Mul on olnud 3 looma. Kass ja kaks hamstrit. Kass oli mul siis, kui ma olin veel väike, esimene hamster siis, kui ma olin 8 a. ja teine hamster on mul praegu, kui ma olen 10. Kassi võtsime isa soovil, aga hamstrid minu soovil.
Esimese hamstri sain ma väga äkiliselt, ühe tuttava poisi vanatädilt. Ta pakkus hamstrit suvel, õues. Kõigile ta meeldis, ka minule, kuid ma arvasin, et ma teda ei saa. Mu emale ei meeldi hiired ja ka hamstrid on närilised, kuid ma sain ta ikkagi. Mu kassi nimi oli Kiti, kuid ta on juba ammu surnud. Esimese hamstri nimi oli Tuti, ka tema on kahjuks surnud. Teise hamstri nimi on La-laa, aga ta hüüdnimi on „tibu“. Tuti nimi tuli lihtsalt, lihtsalt mõtlesin ja tundus, et olen seda nime kuulnud ja tuligi välja, et mu klassivenna merisea nimi oli ka Tuti. Kui ma sain endale Tuti, ei teadnud ma hamstritest midagi, kuid peale Tuti surma ostis ema mulle hamstri raamatu.
Mina hoolitsen oma looma eest kõige rohkem, puhastan puuri ja toidan.
Minu tavaline päev möödub nagu iga teinegi päev, toidan teda ja vahel puhastan puuri. Ma annan La-laale kapsast, porgandit, leiba, saia ja talle meeldib see väga. Ma ostan „tibule“ vahel ka paki kooritud päevalilleseemneid.
Ma ei ole õnneks kunagi vajanud loomaarsti abi. La-laa on alles 6 kuune, helepruuni värvi. Ma ei vii teda eriti õue ja nii ei ole tal ühtegi järglast. La-laal on oma kolmekorruseline maja ja kaks toru seal sees, kus ta jookseb. Ma transpordin „tibu“ väikese puuriga, mille ema ostis siis kui me ka La-laa ostsime. La-laa sünnipäev on 16 ja me peame ta sünnipäeva iga kuu ja selle pärast ei olegi sünnipäeval kindlat kuud.
Kui esimene hamster Tuti suri, oli talv. Me panime ta ühe kraavi lähedale kivi alla, enne pani isa ta valge, puhta paberiga kaetult karpi. Ma rääkisin Tutiga väga palju ja ka La-laaga. Alati kui ma nendega räägin, tundub, et nad saavad minust aru. Vahel tõuseb La-laa püsti ja keerab pead nagu oleks tal minust kahju.
Meie peres on pidanud lapsed alati looma eest hoolitsema, eriti see, kes on looma omanik. Minu arust on igal lapsel vaja oma looma. Eriti see laps, kes tunneb end üksikuna. Kui lapsel on mure, saab ta alati loomaga rääkida ja kui loom teda ei kuule, võib loom ikkagi temast aru saada.
Ma ei peaks mitte kunagi rotte. Neil on nii vastikud sabad ja nad on õudselt koledad. Ma ei tahaks ka kassi enam pidada, sest mul on kassikarvade allergia.
Kunagi nägin ma telekas uudiste saadet. Seal näitas, et üks pere oli endale koju võtnud metssea. Nad ise suhtusid looma nii, nagu tavalisse koera. Ma ise arvan, et see, kui sul oleks kodus ebatavaline loom, oleks päris vahva, kuid sellega kohanemine võtab aega. Lemmikloomad saaksid kindlasti olla koerad, kassid, hamstrid, merisead ja kalad. Lemmikloom on ikka see, kes on parajalt suur, et mahtuda tuppa. Koduloom on see, kellel on õuetingimused, näiteks lehm. Minu arust pole lemmikloom ainult see kellel on praktiline otstarve. Ma arvan, et inimene peab lemmikloomi selle pärast, et tal oleks seltsiline, keda kallistada ja paitada.