1934. aasta märtsikuus, kui sain viieaastaseks, viis ema mind süles lauta vaatama, kus sulus õlgedel lammas oli väikese valge utetalle mulle sünnipäevaks kinkinud. See oli minu esimene lemmikloom. Suveks viidi lambad talukarja, siis võõrdusin oma kallist utetallest.
Sügisel sündis perre väike vennake ühel rehepeksu päeval isakodus. Lõuna ajal jäeti masin seisma, isa tõsteti meeste poolt üles, sooviti õnne poja sünni puhul ja minul kästi koju minna väikest venda vaatama. Nii sain ma esimese lemmiklapse, keda pidin hoidma.
Üks väikest kasvu hobune Kulla oli ka meie perel enne 1940-dat aastat. Oli väga sõbralik hobune, võisin ta kõhu alt kasvõi läbi käia, leiba anda nende pehmete mokkade vahele. Ta oli lühikest aega mu lemmikloom.
Minu perel korteris elades pole olnud soodsaid tingimusi koera jaoks, kui lapsed olid sellises eas. Kurb oleks ju koera ainult ketis hoida. Siis olengi koerast, kassist loobunud ka praegu üksinda elades. Hiiri püüan keldrist lõksuga.
Minu ainukesed lemmikloomad on tihased talvel ja teised väikesed linnud, kes linnumajja sisse mahuvad. Aknast vaatan kui nad vilkalt päevalille- ja kõrvitsaseemneid oksal söövad ja uue järele lendavad. Kaerahelbeid rasvaga kuumutan ja toiduõliga saiapooli lakke riputan.
Metskitsed käivad talvel kompostiplatsil õunu, koori jm. otsimas. Jälgi on kõikjal aias ja aia taga, isegi lillepeenarde juures on käidud lumes.
Minu poja peres võeti omateada isane koer lemmikloomaks. Isegi loomaarst ei uskunud eemalt vaadates vastupidist varianti. Suur šokk oli see, kui koeral sündis 8 kutsikat vastu sügis-talvist perioodi kuudis.
Ilus hall poolangoora emane kass oli neil ka. Oli lapse lemmik, kõikide haiguste leevendaja ja hea hiirepüüdja. Kassi hoiti rangelt „pulmade ajal“ toas. Kass hüppas teise korruse lahtisest aknast alla ja sai oma tahtmise, sündis 5 poega. Imestasin kuidas ta suutis hüpata toaski kõrge ahju otsa talvel magama, lae alla, nagu olnuks tal tiivad. Ja nii mitmel aastal salaja pugedes jalgade vahelt uksest välja „pulmitama“.
Naabrite peres oli suur isane koer. Perenaine tahtis teda vägisi „pulmaseltskonnast“ koju tuua, sellepärast koer hammustas perenaist käest.
Taluperes anti koerale perest ülejäägid või nagu põrsastelegi, sorts piima peale. Kassid ootasid lüpsivahtu. Praegu on riiulitel igas toidupoes lemmikloomade jaoks toidupakid mis on toitvad, kallid, mugavad ja ohutud.
Loomadega peab rääkima ja usun, ta saab aru hääletooni järgi, reageerib sellele, on tänulik kiituse eest (liputab saba). Mäletab kaua ülekohut. Koer teeb vahet hea inimese ja halbade kavatsustega inimese vahel. Tõust olenedes allub dressuurile.
Kui riigikogus „tegi ilma“ vene erakonnas kurikuulus Kogan (kelle esinemine ajas „harja punaseks“) siis pandi isakodus koera nimeks Kogan, mis oli nii ehmatavalt naljakas.
Arvan koertel peaks ka olema oma nimede raamat, mitte inimeste nimesid laenata, mis piinlikkust tekitab. Näiteks naabri peres hüüti koera Kusti. Minu venna nimi on Kusti. Ema tahtis Jüri nime vennale panna. Siis oli lööklaul: „Tõmba, tõmba, tõmba Jüri Marile…“ Peale sõda granaadikillust sai surma meie tädipoeg Kusti. Tema mälestuseks saigi see venna nimeks. Hiljem vennatütrel algkoolis oli probleem kui küsiti isanime. Õpetaja arvates, kas ikka Gustav mitte Kusti? Tundsin end siis „süüdi“. Jüri oleks olnud tõesti mehisem Eesti nimi, mida koerale ei panda.
Vanatüdrukut seostatakse kassiga. Minu kaksiklell vanas eas kasvatas kasse ja koeri oma majas kümneid. Ta poos end oma aias õunapuu oksa külge kord…
Lasteta peres võetakse tihti kass või koer seltsiliseks.
Kassil või koeral olgu oma pesa, koht magamiseks, õpetatud alguses (ümberõpe on raskem):
Kaks noort peret linnas soovisid punutud suuremas kassikorvi saada lemmikkiisule.
Marisel Lasnamäe korteris oli hamster lemmikuks 2 aastat, riiulil kasti sees.
Oma voodis magamisest koos koeraga ei taluks. Rotti ja madu lemmikloomana ei peaks. Akvaariumi ees kalu jälgides oleks küll rahustav tegevus, kuid oskused, aeg, kulutused, võimalused on ettearvamatud.
Lemmikloomade vaktsineerimisse ja steriliseerimisse suhtun pooldavalt.
Liiga narriks minnakse siis, kui lemmikloomadele inimeste sarnaseid matuseid korraldatakse kusagil kalmistul.
Kõigi lemmikloomade pojad-tütred tuleks võimalikele soovijatele maha „ärida“, soojalt soovitada või kinkida.
Kõigil on oma valikuvabadus ja armastusevajadus ei kao eladeski ära.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Lapsena maal vanaema juures erilist lemmiklooma polnudki. Väga meeldis hobune, aga see oli väga tigeda iseloomuga, ei tohtinud ligi minna. Ka oli talukoer väga tige ketikoer, kellele ei julgenud juurde minna. Talukass elas põhiliselt laudas, kööki ega tuppa kassi ei lubatud, siis saanud ka see suur sõber olla.
Sõja algaastal 1941. a., kui ma hakkasin koolis käima, toodi meile kaks kutsikat. Need olid madalad maatõugu koerad: üks oli must Muki, teine oli valge, nime ei mäleta. Selleks ajaks oli vana koer juba surnud. Nende kahe koerakesega ma mängisin ja sõbrustasin. Aga sõja lõpul, 1944. a. kevadtalvel ,hakkas levima midagi koerakatku taolist ja meie talu kaks koera surid. See tõbi tabas ka mitmeid küla koeri. Keegi kuskilt kuulis, et üle Vagula järve nn. Üle-Vagulas on metsavahi koeral kutsikad. Kuna ka külavanema koerad olid tõppe surnud, oli ka temal koera vaja. Ja võim on võim. Külavanem saatis minu oma Üle-Vagulasse kutsikaid tooma. Ma ei tea kuidas onu üle Vagula järve sai, ilmselt läks jala ümber järve otsa. Aga seal olid ju Võhandu jõgi ja Aiju jõgi. Ära ta käis. Tagasi koju jõudes aga onul kutsikat polnudki. Külavanem oli mõlemad kutsikad endale võtnud. Minu nutt ja protest vaikiti maha. Külavanema tütred olid minu sõbrannad ja eakaaslased, nii et mul ei olnud mingit võimalust selle ülekohtu üle protestimaks.
Sama 1944. a. sügisel oli meie talus küll üks sõjapõgenikest maha jäänud valge-pruun lühikese karvaline peente jalgadega koer. Aga hilissügisel leidis ta Võrus oma kodu üles ja jälle polnud meil koera. Ka kass oli sõja üleminekul kaduma jäänud.
Oma koera ja kassi sain alles 1949. a. kevadel, kui asusime elama oma äsjavalminud eramusse. Ja kuni 1989. a. eramu maha müümiseni oli meil kass ja koer.
Hiljem on ja praegugi on onutütre talus Võrumaal Vagula külas suur sõber ja lemmik talukoer, õieti üksteise järel on neid mitu.
