Mul on kass nimega Kiti. Kui ma ta sain 12-aastasena, ma ei hakanud eriti nime peale mõtlema, sest ta oli mõeldud maakassiks, kuid tänu vanaisa pahameelele sai kass rohkem linnakassiks. Kuna ta oli juba nimega harjunud, jäi see talle külge, ehkki ma hiljem olen proovinud talle külge ajada nime Cass, kuid see pole mõjunud ja ta on jäänud Kitiks.
Mu kass on paras küünistaja. Kui ta pole suveks maale viidud, ässitan teda kodus ja saan pidevalt endale arme, mis mulle isegi meeldib, aga vahel on tekkinud mõni väga ebamugavasse kohta (sõrme ots, säär) või siis väga suur (käsivars, ranne). See on natuke halb, kuid ma annan talle andeks.
Mu kassil on halb komme end ära peita. Mu vanaema kõneles, et kord, kui mu kass oli maal, ei olnud vanaema teda hommikul leidnud, kui talle süüa tahtis anda. Ta oli otsinud teda kõikjalt, kuni leidis Kiti suure kase otsast. Esimene oks oli maast kaugel ja oli vaja kasutada redelit, et selleni jõuda. Mu vanaema eeldas, et ta oli olnud seal terve öö. Kassi päästmiseks oli ta kutsunud appi naabrimehe koos redeliga. Kohe kui aga redel puud katsus, oli Kiti alla hüpanud ja minekut teinud.
Mul on kassipoeg Sam. Ei tahtnud enam Miisut panna, sest tundus kuidagi lapsik. TA nägi Samueli moodi välja. Tunde järgi sai nimi pandud. Kaks koera on ka. Roi on varjupaigast j atal vist oli juba nimi. Teine on Drežoo, kaukaasia lambakoer, seega pisut eksootilisem nimi. Tegelikult kõik kaukaasia lambakoerad, kes meil olnud on, on olnud Drežood ja ei tea, kus nimi pärit. Ma ise ei poolda uuele koerale vana koera nime panemist, aga olin liiga väike, et kaasa rääkida tol hetkel.
Räägiksin hoopis oma eelmisest lemmikloomast, kelle nimi oli Moorits, aga kes praeguseks hetkeks on kahjuks siit ilmast juba lahkunud.
Moorits oli musta värvi labrador, kes saabus meie perre, kui ma olin 5-aastane. Nimi tuli minu isalt, kes läks ühel hommikul tööle ja nägi aknast mööda sõitmas Maks&Moorits autot. Ta mõtles, et Maks on juba nii paljudele koertele nimeks saanud, paneks siis hoopis Moorits. Nii jäigi. Moorits elas meiega rõõmu täis kümme aastat.
Need kümme aastat oli Moorits mulle parimaks sõbraks ja nagu iga parima sõbraga, tuli meilgi tülisid ja halvemaid aegu ette. Näiteks siis, kui ma tahtsin viiulit harjutada, aga Mooritsale see üldse ei meeldinud. Või just meeldis. Ega ei teagi, igal juhul hakkas ta alati kõva ja kileda häälega hulguma, kui ma juba esimese noodi sain tõmmata. Viiul jäigi selle tõttu vahel harjutamata, aga vähemalt ma sain selle asemel Mooritsaga pikki vestlusi maha pidada, miks ta ikkagi peaks austama muusikat ja pillimängu. Kas ta must aru sai, ei oska öelda, aga kuulas ta mind igal juhul äärmise alandlikkuse ja ustavusega. Vot selline oligi mu parim sõber Moorits.
Mul oli väiksena 2 kassi. Üks kass, Märtin sai isalt nime rallisõitja Marko Märtini järgi ja teise nimeks kujunes Allu, alguses oli Hallu, sest ta oli halli värvi. Mu õde oli beebi ja kassid armastasid ronida tema teki alla sooja, kui ta talvel rõdul vankris magas ja ema tähele ei pannud.
Hetkel mul lemmiklooma ei ole, aga väiksemana oli mul kaks merisiga ja kari hamstreid. Tol ajal pakkusid ka sõpradele minu lemmikloomad meelelahutust. Ühe sõbrannaga läksime näiteks ükskord hamstritega välja (oma lemmikloomadega käisin väljas muidugi ka üksi ja perega) ning vahel võttis päris kaua aega, et neid kinni püüda.
