Mul on 7 koera, aga südamelähedaseim neist on mulle vanim, 11 aastane Jack Russelli Terjer Fanta. Passinimi on tal küll oluliselt pikem, kuid kuna olin koera saades 6-aastane ning fännasin julmalt Cheetose krõpse ja Fanta karastusjooki, mistõttu sai lihtsustatud mõtlemise tagajärjel koera nimeks Fanta. Laias laastus ei näe ma aga koerale valitud nimes midagi imelikku, mu tuttaval on jällegi koer nimega Ketšup.
Hetkel mul ühtegi lemmiklooma pole, kuigi mul olid kunagi kalad. Need olid sellised pisikesed Gupid. Mina nimetasin ühe neist Mullikeseks, tema oli siis nö minu kala. Üks kord 3.klassis oli meil isegi lemmiklooma päev koolis. Kõikidel teistel lastel olid sellised tavalised lemmikloomad nagu liivahiir ja hamster aga mina võtsin ikka oma kala kaasa. Mullike oli terve päeva mu laua peal purgis. Kaant ma peal väga ei julgenud hoida, sest ma mõtlesin, et ta ei saa muidu õhku. Tagantjärele mõeldes oleks nii palju asju võinud valesti minna aga õnneks ei juhtunud midagi.
Minu lemmikloom on kass ning kui ta sain, siis mõtlesin pikalt talle nime ja kui ma seda ei suutnud mõelda, siis pereliige suvaliselt pakkus nime ja selle valisingi.
Mul on kaks lemmiklooma. Nad on viirpapagoid. Ühe nimi on Kana ja teise nimi Kanye. Esimene viirpapagoi oli Kana. Tema nimi tekkis nii, et me lihtsalt hakkasime teda Kanaks kutsuma. Täpselt ei oska öelda miks. Teine viirpapagoi sai oma nime Kana järgi, sest need kaks nime kõlavad üsna sarnaselt. Samuti on Kanye üks ameerika artist (Kanye West). Meie papagoid on üsna lärmakad.
Hetkel mul ei ole lemmiklooma, aga varasemalt on olnud mitmeid.
Mul olid deegud. Ma kahjuks ei mäleta nende nimesid, aga mäletan, mida nad tegid. Nad jooksid öösel oma puuris ringi nagu hullud, seega pidin nad teise ruumi viima , et saaksin magada. Ajapikku muutusid puuriuksed vähem vastupidavamaks ja nad said need lahti teha. See oli suur raskus nad kinni püüda ja puuri tagasi panna. Ühel õhtul vaatasime perega televiisorit ja siis ütleb, mu isa: "Näe, rott jookseb." Tuli välja, et need olid jällegi minu deegud, kes puurist plehku olid pannud.
Üks huvitav lemmikloom on mul olnud lammas Gloria. Tema sai nime multifilmist "Madagascar". Ta sai selle nime, sest see film oli just välja tulnud, kui ta sündis. Ta oli mu lemmik. Käisin vanaema juures üsna tihti, et temaga mängida. Ta muutus väga julgeks ja jooksis juba minu poole. kui mu peanupp värava tagant paistma hakkas. Hiljem tuli ta minu isa lambakarja. seal oli ta nn "juhtlammas", ta viis kõik õigesse suunda.
Mul on koer. Tema tõug on Taani dogi ja ta täispikk nimi on Edward King IV, kuid me kutsume teda Etsiks. Sellel pesakonnal, kust me ta ostsime, on traditsioon, et iga uue pesakonna kutsikad peavad hakkama tähestikus järgmise tähega, olenevalt siis mis eelmise pesakonna esitähed olid. Ma tahtsin hakata kindlasti meie koera hüüdma Etsiks, ning Edward oli just ideaalne selleks. Kuna Edward on väga kuninglik nimi, otsustasime kpanna ka lõppu King IV.
Mul on koer, kelle nimi on Sämmi. Me ei suutnud mõned nädalad mõelda talle sobivat nime. Olime perega õhtul laua taga ja arutasime, mis võiks uue lemmiku nimeks saada. Tuli meelde, et Tallinna lähistel on toidukoht nimega Sämmi Grill, kus meile meeldib einestada kui sõidame Tallinnasse. Meie jaoks nägi meie koer sama ahvatlev välja nagu seal pakutav toit, nii et nimeta lemmikust sai Sämmi.