Minu lemmikud on sõbrannade koerad Kusti ja Tipsi ka.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Maal onu juures elades oli loomulik, et talus on koer ja kass ka muude loomade kõrval olemas. Koer valvas talu ja teatas võõraste tulekut. Kass oli hiirte hirmuks. Ka hiljem omas majas elades olid samad argumendid. Eriti kuna maja asus küll äärelinnas, kuid küll suure liiklusega tee ääres, kus liikus ka võõraid. Nii koer oli turvatunde loomiseks vajalik.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lapsena maal ei mäleta, kuidas kutsikad ja kassipojad saadi ja toodi, küllap keegi rääkis, kus ja kellel on kutsikaid – kasse ja sealt tehti varakult kaup. Ka hiljem omas majas elades sai tuttavate kaudu neid loomakesi. Ka tääkaaslastelt said. Viimase kassi sain töökaaslase emalt. Kutsika sain oma töö juurest. KEK-ist ühe ehitusobjekti töölise käest. Raha ei võetud ühegi loomakese eest. Kassipoja eest pidi andma suure nõela, et kass oleks terase loomuga. Nii saigi alati nõel antud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Lapsena maalt mäletan, et oli Krants, Muki, Tomi. Hiljem omas majas olid Tomi, Kutt koerad, kass oli ikka Tiisu, viimane must kass oli Mustlane. Kassi nimes pidi s-täht, sest kutsudes s-täht helises ja kass kuuleb paremini. Nimepanek käis üsna lihtsalt, paar nime oli valikuks, peaasi et isasele loomale saaks isasele sobin, tõsisem nimi.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Minu koduloomapidamise ajal polnud minu teada mingit kirjandust nende kohta. Raviti neid oma parema äratundmise järele, või ka tuttavatelt kuuldud kogemuste järgi.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Kunagi pole mingeid tõuloomi pidanud, kõik olid maa- või agulitõugu. Mis kutsika valikul ehk oluline oli, oli suurus, et ei kasvaks liiga suureks.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Mingeid näitustel käimist ei olnud. Need näitused on ju omamoodi huvitavad, aga üldiselt ei meeldi need, sest loomakesed on stressis ja neile kindlasti ei meeldi ei palju võõraid inimesi ega võõraid liigikaaslased.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Lapsena maal elades ei teatud sellest probleemist midagi, kuidas koer või kass jalutab, need olid õues ja laudas ja kuudis elavad loomad. Koerakuuti puhastati suvel vähemalt korra. Süüa anti koerale samal ajal nagu inimestelegi. Kassile viidi ka vahel midagi köögist, kui oli kalapäid või rappeid. Kindlasti sai kass lauda juures iga kord lehmalüpsi ajal sooja piima.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Minu koera-kassi pidamiste ajal ei olnud poes mingeid koera-kassi toite olemaski. Maal anti kassile lüpsi ajal sooja piima ja toodi ka toidu ülejääk: suppi või pudru. Ka anti kalapuhastamise rappeid ja praekala jääke. Koerale anti toidujääke, supi ja süldikeemisel konte. Tehti ka eraldi koeratoitu, selleks keedeti kaerajahust pudru, lisati kas rasvaseid ülejääke või süldirasva. A. 1949-1988 kui pidasime oma eramus koera ja kassi, toitsime kassi piima, vorsti ja kalaga. Viimase kassi ma õpetasin ilma piimata läbi ajama. Koerale lõiguti leiba ja ka vorsti ning anti toidu ülejääke. 80-ndail aastail söötsin kassi lastetoidu seguga. Müügil olid lastetoidusegud pisikestes 100 g purkides. Minu teada lapsed küll neid segusid ei söönud. Ise proovisin, aga neil polnud mingit isuäratavat maitset, välimuselt hall segu. Minu kassile nad meeldisid. Ta sõi neid väga osavalt käpaga purgist ise, nii et purgipesu oli lihtne. Purgikesi sai kasutada maitseainete ja lilleseemnete hoidmiseks. Kassile meeldis ka hapukoorepurkide puhastamine, jälle käpaga. Üldse sõi ta kõiki lakkumiseasju käpaga. Kastis käpa sisse ja lakkus puhtaks. Ka sõi kass vorsti, pisikesteks tükkideks hakitult. Koer sõi neil aastail vorsti, leiva vorstiga. Konti sai harva. Väga armastas koer tükksuhkrut, seda kulus iga päev ~ 10 tükki. Vorsti saamine oli ka neil aastail 1975-88 raskustega. Poes oli tihti müügil odav maksavorst, ilmselt kõik ostsid seda koertele, nii et kutsutigi koeravorstiks.
Neil aastail oli mul korteris lihakombinaadi tööline, kes varustas mind ja koera pidevalt lastevorstiga. Kombinaadi väravas oli küll pidev kontroll, et keegi midagi välja viiks, ei varastaks. Aga meesterahvas tuli väravast välja, jope hõlmad laiali ja/või suvisel ajal kuub õlgadel. Koju jõudes tõmbas ta selja tagant püksirihma alt vorstilati välja ja seda nädalas vähemalt paar korda.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole ma oma loomade tõbedega ei pöördunud, ilmselt polnud mingit väikeloomaravi võimalusi. Tuttava loomaarsti poole pöördusin siis, kui koer oli vana, haige ja tuli ta magama panna.
Vaktsineerimine on kahtlemata vajalik vältimaks loomadel levivaid nakkushaigusi. Korra oli kassil midagi viga, kass oli uimane, nina oli kuum ja kuiv. Loomake ise oli väga õnnetu. Ei osanud teda kuidagi aidata. Siis tuli meelde, et kodus on natuke viina. Võtsin kassi kinni, hoidsin käpad kõvasti peos, pigistasin kassi nina ka kinni. Kass ajas suu lahti ja ma valasin ½ supilusikatäit viina kassile suhu. Järgmisel hommikul oli kass terve. Mäletamist mööda tegi sama ka kutsikaga, kui see jäi haigeks ja nina oli kuum ja kuiv.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Minu loomapidamise ajal ei olnud steriliseerimist eriti kuulda. Lihtsatele koduloomadele seda vaevalt tehti.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kõik mu koerad on isased olnud. Emakassidel juhtus ikka poegi olema. Kassipojad on enamasti ära antud tuttavatele, kellel endal või maal vanematel oli kassi vaja. Olen käinud ka vana maa kombe kohaselt kassipoegi jõe ääres uputamas.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Maal lapsena mäletan – ja praegugi – oli ja on koerakuut olema. Kuuti puhastatakse aeg-ajalt ja pannakse uued õled sisse. Oma eramus elasid koerad köögis. Neid oligi järgepidi kaks koera. Nad olid madalakarvalised ja kartsid külma. Kass elas samuti köögis. Päeval oli neil lubatud toas ka ringi käia, mitte mingil juhul voodisse minna. Kass võis aeg-ajalt tugitoolis päeval magada. Koera jaoks oli köögis spetsiaalselt tehtud kast. Kast asus kööginurgas pliidi otsas korstna kõrval. Kass magas tavaliselt köögis riidekapi peal. Ühel talvel kass leidis, et tal on seal öösel külm ja kolis pliidi peale magama. Kui ka pliidil hakkas külm, ajas kass koera oma kastist välja, arvates, et seal on soojem. Et koera kastist välja saada, hakkas kass pliidiotsal kuivanud koore purgikesi käpaga koerale üle pliidiotsa pähe veeretama. Kui koerale oli paar korda purk pähe sadanud, hüppas koer kastist kohe välja, kui kuulis purgi veeretamist. Koer hakkas niuksuma abi kutsumiseks. Tuligi üles tõusta ja kord luua. Alati pidi õhtul purgid ära võtma.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kuna töötasin neil aastail 1970-1989 ekskursioonijuhina ja olin suviti pikemaid-lühemaid perioode ära, siis oli sel ajal ka loomade eest vaja hoolitseda. Kuni ema elas, ei olnud mingit probleemi. 1977. a. kui ema suri, tekkis ka nendega probleem, kes ja kuidas. Osalt sellepärast ka sai võetud korterisse vanapaar, kes hoolitseks muu koduhoidmise kõrval ka koduloomade eest. Igatahes söödetud olid nad küll, aga loomakesed ise küll koduhoidjatega rahul ei olnud. Ilmselt ei lastud neid pikemaks ajaks õue ja ka karistati põhjendamatult. Nii et minu koju jõudes näitas isegi kass välja oma rõõmu, ammugi siis koer.
Koeraga ma ei käinud kusagil. Polnud nagu moeski, et koeraga kuhugi minna.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Loomade sünnipäevi ei tähistatud ja ega täpselt ei teadnud ka, millal need olid.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid ei kunagi ostnud ega õmmelnud. Mänguasjadeks oli üks vana tennisepall. Mingeid spetsvahendeid looma puhastamiseks ei ostnud. Koer ei lasknudki ennast pesta ega kammida. Kassi-koera pesin pesuseebi ja sooja veega, kui kass ei kukkunud õlisesse kraavi. Ka mingeid ehteid pole ostnud. Spaasse – ei!