Mul hetkel ei ole lemmikloomi, aga väiksemana oli koerakutsikas ja küülik. Mõlemale mõtlesime emaga koos nime välja. Koera Tupsut ma kartsin pidevalt, sest ma olin veel pisikene ega teadnud loomadest väga midagi. Mäletan korda kui me venna ja Tupsuga õues mängisime, see oli vahva.
Mul on koer nimega Dora. Nime saamise lugu ei ole mulle täpselt teada, olin seda nime kuulnud enne vaid Aabitsas, kus oli Dogi Dora. Ei tea, kas see mõte on sealt tulnud.
Mul oli lapsepõlves kaks kassi - Kaspar ja Karl. Mõne aja pärast tuli välja, et Karl on tegelikult naissoost ja siis me muutsime ta nime Karlaks. Nimed mõtlesime naabripoisiga, tema pani ühe nime ja mina teise. Karlat ma mäletan vähe, sest tema jäi auto alla, aga Kaspar oli muu truu sõber 10 pikka aastat. Ta oli ilus, oranži värvi ja seltskondlik. Ta tuli alati, kui ma teda kutsusin, niiet ta oli pigem nagu väike koer. Tal olid omad lemmikkohad, kus ta magamas ja puhkamas käisin ja ma võisin peaaegu alati ta nendest kohtadest leida. Talle ei meeldinud ükski meessost inimene peale mu vanaisa, seega ma arvan, et enne kui ta meie kassiks sai, siis keegi oli talle liiga teinud. Ta käis minuga alati kaasa ja ei kuigi mul õdesid-vendi pole, siis tema oli minu kaaslane kogu minu üksiku aja. Ta oli ja on siiani mu parim sõber ja ma loodan, et tal on palju head sööki ja sõpru, kusiganes kassitaevas ta ka ei oleks.
3 koera(ema Brita ja tema kaks tütart Moya ja Luna), nad on oma nimed saanud šoti järvede ja jõgede järgi sest see tõug on sealt pärit. Kindlasti on kõige meeldejäävam see päev, kui Brital sündis 10 kutsikat, kellest me 2 endale jätsime(Moya ja Luna). Kogu see aeg, kui meil kodus 11 koera oli oli nii uus ja huvitav, samuti olid kutsikad väga väga armsad. Kurb hakkas siis, kui kutsikad uutesse kodudesse minema pidid.
Minu lemmiklooma nimi on Tiki. Tegu on meriseaga, kes sai sarnase nime temale eelnevale meriseale (tema nimi oli Miki). Üks hetk avastasin, et kõikide minu lemmikloomade nimede viimane täht on olnud 'i' ja praegu kavatsen selle arendada traditsiooniks. Tikil on tore suhe minu isaga, kes viib talle rohkem tema lemmikuid köögivilju kui tesied minu peres, tänu sellele hakkab Tiki suurest ootusest hästi kõvasti häälistema kuuldes mu ise samme juba kaugelt.
Meie peres elab hetkel 3 koera: Finfair Tributary Glenmoye Burn(hüüdnimega Moya), Finfair Tributary Lunan Burn(Luna) ja Finfair Loch Brittle(Brita). Kõik on Gordoni setteri tõugu, Brita on Moya ja Luna ema. Finfair on kenneli nimetus ning ülejäänud nimed on šoti järvede ja jõgede nimed rõhutamaks tõu päritolu- Šotimaad
Minu esimese koera nimi oli Stella, sest selline nimi oli kollitõugu koerale üpris omane. Kui talle sündis kaks kutsikat, käisin alles lasteaias ning olin väga suur koeratüdruk Lotte fänn. Samuti meeldis mulle Eesti animafilm "Tom ja Fluffy". Nii panimegi koeratüdrukule nimeks Fluffy, aga kuna tänaval oli juba teine Tom, sai koerapoja nimeks hoopis Jõmm. Jõmmu elab meie peres siiani ja aegade jooksul on ka tal olnud erinevaid hüüdnimesid nagu Jõmmu, Jõmm-poiss ja Jõmpsikas.
