoopis tänavalt leidnud pesakonna kassipoegi ja otsustanud ühe koju võtta. Õnneks see vastas ikka tõele, et ta valis kõige ilusama. Jumal tänatud, ei meie oleks tahtnud mingit teisejärgulist kassi (nali/sarkasm).
Minu perekonnas on kaks lemmiklooma: kass Pätu ja koer Tommi. Praeguna kass Pätu pidi saama enda tegelikult nimeks Minna. Kuna meie kass nägi pea samasugune välja kui meie eelmine kass, kelle nimi oli Pätu, siis kõigil läks Minna nimi pidevalt Pätuga segi ja seega sai meie praeguse kassi nimeks ka Pätu. Esimese Pätu nimi tuli sellest, et me võtsime kassi ajal, mil mina lugesin lasteraamatut ,,Pätu" (mis on muideks siiani, minu lemmik lasteraamat ,,Pipi" kõrval) ja kuna see meie kass ka tegi parajalt pahandust kodus alguspäevil, siis sai tema nimeks Pätu.
Koera võtsime me minu väiksema venna suurel soovil. Tommi nimega ei kaasne eriti suurt ja pidulikku lugu. Pigem me lihtsalt mõtlesime, et see nimi oleks selline, mille abil saaks koera kergesti kutsuda. Selline huvitav lugu on küll meie Tommiga, et ma ei tea kuidas, aga me vahepeal kutsume teda Tompsoniks. Ma ei oska öelda, kust see kutsumisviis tulnud on, sest tema õige nimi on Tommi, aga nii on. Koer ise reageerib mõlemale nimele kusjuures.