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Kindlasti on võimalik ka ülehoolitseda: lubada koeral või kassil voodis magada, laua juures inimestega koos süüa ja veel muid nunnutamisi. Looma jaoks ikka omad piirid, mida ta võib teha ja kus ta võib viibida.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on lemmikloomade kliinikud, apteegist saab lemmikloomade ravimeid ja tarbeid: kaelarihmu. Suurtes marketitest on olemas loomatoidu osakonnad, kust saab erinevatele loomaliikidele erinevate koostistega toitu.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmiklooma surm on ka mure. Oma koerad olen lasknud loomaarstil magama panna ja ära viia. Kassid olen ise aeda matnud. Kassile olen pannud mingi tema lemmikriidetüki ümber ja hauda pannud. Koera puhul oli protseduur tegelikult pikem. Leppisin tuttava loomaarstiga kokku, millal see toiming tehakse. Jätsin korteri võtmed ette, panin lauale viinapudeli ja selle alla 10 rublase raha ja läksin ise kodunt ära, koer jäi kööki. Oli muidugi kahju, aga neid asju tuli kaine mõistusega võtta. Kui tagasi tulin, olid koer, pudel ja 10 krooni kadunud, uksevõti kokkulepitud kohas esikunagis. Kassid surid loomulikku surma.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Koera hakkasin õpetama varases kutsikaeas õues asjal käima. Enamvähem see ka õnnestus, nii et koer ajas oma asjad alati õues käies. Kassipojaga on lihtsam, need õpivad väga kiiresti puhtust pidama, leiavad oma liivakasti kiiresti üles. Kassile oli igaks juhuks liivakast köögis. Kui talviti oli raske liiva saada, siis hakkasin kassile ajaleheribadest kasti täidet tegema. Tuli leida õige äär, kust ajalehte sai kergelt ribadeks teha. Hiljem peale kasutamist sai ajaleheribad ahju panna põlema.
Laua juures süüa noolida polnud kummalgi lubatud. Mõlemal oli oma söögikauss ja koht selle jaoks.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kass armastas koera oma kastist välja ajada, veeretades talle purke pähe. Selleks tulid purgid pliidilt koristada. Lillepottidele tuli kivikesi peale panna, et kass mulda välja ei kisuks. Väikest okastega piimalille mul ei õnnestunudki kasvatada, sest alati võttis kass selle potist välja, ilmselt teda huvitas see okastega lill.
Koeral oli komme köögis jalga tõsta ja sortsutada, kui ta oli ärritatud, näiteks tuli keegi talle mittemeeldiv võõras või millegipärast ei lubatud teda õue, kui tuli mõni koerakartja inimene. Selle eest sai koer ka karistada: vitsa ja tukast raputamist, aga efekt oli väike. Aga ikka karistama peab. Kuna kass oli koerast aasta vanem, siis oli sel ka rohkem õigusi. Kui õues koer oli midagi paha teinud: näiteks tänavaäärses haukumas käinud, siis koera karistasin ja noomisin, kargas kass koerale hammastega tagumiku külge. Kui selliselt oli paar korda juhtunud, kartis koer kassi rohkem kui minu karistamist.
Mu majas oli korteris vanapaar, kes minu äraolekul pidi kassi ja koera eest hoolitsema, kuid ilmselt oli neil tekkinud konflikte, millest tuli palju pahandust. Nimelt kui vanadest keegi läks õuest tuppa minema, veel enne vaatas ringi, kus koer on, siis koer, seda märgates, jooksis sisseminejale järele suure haukumise ja lõrinaga. Küll püüdsin koera selle eest karistada: vitsaga hirmutada, noomida, sakutada, aga ei olnud tulemusi.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Erilisi trikke ei õpetanud, kuid mõnest harjumusest sai ka väike trikk. Kass armastas kapi peal magada, meelitasin teda sealt mulle õlale hüppama. Hiljem ehmatas ta sellega ka võõraid. Kass pidi alati õhtul kodus olema, sellega kass ka harjus. Ja nii istus kass suveõhtul juba kell 8 trepil ja haigutas, ootas tuppa laskmist.
Kui koer oli noorem, siis õppis ta mul aias peenramaad kaevama. Kui vajutasin labida mulda, siis koer asus käppadega seda mulda kaevama ja nii moodi ta aitas mul mitmel kevadel aeda kaevata.
Spetsiaalselt kasutatavatele koertele on kindlasti vajalik dressuur. Aga no kodu- ja maakoertele ei ole vaja eridressuuri eriti.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Kindlasti räägin oma loomadega. Ilmselt nad tajuvad mingil moel inimese meeleolu ja saavad kõnest midagi aru. Mingil moel loomad ka mõtlevad, kassil ja koeral on ilmselt erinevad arusaamad, aga kõik nad saavad aru inimese lihtsamast tegevusest. Näiteks võin tuua tänavusuvise juhtumi. Meil suri maal kõrges eas vana sugulane ja talu jäi tühjaks. Aga seal oli ka vanahärra kollane kass. Kui vanahärrale viidi süüa, viidi kassile ka. Kass polnud eriti suur inimestega suhtleja, aga ka mitte eriti arg. Kui me peale matuseid olime seal paar päeva koristanud, siis ära tulles rääkisime, et noh, nüüd tulevad sügisesed tööd peale ja niipea ei ole aega siia tulla. Kass istus ukse, kuulis seda ja hakkas haledasti näuguma. Kassi muidugi hätta ei jäetud, seniajani viiakse kassile ülepäeviti süüa. Külmal ajal viidi kuum piim ja kuum vesi kausi pesuks.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Minu koer oli nii minu eest väljas, et mul oli sel pinnal oma üürilistega lahkhelisid, sest koer ei lubanud neid minu kööki ja ka mõningaid asju sai kasutada.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Oma päris lapsepõlve alguses oli taluloomad vanaema hooldada, koer oli kuri ketikoer, kassile ehk viisin süüa. Oleneb nii lapsest kui loomast, kuidas ja kui palju nad üksteisega suhtlevad. Kindlasti peab lapsi õpetama loomadega suhtlema ja nende eest hoolitsema.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Nüüd, kui mul endal loomi pole: väike korter, suur maja. Õiget jalutuskohta pole, siis olen oma sõprade-sugulaste koduloomadega suhelnud ja sõbrunenud.
Onutütrel maal talus on alati olnud koer ja kassid. Kassid elavad laudas ja neil on omad asjad, nendega on vähem suhtlemist. Kuid kõik selle talu koerad on mu sõbrad. Praegu talus kolm koera. Vana Kuti on ~ 15 aastane, kuulmise-nägemisega raskusi, aga kui ikka kuidagi taipas, et mina tulin, tuleb alati minu juurde. Noorem Kadi rõõmustab ka alati. Noorim koer on kaukaaslase segu Benno. Siis Benno rõõmul pole piiri kui ma tulen. Mina olin ka see, kes kauples ühelt tuttavalt selle kutsika ja koju tõi. Olgugi, et talviti käin maal harva ja vahest pere äraolekul ka oma võitmega toas, pole probleemi, et a tuppa lähen. Kui aga tuli peretütar, kes käib kodus aastas ~ 10 korda, siis Benno oli küll sõber, kuid istus ukse ees ja ei lubanud ukse juurde. Peretütar polnud ju olnud Benno kutsikapõlves kodus. Võõraid ei luba Benno isegi ukse lähedusse. Ta lausa ei hammusta, kuid lihtsalt istub ette.
Ühel minu sõbrannal on Kusti. Agulitõugu karvane must poolkõrge loom. Ilmselt vist koer tunneb, et mul on temaga mingi side, sest kui koerale nimepanek tuli, panin ette Kusti ja see läks kohe käibele. Kusti on mõned korrad minu pool käinud, nii et Kusti oskab trepist üles tulles just õige ukse ees maha istuda ja perenaist järele oodata, et sisse saada.
Teisel sõbrannal on pisike toakoer Tipsi. Tipsi on must, sileda karvaga, suurte kõrvadega ebamäärast agulitõugu. Olen ka Tipsi kasvamist näinud ja alati Tipsiga rääkindu, nii et Tipsi hakkab eriliselt haukuma, kui mina olen ukse taga. Tipsile toodi sel suvel seltsiks siiami kassipoeg. Kui kassi silitada või sülle võtta, siis on Tipsi ärevil.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kindlasti ei peaks lemmikloomana siga ja jänest. Soomes nägin lemmikloomana siga. Oli üsna suur, peaaegu laua kõrgune, tumehalli nahaga. Röhitses väga sõbralikult, kui jäin vaatama perenaisega mõned sõnad vahetasid. Mõni päev hiljem lugesin – Soomes – kohalikust ajalehest, et seesama siga on toodud kuskilt Taist või sealtkandist, elab toas ja magab voodis. Ei sellist toanaabrit ei taha. Ka jänes on minu arvates küllalt etteaimamatu käitumisega loom.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Konkreetset juhust ei tea ja ei ole kokku puutunud, et metslooma oleks hakatud kodulemmikloomana pidama. Küll on siili ja siilipoegi hakatud suvel piimaga toitma ja harjutatud õhtuti piimale tulema.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ei meeldi eksootilised ja ebatavalised loomad kodu- ega lemmikloomana. Igal rahval või rahvusel peab ikka olema nö omast keskkonnast pärit lemmikloom. Ei saa ju eskimo pidada lemmikloomana madu või neeger pingviini.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom on loom, kes meeldib, kelle eest hoolitsemine ei ole keeruline ja kes sobib kas vastavalt korterisse või tallu. Näiteks lehm, siga ei ole üldiselt lemmikloomad, neil on oma tarve majapidamises. Küll võib olla hobune ja lambatall olla lemmikloomadeks, aga mitte toas pidamiseks. Põrsas, lauda lemmikloom, ei ole ainult ilu jaoks, vaid ikka inimese toiduks, samuti ka lammas. Hobune on vajalik maal talus töö tegemiseks või ratsutamiseks. Koer ja kass pole samuti ainult lemmikloomad. Maal on koer vajalik talu valvurina turvatunde loomiseks. Kass hävitab närilisi.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomal on mitu funktsiooni. Koer on seltsiline, tagab turvatunde. Kass on seltsiline ja hävitab närilisi.
