1944. a. suvel oli rinne jõudnud Väike-Emajõe äärde. Minu kodu, Kaubi talu, asus Õhne jõe kaldal. Saksa sõjaväe osa oli meie elumajast rekvireerinud 2 tuba ning meile oli jäetud köök ja 1 väiksem tuba. Igal hommikul peale päikesetõusu algas tugev kahurimürin ning õhulahingud. Oli ärev aeg. Ühel päikesepaistelisel hommikul, kui olin karjaga koju tulnud, kuulsin hirmuäratavat möirgamist ning sellele järgnevat mürskude lõhkemist. Mürsud lõhkesid meie maja taga Kaeranurmes. Üks mürsk oli lõhkenud koplis sakslaste hobuste ligidal. Need jooksid hullunult ringi. Ema ütles, et nüüd peame kodust lahkuma, rindest kaugemale. Rakendasime Mauri vankri ette. Mauri oli raskeveo hobune, raudjas ruun – väga rahulik ja mõistev. Upitasime vankrile riideesemeid ja toidukraami, mis arvasime tarvis minevat. Ema soovitas mul ees minema hakata, et tema tuleb teise koormaga varsti järele. Jõudsin umbes 1 km kodust Paatsi talu heinamaa-äärsele teele, kui kuulsin jälle ränka undamist. Jooksin teisele poole vankrit ja viskusin pikali. Käis kõrvulukustav kärgatus – ja nagu veevulin ning ninna tungis kõrbelõhn. Tõustes nägin purustatud vankrit ja aiste vahel pikali haavatud Maurit. Mauri oli mitmest kohast purustatud. Soolikad laiali ja veri voolamas. Ta tõstis pead ja vaatas mulle paluvate silmadega otsa – aita! See pilk on saatnud mind kogu elu. Mürsud lõhkesid heinamaal. Mina jooksin metsa poole, kus arvasin kartulikoopas varju leidvat. Redutasin seal, kuni laskmine lõppes. Pea oli uimane ja kõrvus undas. Jooksin rindest kaugemale. Ööbisin maantee silla all. Hommikuks jõudsin Holdre Eerale. Siia oli meil emaga kokku lepitud jõuda. Kohtusin hommikul varavalges emaga Eeral Ojaniidu talu õuel. Ema langes põlvili ja nuttis suure häälega. Kumbki ei saanud sõna suust. Ta oli arvanud, et ma olin surma saanud, kui oli näinud purustatud vankrit ja Mauri laipa. Mürsk oli lõhkenud just vankri kõrval.
Mauri paluv pilk on minul tänaseni meeles. Kui näen telekas või looduses hobust – torkab südames. Kasutan siin juhust rääkida lemmikloomas. Mauri oli taibukas, rahulik hobune. Ta oli minu lemmikloom. Arvatavasti ta kujundas ka minu elukutset. 1948. aastast kuni käesoleva ajani olen tegelenud meditsiiniga. Inimeste ravimine, loomade ja lindude eest hoolitsemine kasvatab lugupidamist kõige elava ja eluta vastu. Igal indiviidil on oma ülesanne siin meie planeedil.
Tahan veelkord mainida, et tollel saatuslikul päeval olin mina samal pool vankrit, kuhu mürsk tuli. Mind, kui mingil sunnil, kästi teisele poole vankrit minna. Kes mind hoidis? Mina tean seda. Tänu Jumalale!