Kass. Sirius. J.K. Rowlingu Harry Potter'i raamatu ühe kangelase Sirius Black'i kohta. Sirius on väga väga elav kass. Noor väikest kasvu isane ja opereerida me teda ei kavatse. Ta on tihti maal ja siis peletab eemale seal endast poole suuremaid isaseid.
Mul on koer, tiibeti mastif nimega Anzam. Selle nime pani talle see inimene, kelle koera kutsikas ta oli. Anzam olevat üks mägi Tiibetis. Hiljuti üks krants rasestas Anzami ära, kuigi me hoidsime teda spetsiaalses puuris jooksuajal. Aga kutsikad tulid hästi armsad, nii et iseenesest väga katki midagi ei olegi.
Lemmikloomi on kohe kaks - kass Lible ja koer Tuti. Koeraga on selline lugu, et tema nime järgi võiks oodata mõnda pisikest koeranähvitsat, aga tegelikult astub värava peal vastu suur must njuufa. Selle valearvamuse pärast on ehmatanud mõnedki sõbrad. Nime sai koer mu sõbranna käest, kuidas see täpsemalt juhtus, seda ei mäleta. Põnevamaks looks võiks vast pidada, kuidas ta kord meie aiamajja pääsedes ema abikaasa lõhnaõlipudeli ära lõhkus ja peale seda basseini kukkus. Pärast oli maja tuulutamist ja kuivatamist kohe parajalt pikaks ajaks. Kassi nimi oli olemas kohe, kui me ta kassiabist võtsime. Lugudest tuleb kohe meelde, kuidas ta õhtuti majast välja pääsedes otsekui hulluks läheb. Üks värvikamaid kordi juhtus selle aasta varakevadel. Saabusime just emaga pikalt osturetkelt (ja kuna me kumbki väga suured poodlejad ei ole, olime küllaltki väsinud), kui saabus teade, et kass on õues ära kadunud. Visanud siis kotid tuppa, tuli kohe asuda kassiotsingutele. Peale mõningast kutsumist selgitasime, et kass on taaskord oma tavapärases kohas garaaži katusel, kust ta enam ise alla ei saa. Ema läks peale seda tuppa, otsustades, et las ta istuda seal veel vähe, järsku tuleb siis ise alla. Mina aga sellega ei rahuldunud, ja soovisin ikka karvakera katuselt alla aidata. Küll sai proovitud toole ja puu otsa ronimist, aga tee, mis sa teed, kass nii lähedale ei tule, et saaks ta alla aidata. Peale umbes tunniajast garaaži ümber troppimist tuli mulle meelde vana redel, mis kuuris vedeleb. Tõin siis selle välja ja hankisin toast ka kenakese tüki kanaliha ning asusin kassi meelitama. Tuligi teine varsti kohale ja sain ta suure vaevaga katuselt alla. Enne suutis ta veel mu käe seitsme sentimeetri pikkuselt veriseks tõmmata. Kass, kurivaim, aga ei mõelnudki veel tuppa minna. Hakkas teine mööda õue ringi ajama, nagu oleks tal vaim peal. Selline jaht mööda aeda jätkus veel umbes kolmveerand tundi, aga lõpuks siiski vanajumal halastas, ja ma sain selle kassiroju kindlalt sülle, tundes selleks ajaks looma vastu pigem õiglase püha viha, kui peremehe armastust. Sain siis kiisukese kenasti tuppa hoiule viia, kui tuli meelde, et redel on ikka veel katuse najal püsti. Viisin siis selle kuuri tagasi ning tundsin lõpuks hingerahu, et nüüd võib jälle sügavalt hingata, kui, tuppaastumiseks ust avades, kass jälle jalgevahelt õue lipsas. Andsin alla ja läksin sooja vanni.