Mul oli merisiga ja ta nimi oli Stennu, sest mul oli hea sõber Sten ja tema järgi pandi.
Samuti vanaemal on kass Aziza ja tema nimi on araabia keelest tulnud.
Mul on mops Bella, kelle nime peale ma kuidagi suvaliselt tulin. Veel on kass Liisbet. Ma teadsin 5aastasest saati, et mul on vaja kassi kelle nimi on Liisbet ning see ka juhtus.
Mul on šotiterjer nimega Sansa. Tema nimi on tulnud sarjast "Troonide mäng". Selle nime pani talle mu ema, sest ta on selle sarja fänn. algselt oli plaanis talle panna nimi Harry Potteri sarja tegelase Ginny järgi. See oleks kokku läinud mu koera sünninimega, sest selleks oli Chamber of secrets, mis on ka harry Potteri sarja teise raamatu pealkirjaks.
Hetkel mul ei ole lemmiklooma, aga kui ma väike olin, siis mu vanaemal oli kass Kiki. Ma arvan, et ta oli Kiki sellepärast, et ta oli kirju ja vanaema hakkas teda lihtsalt nii kutsuma. Kõige parimini on mul meeles see, kui väga ta mind hoidis. Vanaema ostis talle tema lemmikkana ja pani selle talle kaussi, aga ta ei hakanud enne sööma, kui minul oli söödud, sest ta alati vaatas, et minul hea oleks. Üks kord ma läksin pimedasse tuppa ja astusin talle kogemata jala peale, ta sai nii haiget, et hakkas niuksuma. Kuna ma olin väike, siis arvasin, et ta ei ole enam minu sõber, aga vanaema ütles, et mine tee talle pai, et küll te lepite ära. Läksin teda paitama ja juba ta nurruski ja tahtis minuga jälle mängida.
Mul oli kaks merisiga, Nette ja Cleo. Pikkade täisnimede tõttu kutsusime neid terve perega lühendatud hüüdnimede järgi. Oma täispikad nimed Marie Antoinette ja Cleopatra said nad täiesti juhuslikult. Ma ei teadnud, mida neile nimeks panna ja küsisin oma tädilt nimevariante. Tema pakkuski välja Marie Antoinette ja Cleopatra ning need tundusid väärikad nimed väikestele merisigadele. Lugusid Nettest: ta ei kartnud kasse ja oli üldse väga rahuliku iseloomuga. Talle meeldis väga süles olla ja kaisutada. Cleo seevastu oli aktiivsem, jooksis kogu aeg ringi ja kiusas veidi Nettet ka. Kui nad koos õues olid ja ma veidi hooletu olin ja nad oma aedikust välja said, meeldis neile koos ära põgeneda ja kuskile põõsastesse peitu minna. Nettele meeldis suvel kirsse süüa.Talle ei meeldinud kohe üldse, kui tal küüsi lõigati ja seetõttu pidin ma temaga pikalt pusima, enne kui küüned lõigatud sain. Neile mõlemale meeldis igasuguseid suvalisi asju süüa. Kui ma nad oma tuppa vabalt jooksma lasin, sõid nad näiteks vihikuid või plastmassist asju, nii et ma pidin neid kogu aeg kantseldama. Suvel meeldis notsudele väga reisida, nad on käinud Soomes, Saaremaal, Haapsalus ja Kehras. Suvel olid nad puuriga õues ja said vabalt muru ja võilillelehti süüa, mis neile väga maitsesid. Kevaditi, kui esimesed võilillelehed kasvama hakkasid, tõi mu isa neid neile. Talle muidu loomad väga ei meeldi, aga võilillelehti notsudele talle tuua meeldis. Kuna merisead elasid teisel korrusel, olid nad harjunud kuulma samme trepil, kui keegi üles tuli ja neile süüa tõi. Seetõttu iga kord kui keegi trepist üles läks, hakkasid nad kõvasti piiksuma. Isegi siis, kui ma oline neile 5 minutit tagasi värsket toitu toonud.