Koer Päta, lihtsalt mõtlesime koerale nime ning siis leidsime selle nime Päta raamatust. Üks kord, kui me kooli hakkasime minema (bussi peale), siis Päta kohe tundis, et üks võõras koer on läheduses ja Päta käis ümber meie nii kaua, kuni me bussi peale saime mindud.
Praegu pole mul ühtki lemmiklooma kodus, kuid kunagi oli rott Päta, kes oli parim rott üldse. Kui ema ja isa ta ostsid, oli Pätal nimeks Milli Vanilli, kuid peagi muutsime ta nime Pätaks, sest see oli palju kergem ning sobis talle. Kui tuba oli vaikne ning rott jooksis mööda lauda, siis kostus vaid vaikselt päta päta päta, sealt selline nimi tuligi. Pätal oli terve suur laud, kus peal ta jooksis, pluss väike kapp, mille peal oli tema papist tehtud majake. Seal oli ta päevasel ajal ning magas. Suurel laual oli ta puur, kuhu panime talle süüa ning kinnistasime ta ööseks, et rott ei saaks öö jooksul laualt maha hüpata ja pahandust teha. Juhtus ka neid kordi, kui kõik läksid kodunt ära ja rott jäi lahti jooksma. Kui koju tagasi jõudsime, vaatasime, et Pätat polegi, kuid tegelikult magas ta minu voodis, teki all. Ta oli parim kodulooom, sest Päta kunagi ei hammustanud, ka võõraid mitte, veel vähem pereliikmeid. Alati tuli vastu, kui laua juurde astusin ning jäi üle ääre nuusutama, kui läksin eemale. Päta tegi ükskord ka suurema pahanduse. Meil oli remont ning kõik riided olid kappidest välja tõstetud laua peale. Päta oli küll puuris kinni, kuid selleks ajaks oli ta õppinud ära, kuidas teha oma puuri ust lukust lahti. Sedasi sai ta puurist välja ning me ei märganud ka teda, sest kõik riided olid ees ja tema seal sees. Pärast neid tuulutades märkas ema, et riietesse ja linadesse on augud sisse näritud. Kelle tegu see oli, on selge ju - meie kallis Päta.