Mul ei ole lemmiklooma, kuid ma väga tahaks omale koera. Ma ei tea, kust mul see soov on tulnud, aga ma mäletan, et ma olen teda juba väga kaua soovinud. Tegelikult ma võõraid koeri pelgan, aga ma arvan, et oma koera mitte, sest ma tema käitumist tunneksin. Võõrad koerad on minu jaoks ettearvamatud.
Mul on hetkel koer Benny. Temale ma kahjuks ise nime panna ei saanud, sest tema esialgne omanik, kelle kodus ta sündis, oli talle juba nime pannud ning kutsikas oli juba sellega harjunud. Kui ma ise oleksin saanud valida, siis oleksin arvatavasti talle pannud nime mõne oma raamatust pärit oleva karakteri järgi. Ta on selline keskmistkasvu toakoer ning kohutavalt sõbralik. Mu vanemad korduvalt ütlesid mulle, et ma ei tohi lasta tal enda voodis magada, aga ma olen hella hingega ning seetõttu ei suutnud teda keelata. Nüüd mu koer juba teab, et kuigi ta ei tohi diivanil ega kuskil teiste voodis magada, siis minu voodisse võib ta alati tulla. Öösiti magabki ta mu jalutsis.
Meie perel oli kunagi suur õuekoer Nala. Ta oli bernhardiin. Tema sai küll nime filmist "Lõvikuningas" pärineva lõvikutsika järgi. See oli väiksena mu lemmikmultikas.
Mul on jänes. Üks väga tõrges jänes, kelle nimi on Lontus-Pontus. Selle nime sai ta selle pärast et tal on maani ulatuvad suured kõrvad, mis on lontis ja ta nuusutab kõike ja koguaeg, mis meenutab koerte käitumist ja pontus tuleb koera nimest pontu. Talle meeldib puuri lammutada üritada ja sellega kohutavalt lärmi teha niiet keegi magada ei saa. Samuti teeb iga külaline selle üle nalja, et millal me selle jänese nüüd kah siis ära sööme, mis on muutunud väga tüütuks juba.
Meie peres on 3 lemmiklooma: koer ja 2 merisiga. Koera nimi on Nala.
Kui mina ja mu õde väikesed olime, vaatasime tihti filmi "Lõvikuningas". Seal ühe lõvitüdruku nimi on Nala ning selle nime panemine tundus hea ideena. Lisaks sarnaneb see ka tema varjupaiga nimega Kanela.
Esimese merisea nimi on Freddy. Kuna ta on mu õe merisiga, siis pani tema talle ka nime. See sarnaneb minu surnud merisea nimega: Jacky.
Teise merisea võtsime hiljuti Loodusmajast, kuna ta kaaslane oli ära surnud ning Freddyl oli üksinda kurb. Tema nimi on Vorst ning selle panid talle ilmselt lapsed, kes Loodusmajas käivad.
Mul on koer Frida. Ta nime mõtlesid mu vanemad, kes arvasid, et Frida oleks ühele väikesele kuldse retriiveri kutsikale väga armas ja sobiv nimi ning nii see talle jäigi.
Naljakaid lugusid meenub Fridaga palju, aga üks naljakamaid situatsioone oli paar-kolm aastat tagasi kui oli suvine aeg. Ma olin just ostnud paki m&m komme ja need kaussi valanud. Jätsin parajasti kausi trepi serva peale ning ise läksin isale keldrisse appi. Kui ma tagasi tulin oli kauss tühi. Esimese asjana vaatasin ma Fridale otsa kuid ta tegi sellist nägu nagu poleks midagi näinud ega kuulnud. Jäin korraks mõttesse, kuid siis puhkesin naerma. Sellest ajast peale pole ma toitu Frida lähedale enam unustanud.
Lemmikloomaks on koer Hundu. Nime on ta saanud enda peremehelt ning see nimi on ka seepärast, et kunagi ammu taheti juba seda nime koerale panna, aga ei jõutud. See nimi pandi ka seepärast veel, et lastel oleks seda väga lihtne öelda. Hundu hoiab mind alati ning kui keegi tahaks mulle haiget teha siis ta tuleb mulle appi.