Teised lemmikloomad on ka ilu pärast: linnud, kalad – tahtmine tegelda loomadega, lihtsalt jälgida neid.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Lemmikloomadest on olnud koerad ja kassid. Kass Nurru oli esimest korda 1990. aastatel. Koer oli hiljem.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Elasime korteris ühismajas. Kassipoeg võeti ise. Korteris on kassi raske kasvatada.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Praegu elan maamajas ja mu lemmikloomaks on kass Täpi. Meil on terve kassipere. On vana kass, tema poeg ja veel kassi põlvkond.
Lemmikloom on ise kasvanud meie kassiperest.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kass Täpi sai oma nime sellest, et ta põsel silmade all on kaks täppi. Kassipoeg Tipik on hästi terava ninaga ja väikeste ümmarguste silmadega.
Igapäevase hüüdnime ja „pärisnime“ vahel on ka erinevusi. Vahepeal kutsun lemmikloomi lihtsalt kiss-kiss.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Olen otsinud teavet oma lemmiklooma kohta internetist, raamatutest, vaadanud saateid televiisorist.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Minu lemmikloom Täpi on hästi koheva karvaga ja uhke sabaga. Mulle on meeldinud hall vöödiline värvus. Tõupuhtus ei ole minu jaoks oluline olnud. Iga loom on omamoodi ilus.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel käinud ei ole, aga mulle meeldib pildistada loodust ja loomi. Neid fotosid olen kasutanud töö juures näitustel.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kõik hoolitseme kasside eest. Hommikul söödan enne tööle minekut tavaliselt loomi ise. Päeval tegeleb nendega kodune inimene.
Õhtul koju tulles on mul kõige pikem aeg loomadega tegelemiseks. Vana kass ja Täpik on isegi mul tee peal vastas olnud.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Spetsiaalset toitu ostan harva. Anname tavalist valmistatud sööki.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Oma lemmik on olnud terve ja ei ole olnud vajadust pöörduda loomaarsti poole. Loomad tuleb kindlasti vaktsineerida.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimise kohta ei oska küll midagi öelda. Lemmikloom Täpi on meil isane kass ja kõige noorem Tipik ka. Vanal kassil on olnud vähe poegi.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kassil on ise pojad. Oleme saanud ära anda.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Lemmikloom Täpi liigub vabalt igal pool. Kõikidel loomadel on võimalus käia pööningul, minna kuuri alla. Suvel on loomad väljas, talvel külmaga lubame tuppa. Köögis nurgas on neil magamiskohad. Siis on veel verandal peidetud kohas 2 liivakasti (talvel). Voodisse ei luba hea meelega lemmiklooma.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Reisile kaasa loomi ei ole võimalik võtta. Kodus hoolitseb nende eest keegi teine.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Lemmiklooma Täpi sünnipäeva ma tean. See on 4. august 2005. Sellel päeval püüame temasse suhtuda erilise tähelepanuga.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid ei ole lemmikloomale ostnud ega õmmelnud. Mänguasi on. On üks „kurin“ mida ta on veeretanud juba väikese kassipojana. Praegu ajab seda taga Tipik. Spetsiaalseid vahendeid pesemiseks pole ostnud. Kui juhtub et kass on porine, oleme tavalises nõus teda puhtaks pesnud. Suvel käivad lemmikloomad tiigi ääres ja vahepeal ka vees.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Looma eest on küll võimalik liiga palju hoolitseda. Püüan seda ka ise teha.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Erinevust ma ei leiaks. Võib-olla ainult söötmisel. Nüüd on ju igasuguseid spetsiaalseid sööke loomadele.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Kui loom sureb, peaks ilusti matma. Peaks jääma väike hauaplatsike: üks mu kunagistest lemmikloomadest-kassidest sai õnnetult surma. See oli pikakarvaline kass Kurri.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Puhtusepidamist olen kogu aeg õpetanud. Täpi teab, et kunagi ei tohi lillepotist mulda kiskuda. Laualt toitu võtma ei lähe ka, neil on oma sööginõud.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
On küll olnud selliseid kombeid. Näiteks lillepeenrast mulla kaapimine. Sellest harjumusest on raskem lahti saada.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke ei ole õpetanud, aga toast välja küsimist küll. Kõik on läinud ukse taha ootama ja annavad märku häälitsedes.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Ma ise räägin tihti lemmikloomadega. Loom mõistab inimese meeleolu. Kui tuju on halb, on loom kohal ja vaatab kurvalt. Kui olen haige, on Täpi nurrudes mu juures. Siis luban teda ka voodi äärele ja enda juurde.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Sellele küsimusele on raske vastata. Kui väga hoiad, näiteks tuleb loom sülle, siis äkilisel muutusel ta ei lahkugi, vaid tuleb uuesti ja siis peab juba täie jõuga ta ära tõstma. Ta nagu solvuks.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed on kõik hoidnud loomi. Neile on meeldinud just väikesed kassipojad.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Olen jälginud teisi peresid, kuidas nad suhtuvad loomadesse. Rohkem nende peredega suhtlema ei ole hakanud.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kellele meeldib, see pidagu. Igaühel on erinevad lemmikloomad. Mina ise ei ole mõelnud teiste loomade peale.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Mõned aastad tagasi said mu sõpradeks 4 metskitse. Ma hõikasin neid hommikul tööle minnes ja nad tulid minuga tee-äärt pidi kaasa. Rääkisin nendega väga südamlikult ja nad seisid, kuulasid. Nad saatsin mind mitmed hommikud. Siis tuli minu käimisele vahe ja hiljem oli kitsedest 2ne grupp jäänud.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kui loomad meeldivad, siis võib pidada. Selleks peavad olema vastavad tingimused.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom ei erine minu arvates koduloomast. Mul oli kunagi koduloomadest üks küülik lemmik. Praegune lemmikloom Täpi on väga hoolas hiirepüüdja ja maamajas Haanjamaal Suure-Kõrtsi peatuse lähedal on kassiperest päris suur kass.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesele hakkab loom meeldima ja nii saabki tema sõbraks ja lemmikloomaks.
Oma lapsepõlves, aastail 1953 - 1960 elasin Võrumaal Ala-Siimani talus. Aastail 1960 - 1976 olin ka lapsepõlvekoduga seotud, kuigi koolipäevil elasin koos ema ja võõrasisaga Antsla linnas ja lõpuks üliõpilasena Tartus. Käesolevas osas kirjutangi loomadest, kes elasid Ala-Siimanil.
Mõnedest loomadest kirjutan ainult mälestuste järgi. Küllap on need mälestused olulised, kui neid on mulle räägitud või olen lapsepõlves vanemate inimeste omavahelisest jutust üht-teist teada saanud.
Oma lapsepõlves kuulsin sageli nime Mogi. See nimi esines ka mu ema noorpõlvepäevikuis. Mogi oli minu emapoolsete vanavanemate viimane hobune. Nad pidid tema kolhoosi andma. Mogi oli pere jaoks kaugelt tähtsam kui lihtsalt tarbe pärast peetav loom, ta oli armastatud kaaslane, kelle surma pärast kogu pere nuttis. Mogi oli ostetud esimese Eesti Vabariigi ajal, veidi enne 1940. aastat, varsana. Mogi oli tori tõugu mära, hästi sõbralik, valge lauguga, kõigile armas. Kui oleks lähtutud ainult kasu saamise eesmärgist, poleks Mogit peetudki, sest Mogi oli haige südamega loom, keda pidi kohtlema ettevaatlikult, ei tohtinud teda tööga eriti vaevata. Mogi süda jäi haigeks nurisünnituse tagajärjel. Ta oli noore hobusena olnud väga rabe, pingutas üle jõu, tegi niiviisi endale tiinena liiga. Nurisünnitusi oli tal olnud lausa mitu. Hiljem temalt enam ei püütudki varssa saada, anti mõõdukalt tööd ja hoolitseti nagu sõbra eest.
Kui Mogi kolhoosi anti, jäi ta üle jõu käiva töö tõttu varsti viletsaks. Minu ema päevikus olid mälestused sellest, kui Mogi oli suremas haigena loomakliinikus ja tema endine peremees, minu vanaisa käis teda seal vaatamas. Tema tõi koju ka Mogi surmateate. Mogi maeti maha muidugi kolhoosi poolt, sest ta oli elu lõpus kolhoosi hobune. Minu ema on ikka seda meenutanud, kuidas Mogi tema peo pealt leiba sõi.