Mul on kass nimega Nurri. Nurri ma püüdsin vanaema juurest kinni, kus on ainult arad kassid, kes endale ligi tulla ei lase. Siis üks kass sai pojad ja peale mitmepäevast ema närvidele käimist sain ma loa endale üks võtta. Kätte neid saada polnud lihtne. Nad olid aidas mingi suure kirstu all. Õhtuti nad käisid aida ees mängimas. Siis ma otsustasin, et lähen istun niikaua üksi pimedas aidas, kui am näen pisikesest august, kust kassid välja läksid, et nad on välja läinud. Ma pidin seal pool päeva istuma. Mu tagumik oli surnud, mul oli pissihäda ja ma olin näljane. Lõpuks ma nägin, kuidas mingid mustad varjud ükshaaval august välja hüppasid. Siis ma ootasin hetke ja hakkasin ukse poole hiilima. Kui ma olin selle augu ees, panin ma sinna võrgu ette ja hakkasin jaladega vastu maad trampima. Kassid ehmusid ära ja tahtsid aita peitu joosta, aga seal ootasin ees mina ja kõik hüppasid võrku lõksu. Pärast me valisime ühe välja ja viisime ta koju. Nime sai ta sellest, et ta nurrus väga valjult.
Mul on koer ja kass. Koera nimi on Gipper, nimi oli tal kohe olemas, kui meie ta endale võtsime. Kassi nimi on Sempsu, nimi tuleneb sõnast Semu. Miks just Sempsu, seda on lihtsalt kergem öelda ja sarnaneb rohkem ka kassi nimele.
Minul on lemmikloom kass. Tema nimi on Jass. Nime pani talle ema, kuna minu mõeldud nimi oli nii jube. Olin siis veel väike ja armastasin seebiseriaale vaadata ning otsustasin ühe tegelase nime sealt panna. Kahjuks seda enam ei mäleta. Temaga ei ole erilisi lugusid juhtunud, kui siis see, kui ta mõnikord tuppa jääb ja oma looduskutsuvad vajadused just nimelt minu vene keele järgmise päeva tähtpäevaga ettekande peale teeb.
Ei, mul ei ole lemmiklooma, kuna mu vanemad ei taha sellist, mis mulle meeldivad. Mulle meeldivad ämblikud ja maod. Tarantel ja boamadu, sest nad on ilusad loomad.
Lemmikloom on koer nimega Bella, nime panin talle sellepärast sellise - algul tahtsin panna nimeks Isabella, aga Bella on lühem ja kuna ta on korralik ja tark koer. Kui ta tuppa tahab, läheb akna taha ja vaatab aknast sisse.
Minu lemmikloom on koer. Ta sai oma nime selle järgi, et ta on hästi karvane, nässakas. Nimelt ta nimi on Nässu. Ta on hästi armas koer. Mulle meenub temaga kohe sain. Ühel päeval ütles meie tollane inglise keele õpetaja Aiki Jõgeva, et tal on kolm kutsikat ning ehk keegi õpilastest sooviks endale koera. Selle peale läksin ma inglise keele õpetajaga rääkima, et kuidas ma saaksin neid vaadata. Ta ütles, et mine koos mu tütre Kaisaga meie poole. Nii me siis läksime. Kui me sinna jõudsime, vaatasin neid kutsikaid. Üks koer oli palju energilisem ja särtsakam kui teised. Nii ma siis mõtlesin, et võtan selle kõige rõõmsama ja särtsakama, kuna tema harjub võõras keskkonnas kõige kiiremini. Nii siis läksingi temaga bussi peale. Kui me koju jõudsime, siis ma andsin talle piima ja jäin ema ootama. Ma ei olnud ju emalt luba küsinud koera võtta. Kui ema koju jõudis, siis alguses ei osanud ta midagi öelda. Noomis mind, kuna ma ei küsinud tema käest, kuid aja mõõdudes kiindus ta Nässusse. Nüüd on ta lausa rõõmus, et ma koera võtsin. Teine lugu on väga kurb... Ühel õhtul lasime Nässu välja jooksma, kuid ta ei tulnud tagasi. Kell oli juba väga palju ja me hakkasime magama sättima. Kuid siis tuli longates Nässu, ise verine. Naabri koerad olid teda purenud. Mu õde hakkas kohe nutma ja vaatas Nässut ja küsis kas temaga saab ikka kõik korda.. Õnneks on tema nüüd terve ja midagi väga hullu ei juhtunud. Välised haavad kasvasid küll kinni, kuid me ei tea, kas sa sisemised...