Mogiga seoses tean ka seda, et kui Mogi osteti, oli minu vanavanemate väiketalus ruun Aali, kes tuli maha müüa, sest ta oli Mogile armukade ja muutus nii kurjaks, et läks peremehele kallale.
Lehmad olid talus ju tarbe pärast nagu hobunegi, aga ometi olid lehmad perenaisele ja kogu perelegi head kaaslased ning sõbrad. Lehm oli hoopis midagi muud kui sead ja lambad. Nägin lapsepõlvekodus vanaema suurt armastust lehma vastu. Kui väike tüdruk olin, oli minu vanavanematel kaks lehma - Reesi ja Maasik. Reesi oli vanem ja üsna tülikas lehm: tal oli komme end ketist lahti tõmmata ja üsna kaugele hulkuma minna. Mäletan lapsepõlvest, kuidas käisin kord vanaisaga Reesit otsimas. Jõudsime välja majadeni, mida ma kunagi näinud polnud. Lõppes olukord sellega, et Reesi tuli ise koju.
Mäletan seda talvehommikut, kui vanaisa ja vanaema Reesi linna müügiks viisid. Vanaema istus laua juures ja nuttis kibedalt ning rääkis Reesist. Tunded pidid aga praktilistele kaalutlustele alla jääma: küllap oli Reesi juba vana ja selleks oligi muretsetud noor lehm Maasik, et Reesi välja vahetada. Reesi äraviimise päeva meeleolud jäid alatiseks mu mällu ning ligi nelikümmend aastat hiljem kirjutasin sest võrumurdelise luuletuse, mille siia kirja panen.
Saatus
Hingits petrolilambikõnõ lavva pääl ja vanaimä iksõ takan sääl, sälg kumaran kütmädä leeväahu vasta, juusksõ silmävesi müüdä lambanahka kaskat.
Vüürüseuiss saisõ peräni vallalõ, tarõ olli külmäs ja tuulitsõs tõmmanu, ruusõga sainakell lei hummugutunde, karjapini Tuki lauda ussõ man ulgsõ.
Aknõruutõ pääl äitsi lumõlilli, katskisõ suurõräti all mu jala külmeti.
Tuul küündläkuuhummugul olli ma kuvvõaastanõ, tuul pääväl viidi vana piimälehm liina müügile.
Maasik oli lehm, kellega mina aeg-ajalt tegelesin: viisin teda karjamaale sööma ja tõin lõuna ajal ning õhtul koju. Käisin ka Maasiku ketti karjamaal edasi tõstmas. Maasikust mäletan seda, et ta oli muidu rahulik lehm, aga keegi muu peale minu vanaema teda lüpsta ei tohtinud. Kui vanaemal oli vaja kodust ära minna, siis minu ema lüpsis Maasikut. Aga ta pidi vanaema laudariided selga panema ja ei tohtinud oma tegevuse juures ühtki sõna öelda. Ega lehm teda päris hästi uskunud, nuusutas kõvasti, aga siiski leppis, sest riiete tuttav lõhn ajas ta segadusse. Minu vanaema alati rääkis lehmaga, väga soojalt ja sõbralikult ning eks seegi äratas Maasikus imestust, kui minu ema teda lüpstes vait oli.
Maasiku müümise ajal ma enam vanavanemate juures ei elanud, aga küllap nuttis vanaema ka siis. Vanaema viimased lehmad olid Mooni ja Roosi. Ei mäleta, kumb just viimane oli. Aga päris viimasega juhtus huvitav ning ühtlasi kurb lugu. Mu vanaema oli suremas, vähihaige, ja lehm otsustati ära müüa. Kuna tegemist oli noore loomaga, siis ei müüdud teda lihaloomaks, vaid ühte peresse piimaandjaks. Paraku tõid ostjad lehma kiiresti tagasi, sest lehm ei lasknud end uues peres lüpsta. Vanaema oli lehma tagasituleku üle nii õnnelik, et võttis kogu oma jõu kokku ja lüpsis lehma ära. Kahe päeva pärast ta suri. Lehma vist koheldi uues peres karmilt, sest tema ikka lubas end ka teistel lüpsta peale vanaema. Minagi, kes ma olin selles asjas algaja, sain kuidagi tema lüpsmisega hakkama. Ära õnnestus see lehm müüa alles mitme kuu pärast.
Eespool ma rääkisin hobusest ja lehmadest, kes olid peres ometi majanduslikel kaalutlustel, aga samas olid nad ju kaaslased, sõbrad. Lapsepõlvekodust sain kaasa lugupidamise hobuste ja lehmade vastu ning kui elus olen nendega kokku puutunud, olen möödaminnes nendega vestelnud, nagu mu vanaema seda kunagi tegi, ja mul on hea olla olnud nagu kunagi lapsepõlves.
Minu vanavanemate majapidamises olid peale lehma veel lambad, siga, kanad ja küülikud. Nendel tavaliselt nime polnud ja nemad olid nagu alamklass lehmaga võrreldes, kuigi ka nendega räägiti sõbralikult ja hoolitseti nende eest. Aga oli erandeid ja mõni nendest sai inimeste suurema sõpruse osaliseks kui teised liigikaaslased. Tavaliselt läks nõnda nendega, kes olid teistest kehvemad, haiged või muidu viletsamad ning kellega vanaema ja mõni teinegi perest rohkem tegeles. Mäletan, et oli mõni kana, kes tuli sageli köögiuksele, sest teda oli seal eraldi toidetud. Ka lammaste seas leidus lemmikuid, kes inimesi nähes tuttavlikult määgisid ja juurde ruttasid. Lemmikute tapmine kujunes tavaliselt traagiliseks. Vanaema nuttis ja minu ema nuttis, aga jällegi olid majanduslikud kaalutlused tunnetest üle: kana ja lammast ei lastud liiga vanaks minna, tehti enne lihaks.
Nüüd siis jõuan nende loomade juurde, kes tänapäeval kuuluvad lemmikloomade klassi. Koertel ja kassidel oli ju talus praktiline eesmärk, ega neid puhtalt seltsi pärast peetud: kassid olid hiirte ja rottide püüdjaiks ning koerad valvuriteks.
Kui olin üsna väike, olevat olnud minu kodus kaks koera: Taks ja Tšapi. Kui mind sünnitusmajast koju toodi, olevat nad mu vastu suurt huvi tundnud. Tšapit ma ei mäleta, küll aga Taksi ning eriti seda päeva, kui Taks võõrastele ära anti, kuigi ta oli minu ema koer, tema suur sõber. Ema on hiljem mulle seletanud, et Taks anti ära, kuna vanaisa tõi koju uue koera Tuki ja ei tahetud mitut koera pidada. Ema oli minu tõttu vallasemaks saanud ja ega tema tahtmine peres suurt lugenud.
Sellest loost kirjutasin ma ka hiljuti luuletuse.
Imä, sul oli’ üts väikene vana pinikene pruuni karva, matal ja lühükene.
Sa ollit timä kostki kavvõst toonu.
Tiä sinnu tõisist rohkõmb hoitsõ, õdagu tarõ nuka man saisõn sinnu liinast kodu uutsõ, üüse su sängüjalutsin magasi.
Ütel pääväl tulli mõtsu takast miis ja naanõ.
Su pinikene är neile anti.
Es mõtlõ sõs kiäki tuu pääle, et sinnu sõbrast ilma jäeti.
Õdagu sa söödü veeren kivi pääl istsõt ja latsõ muudu hallõldõ iksõt.
Ma es mõista muud tetä, ku kraavipervelt maasikid korjada, nuu sullõ peo pääle panda nink tassakõistõ su pääd silitädä.
Minu lapsepõlveaegne koer oli Tuki, aga ega ma temaga sõber olnud. Kartsin teda silitada ja ega ta seda tahtnudki. Ta polevat kellelgi lubanud end silitada. Tuki oli tõeline valvur: kui võõras tuli, surus ta selja vastu maja ust ja keegi ei saanud majja sisse, enne kui koer pererahva poolt ära saadeti. Tukiga tegin lapsepõlves nalja: hakkasin kõva häälega hüüdma ja siis Tuki hakkas uluma. Tuki oli tavaline karjakrants, rebasekarva kasukaga ning suri vanadusse. Mäletan seda, kui räägiti, et Tuki on väga viletsaks jäänud. Ma ei elanud enam vanavanemate juures ja ei näinud teda suremas.
Pärast Tukit oli vanavanematel veel kolm koera: rebasekarva Krants, tumedakarvaline Muri ja üks taks, kelle nime ei mäleta. Taks oli ainuke koer, kes pidevalt ketis oli ja keda ma kunagi ei näinud vabalt ringi liikumas. Teda millegipärast ei armastatud eriti ja ta suri mingisse haigusse. See oli ainuke koer, keda ma nägin kuidagi tõrjutuna. Süüa ja juua anti muidugi korralikult, aga muidu temaga eriti ei tegeldud nagu teiste koertega.
Krants oli ainuke koer, kes oli kastreeritud. Seda tehti äkkotsusena. Loomavelsker oli parajasti põrsaid lõikamas ja siis võeti ka Krants ette, sest ta armastas kõvasti koerapulmades käia. Aga ega see midagi aidanud: kuigi Krants ei olnud enam võimeline järglasi saama, käis ta ikkagi hulkumas, küll vist mitte enam pulmades, aga niisama. Krants oli ka vahepeal ketis, sest teda oli kährikkoer hammustanud ja kardeti marutaudi. Aga marutaudi Krants ei jäänud ja kui ohtlik aeg oli möödas, lasti ta ketist vabaks.
Krants elas hiljem mõnda aega minu koolipõlveaegses kodus Antsla linnas. Mu vanaema oli surnud ja vanaisa haigena minu kodus. Krants käis siis öösiti oma endises kodus. Kui ta õhtul välja lasti, kadus ta sageli ära, aga hommikuks oli tagasi. Vanaisa naabrite kaudu saime tema kodus käimistest teada. Kui vanaisa oli suremas haige, siis viis mu tädi Krantsi enda juurde, aga ka sealt olevat Krants oma vana kodu vaatamas käinud. Krantsi tappis lõpuks üks külamees ära ja viskas koti sees ojja. Ta oli pidanud Krantsi oma vihamehe koeraks ja kättemaksuks maha löönud. Nõnda sai siis Krantsile hulkumine saatuslikuks.
Muri oli tume hästi karvane koer ja tema oli toodud majja sellepärast, et tema ema oli hästi kuri olnud ja mu vanaema tahtis ka kurja koera, et metsaäärses majas julgem oleks. Hoolimata sellest, et Muri kurk oli tume (olevat kurja koera tunnus!), oli ta äärmiselt heasüdamlik koer, kes peaaegu üldse ei haukunud kedagi ning ei läinud võõrastele üldse ligigi. Muri oli väga pelglik ja kartis igasugust mürinat - lennuki-ja äikesemürinat, muud mürinat metsaäärses majas ei olnudki. Äikesevihma ajal jooksis Muri vanaema seeliku alla peitu. Vanaema ise ka hüüdis talle: ”Murikõnõ, tulõ är mu pruntsi ala pakku!”
Kui mu vanaema suri ja vanaisa majja üksi jäi, ei tahtnud Muri enam tema juures elada, sest vanaisa oli armastanud teda kaela tagant kinni võtta ja üles tõsta. Ju oli see koerale ebameeldiv. Oli lihtsalt nõnda, et kui mu tädi või ema hakkasid ära minema, läks Muri nendega kaasa ja suure vaevaga saadi ta vanaisa juurde tagasi. Siis tädi viiski ta enda juurde ja ma käisin Muri seal vaatamas, sest ta oli mu esimene koerast sõber. (Krants hoidis omaette ja ei tahtnud muga nõnda suhelda kui Muri.) Muri aga ei saanud kuigi kaua mu tädi juures elada: külakoerad olid ta rängalt vigaseks purenud ja ühel päeval oli ta kodust kadunud - ilmselt surema läinud.
Minu lapsepõlvekodus oli alati mitu kassi. Kõige varasemad mälestused ja üsna kurvad on mul kassist, kes oli mitme küüliku ninad otsast ära söönud ja keda vanaema püüdis suures vihas üles puua. Ma ei tea, kas nägin seda poomist pealt või tekkis mul sest teiste jutu pärast kujutluspilt, mis muutus nii elavaks, nagu oleksingi kõike näinud. Vanaema ei saanud kassi poomisega hakkama: viimasel hetkel hakkas kahju.
Aga see kass jättis meie kodu maha ja vanaemal ning kõigil teistelgi oli sest kahju. Mäletan, kuidas vanaema teda koju kutsus ja kord ma nägingi teda metsa ääres. Kassidel olid kõigil nimed, aga selle kassi nime ma ei mäleta.
Kord oli triibuliste kasside paar, keda kutsuti Minna ja Aadu. Minna sugu oli valesti vaadatud: hiljem selgus, et ta oli isane kass. Nime tal siiski ei muudetud. Mäletan, et Minna ja Aadu kaklesid omavahel.
Mälestusväärne kass oli hallikarvaline Liisa. Liisa tuli meie juurde ära naabrite juurest. Ta ehmatas mu kangesti ära: läksin teda silitama ja mulle paistis, et see talle meeldis, aga äkki lõi Liisa mulle hambad kätte, nii et käsi oli verine. Seda tegi ta ka teistega. Mäletan, et kui Liisa oli juba vana ja haige, siis viidi ta ööseks lauta. Kord hõikas vanaema lauda juurest mu ema, et viigu Liisa lauta. Ema pani kindad kätte, sest Liisa oleks tal muidu käed ära lõhkunud.
Liisa oli hästi julge kass: oli võimeline mitmele rotile korraga vastu astuma. Meenub, kuidas kord oli öösel eestoas suur müdin: Liisa võitles rottidega: ta peksis hammaste vahel olevat rotti vastu põrandat ja rott võitles vastu, sellest suur müdin.
Liisa oli emane kass ja tõi pidevalt vanaema jalge ette kinnipüütud hiiri. Vanaema siis alati silitas Liisat ja kiitis teda hella häälega. Pärast Liisa pistis oma hiired muidugi nahka.
Üks kass jäi mulle veel eriliselt meelde. Ta oli mustakarvaline hästi koheva sabaga ja lõi tohutu kõvasti nurru. Ei enne ega pärast pole ma ühtki kassi nii valjult nurrumas kuulnud. Selle kassi keha polnud normaalselt arenenud, oli kuidagi liiga lühike ning ta ei saanud poegimisega normaalselt hakkama. Vanaema pidi talle alati sünnitusabi andma, aga kõik pojad tulid surnutena ilmale. See kass surigi lõpuks poegides. Tema nime ei mäleta. See oli ainuke kass, keda vanaema tuppa lubas. Ta magas vahel vanaema voodis.
Minu vanaema oli loomade suur sõber ja loomad käisid sageli temaga kaasas, kõndisid taga, kui ta toa ja lauda vahet liikus. See oli päris rongkäik: paar koera, kolm kassi, mõni kana, mõnikord mõni lammas, isegi seapõrsas on sellises rongkäigus olnud. Vanaema pidevalt rääkis loomadega - lehmaga, lammastega, seaga, kasside, koertega. Tal olid kummalised sõnad, aga ma ei mäleta enam neid. Mäletan ainult tema sooja hääletooni.
Koeri ja kasse ei pestud minu lapsepõlvekodus kunagi. Nad ei käinud ka kunagi toas, välja arvatud üks must kass, kellest ma eespool rääkisin. Koerad ja kassid olid suvel päeval ja öösel õues, talvel ning ka sügisel ja kevadel halva ilmaga olid koerad öösel köögis ja kassid laudas. Koerakuute meil ei olnud.
Kasside ja koerte söötmisest mäletan väga hästi seda, et kõik said kolm korda päevas lüpsisooja piima. Kui lüpsiaeg käes oli, kogunesid kassid ja koerad lauda juurde. Neid polnud tarvis hõigata, nad teadsid ise suurepäraselt seda aega. Meenuvad kasside piima ootel säravad silmad. Mida neile peale piima süüa anti, seda ei mäleta. Arvan, et kassid liha küll ei saanud, seda hankisid nad ise - hiiri ja rottegi oli külluses. Ega ka koerad sageli liha saanud. Said siis, kui inimesed ise liha sõid, aga seda mitte iga päev. Kindlasti olid koerte ja kasside pidupäevad enne jõule, kui siga tapeti. Siis oli lihakraami nende jaokski rohkesti.
2
1960. a alates hakkasin elama Antslas eramajas ja järgnevalt räägin neist loomadest, kes seal elasid ja ühtlasi ka sõbrad olid. Antslas oli meil minu algkoolipäevil must kass Kutu. See toodi meile minu lapsepõlvekodust Ala-Siimanilt. Kutu oli kass, kes iialgi ei varastanud laua pealt toitu, ükskõik, kui ligidal ta sellele oli. Olevat istunud, selg kaetud toidulaua poole. Kutu jäi naabrite mootorratta alla ja sai surmavalt vigastada. Mu võõrasisa mattis ta aeda õunapuu alla maha.
Järgmine kass oli samuti must. Tema tuli ise meile. See juhtus nii. Minu ema töötas Antsla kesklinnas ajalehekiosköörina ja ühel hommikul tuli tema kioski luugist sisse must kassipoeg. Keegi kassipoega otsima ei tulnud ja lõuna ajal tuli ema koju, kassipoeg kaenlas. Ema läks tagasi tööle ja mina jäin kassiga üksi koju. Mul oli kuidagi kõhe: kassipoja silmad hiilgasid minu arvates meeletult, ta käis mul kogu aeg taga ja kui näiteks panin käe tooliseljale, hüppas tema ka sinna mu käe juurde. Sel kassil olid vurrud lühikeseks lõigatud - ilmselt oli tal tegu olnud kiusavate lastega. Sellele kassile panin nimeks Nurr, aga ega teda selle nimega kutsutud. Nii minu lapsepõlvekodus kui ka koolipõlves kutsuti kasse ikka ühtemoodi: “Tiis, tiis!”
Mõlemad mustad kassid olid mu võõrasisa suured sõbrad. Ega ma mälestusi neist eraldada suudagi. Mäletan, kuidas kassid magasid voodis mu võõrasisa kõrval, käpad tema rinnal. Võõrasisa rääkis nendega väga ilusasti. Ka halvas tujus ja kurjana suutis ta kassi nähes naeratada ning kassi poole väga hellalt pöörduda. Kass said temalt muidugi head toitu ka: kui mees ise sõi liha ja vorsti, siis sai kass samuti. Ja piim oli kasside jaoks alati olemas. Võõrasisa tegi kassiga vahel nalja: andis talle koorepurgi, kus veel piisavalt koort põhjas. Kass pistis käpa purki ja hiljem limpsis puhtaks.
Kui võõrasisa kord pikalt haiglas oli, siis pärast ei jäänud kass temast sammugi maha, kartis, et jääb jälle peremehest ilma. Lõpuks ta jäigi, sest mu võõrasisa suri ja kass elas pärast teda veel kuus aastat ja suri umbes 10-aastasena.
Minu kodus kasse ei pestud. Kassid elasid koos inimestega toas, aga kui inimesi kodus polnud, pidid kassid ka väljas olema. Kunagi polnud meil kasside jaoks liivakasti, sest kassid küsisid välja, kui neil vaja oli. Üks mustadest kassidest kasutas isegi “jõuvõtteid”: kui öösel tema näugumist ei kuuldud, läks ta mu võõrasisa juurde ja tiris teda hammastega juustest. Üks kassidest tegi paar korda voodi alla häda. Põhjuseks võis olla liiga külm ilm või ka tervisehäire. Siis pisteti tema nina mustuse sisse ja anti laks tagumiku pihta. Ega puhtuse hoidmisega kunagi tõsiseid probleeme olnud.
Meie mustad kassid armastasid aeg-ajalt tagatoas akna all oleva laua peal istuda ja aknast välja vaadata. Köögilauale nad ei läinud - sinna ei lubatud.
Esimese musta kassi pärast sain kord oma klassiõe vanaema käest pahandada. Tema ütles, et musta kassi ei tohi kodus pidada, see on saatan. Ma ei mäleta, mida ta veel rääkis, aga hääl oli tal ärritatud ja vali.
Pärast neid musti kasse oli meil veel üks must kassipoeg, kes ei jõudnudki meie juures suureks kassiks saada. Selle tõi meile minu ema teine mees. Kassipoeg oli väga ilus ja elav. Talle meeldis olla mu voodis ja püüda läbi teki mu varbaid. Antsla on läbi aegade olnud laadapealinn. See kassipoeg jõudis laadarongkäiku. Sealt toodi ta küll tagasi, aga varsti kadus ta ikkagi ära. Ema arvas, et keegi varastas kassipoja lihtsalt ära, sest ta käis ikka aiast tee peale uudistama.
Viimane Antsla kass oli triibuline. Tema pärines mu vanavanemate kodust, kuigi need olid juba mitu aastat tagasi surnud. Nimelt asus üks vanavanemate kass naabrite juurde elama ja tema üsna metsiku kassipoja tõime endale. Mäletan, et kassipoeg kartis nii hirmsasti, et ei julgenud meie pool vabalt magada, istus kramplikult põrandal ja värises. Kui uni peale tuli, kukkust pikali. See kass kasvas küll suureks, aga ta käpp oh kuhugi vahele jäänud ja tõsiselt viga saanud. Mõnda aega elas ta veel meie juures ja liikus ringi kolme käpa peal, siis kadus. Tema oli minu ema sõber: magas mu ema juures, nagu kunagi olid mustad kassid maganud mu võõrasisa juures.
Kui olin üliõpilane, ilmus meie Antsla koju koer Topi. Minu tädi tõi ta meie juurde täiskasvanud koerana. Meid polnud kodus ja tädi oli ta pannud kuuri alla kinni. Sealt siis ootamatult leidsimegi. Topi elas õues kuudis ja oli ketis. Vahel lasti ta ka välja. Topi oli siledakarvaline krants, kõrgete peenikeste jalgadega ja pruunikashalli karvaga. Kui Topi vabaks lasti, käis ta hulkumas ja vedas meie õuele lugematul arvul konte. Ühel päeval jäi ta kadunuks. Oli talvine aeg. Kui lumi ära sulas, nägime kui palju konte oli ta kokku kandnud. Topi oli sõbralik peni, aga jäi nii mulle kui mu koeri armastavale emalegi kaugeks. Ta elas meie juures ka üsna lühikest aega.
1978. a saime koera, kes elas Antsla kodus seitseteist ja pool aastat ning oli kogu pere lemmik. Selle tõin mina hästi pisikese kutsikana oma keskkooliaegse pinginaabri perest, andes perenaisele neli rubla kutsika ema vorstirahaks. Kutsikas oli nii pisike, et hoidsin teda pihuga oma kurgu all. Esimese öö kutsikas nuttis lakkamatult, aga keegi ei tulnud selle peale, et võtta ta kaissu. Sellele koerale leidsin nime mina: olin koolis õpetaja ja äsja lastele tutvustanud kurba koeraraamatut “Valge Bim Mustkõrv”. (Tolle raamatu järgi oli hiljem ka üsna õnnestunud vene film!) Koera nimeks sai Bim, aga suupäraselt kasutati seda ikka nõnda: Pimm, Pimmu, Pimmule. Ja ka mina kasutan ses loos tema eestipärast nimevarianti. Minu ema hoidis Pimmut väga ja tema tolleaegne elukaaslane samuti, peale nende mina ja ema elukaaslase pojad, kes olid kutsika majja tulles teismelised.
Pimmust on mul huvitavaid mälestusi. Kui ta oli aastane, olime terve pika päeva kodust ära ja tulime tagasi vastu keskööd. Koer oli nii õnnelik, et hüppas köögis toolile ja söögilauale ja sealt edasi jälle toolile ning teise toas toolile ning voodile. Niiviisi polnud ta kunagi teinud, aga eks ta kaotas suurest rõõmust aru, oli vist tundnud, et on majja igaveseks üksi jäetud.
Pimmut ei pandud kunagi ketti ja Topist järele jäänud kuutki lammutati. Kui pererahvas kodust ära oli, siis oli Pimm majas luku taga, aga kui inimesed kodus, siis sai ta vabalt õues olla. Aiast Pimm välja minna ei tohtinud, aga läks ikkagi. Ema karistas teda niiviisi, et hoidis Pimmut õues pingi juures kinni, ise aga peksis vitsaga vastu pinki ning Pimm lõrises kõvasti, kuigi talle ju ühtki hoopi ei antud. Kõige korralekutsuvamalt mõjus Pimmule see, kui köögi aknale koputati. Kui Pimm oli tänaval, siis tuli ta sellise koputamise peale ajati tagasi, aga hüüdmise peale mitte
Kui Pimm oli jalutuskäigul ja oma inimene talle vastu juhtus, siis peni tegi sellise näo pähe, et tema ei tunne kedagi. Ükskord läksime emaga teed mööda, aga Pimm tuli linna poolt vastu. Ta ei tahtnud kõrvale pöörduda ja kui meie kohale jõudis, siis haugatas kurjalt ja pani suure kiiruga ikka samas suunas jooksu. Mõnikord kodu poole tulles nägin Pimmut ees minemas. Kui tema mind märkas, hakkas ta tagasi vahtima ja kiiremini ees liduma. Aeg-ajalt ikka kontrollis, kui kaugel mina olen. Pärast tuli ta hoovis mulle rõõmsa haukumisega vastu, nagu nähes mind alles sel hetkel.
Oma jalutuskäikudelt tõi Pimm vahel huvitavaid asju kaasa. Kord tõi ta terve nülitud küüliku (vist oli ligiduses oleva poe müüjate tagant varastanud), kord paberi sees oleva vorstitüki (meie ligiduses olevas pargis armastasid mehed viina juua, küllap oli koer mõne väsinud mehe kotist vorstitüki kätte saanud). Niisugused teod käisid koeraromantika juurde, sest ega Pimm kunagi näljas olnud. Ta sai lihakraami piisavalt. Ema oli ta vorstidega ära hellitanud. Vahel andis ta mehe eest salaja koerale vorsti, siis kutsus ta koera sõnatult ukse taha, tõmmates lihtsalt näpuga õhus. Pimm sõi meelsasti ka šokolaadi ja komme ning neid jagati talle piisavalt.
Kui mu ema kurb oli ja nuttis, läks Pimm mutsudes tema juurde ja püüdis tema näo ligi saada ja seda limpsida.
Pimm oli sitsima õpetatud ja ema mees mängis temaga pidevalt, ka teised mängisid. Kui Pimm noor oli, püüdsime teda pesta, aga see oli väga vaevaline toiming ja me loobusime. Vahel viis üks poistest Pimmu ligidal asuvasse tuletõrje veevõtukohta ja viskas sinna. Pimm tuli hirmsa hooga koju ja püherdas mulla sees.
Kaheaastasena haigestus Pimm koerte katku. Ema mees sõidutas teda siis iga päev loomaarsti juurde süstima. Pimm peitis end süstimishirmus ära ja vahel tuli teda tükk aega taga otsida.
Pimm oli õpetatud vareseid ja hakke taga ajama, sest need kippusid perenaise herneste kallale. Ükski võõras kass ei tohtinud ka õue peal olla. Võõrastele oli Pimm üsna kuri ja ei tahtnud ses suhtes perenaise sõna kuulata. Kui Pimm siili kohtas, tiirles ta meeleheitlikult siili ümber ja haukus kõrvulukustavalt. Ükskord oli siil õhtul hilja sattunud lillepeenrasse ja Pimm pühkis sealt hulga lilli minema.
Pimm oli väike kirju (musta ja valget värvi) karvane krants koheva sabaga. Vanaduses enne surma läks ta karvadest täiesti paljaks ja meenutas niiviisi põrsast. Sellisenagi käis ta veel jalutamas ja võis võõrastele lausa kummitusena paista. Ema ei suutnud lasta talle surmavat süsti teha ja Pimm suri lõpuks nagu vana inimene oma asemel teki all. Panen järgnevalt kirja temast kirjutatud luuletuse.
Joba pall'u aastid tagasi matsõ mu imä su haralidse uibu ala, sinna, kon ligidüsen pujengipindre, kibuvits ja vabõrna.
Sullõ es tetä halastusõsüsti, sa suiksõt unõlõ ku muldvana inemine uma asõmõ pääl kirju teki all.
Ma tõi su kolmõkümne aasta iist koolisõsara käest, hoitsõ sinnu tuvvõn katõ peo vahel uma kurgu man.
Mul um sust pall'u mälestüsi, küll kutsiga, küll vana pini iäst: kuis sa üle lillipindre joosit naabri kassi järel,
kuis minnu haukmisõga teretit ja takan ait lennukid, ku olõssi nuu suurõ kanakulli, kes mi kirju kikka järgi tulli.
Aga kõgõ rohkõmb meelen um, kuis ütel pääväl tarõ nukan sa väikest sapa keerutit nink mullõ sõbra muudu otsa kait.
Ja vahel kost kõrvu kaugõst aost, kuis üüse immä takan iksõt.
Es mõista tuukõrd sinnu kallistama minnä, es lohuta su valutavat latsõhenge.
Pärast Pimmu surma ei olnud mu ema kodus mitu aastat kassi ega koera. Kassi ema ei tahtnudki, sest tuli välja, et tal oli ilmselt allergia kassikarvade vastu. Tal oli palju aastaid kerge nohu, mille vastu rohud ei aidanud, aga kui kasse majas enam polnud, kadus ka nohu.
Kui mu ema üksi jäi, tõi üks sugulane talle noore koera, kes meenutas pandakaru. Ema pani talle nimeks Muri. Ema sai koeraga sõbraks ja koer hoidis teda, aga koer kippus kodust ära minema, kui aga õue sai: eks ta otsis endist kodu taga. Ema andis Muri endisele omanikule tagasi, sest koera selline käitumine tegi teda väga närviliseks.
Mõne aasta pärast tõi sama sugulane emale ikkagi uue koerakutsika, täiesti musta karva krantsi. Sellele pani minu tütar nimeks Jerry ja temast sai mu ema vanaduspäevade suur sõber. Nime Jerry leidis mu tütar multifilmist “Torn ja Jerry” ja seal oli Jerry hiire nimeks.
Mu ema saab 77-aastaseks ja Jerry on tema juures elanud kolm aastat. Mu ema hüüab teda koduselt:”Tšerr, Tšerr!” Jerry on hästi seltskondlik peni: ta on endale leidnud sõpru nii inimeste kui koerte hulgast. Aeg-ajalt käib mõni koer tema juures meie aias mängimas või käib Jerry ise teiste juures. Kõik naabrid on Jerry suured sõbrad. Üks suurimaid sõpru oli mees, kes kolm korda nädalas tõi emale piima. Jerryle oli see suur sündmus. Ta ootas õues ja kui piimamehe auto tänavale ilmus, tuli Jerry rõõmsa haukumisega seda emale teatama. Kahjuks pidi ema selle sõpruse katkestama, sest koer oli teistele piimaostjatele kuri ja nõnda istub ta nüüd toas, kui perenaine piima järele läheb.
Jerry on ka perenaise poolt ära hellitatud ja ega ta tema sõna hästi kuula, aga kuidagi saab hakkama. Süüa antakse Jerryle peamiselt poest ostetud koeratoitu, aga ta armastab ka värsket piima ja keedetud mune. Magusat see koer ei armasta.
Ka Jerry on õpetatud vareseid ja hakke taga ajama. Jerry ei käi kunagi ema juures voodis nagu eelmine koer Pimm ning ta ei lase end sülle võtta, ka ei ole teda õpetatud sitsima. Kui lahkumisel ema kallistan, siis muutub Jerry valvsaks nagu eelmine koer Pimmgi.
Jerryt vaktsineeritakse igal aastal marutaudi ja koerte katku vastu. Küllap Pimmu vaktsineeriti ka, aga Jerryst tean lihtsalt rohkem kui omal ajal Pimmust.
3
Kui mu tütar väike oli, otsustasime, et kuigi lapsele oleks looma vaja, ei võta me siiski oma liiga väikesesse korterisse koera ega kassi. Ometigi oli meil mitu aastat koguni kaks kassi. Need kassid sattusid meie koju Lagedil 1998. aasta suvel.
Lugu oli nõnda, et meie maja juurde ilmus üks rebasekarva ilusate silmadega sõbralik kass, kellele mu külas olev ema hakkas süüa andma. Seda tegid ilmselt teisedki majaelanikud. Need aga, kes kassile süüa andsid, pidid jäämagi seda tegema, sest kassil oli harjumus endast märkuandmiseks hüpata korteri ukse lingile ja ta oli visa: peksis linki, kuni keegi lõpuks välja ilmus.
Kass oli emane ja lõpuks tõi meie maja pööningul pojad ilmale. Siis tahtis ta poegadega tuttavate juurde elama asuda. Ühel hommikul, kui ukse avasime, oli ta meie esikus, poeg hambus. Tal oli neid poegi kaks, mõlemad triibulised. Oli kesksuvi ja soe ning minu abikaasa sättis kassi koos poegadega meie kuuri elama. Tegime neile kasti sisse pesa ja viisime loomulikult neile süüa.
Ühel hommikul oli järel ainult üks kassipoeg, teisest lapike nahka. Arvasime, et mõni isane kass pistis teise kassipoja kinni, ja tõime nüüd kassi koos järelejäänud pojaga meie esikusse elama. Sättisime sinna neile püsiva elamise. Palju aega hiljem tõdesime, et teise poja pistis kass ise kinni: sel pojal oli kael ringitassimisel ema hammaste poolt kõvasti veriseks pigistatud ning kuulus ema meelest surmale. (Hiljem saime kindlaid tõendeid sellest, kuidas ta pärast poegimist vigase poja nahka pistis.) Ka järelejäänud poja kael oli pisut katki, aga sinna panime streptotsiidsalvi peale ja võib-olla see päästis kassilapsukese elu.
Kassid jätsimegi enda juurde elama. Emakassile panime nimeks alguses Kissi, aga hilisemad hüüdnimed olid Mammi, Nurrmašiina ja Öökull ning Vanamoor. Kassipojale sai nimeks Rosin. Rosinal oli hiljem palju hüüdnimesid: Rossi (kõige kasutatavam), Ross, Rossu, Hüljes, Teine Inimene, Tiiger.
Mammil olid väga ilusad selged silmad, puhtad nagu allikavesi. Mu tütar oli algkoolilaps ja nuttis vahel oma murede pärast, siis läks Mammi tema juurde ja silus ennast tema vastu, vahel surus pea lapse põse vastu. Mu mehele meeldis, et Mammi ei ajanud kunagi küüsi tema põlve sisse, nagu Rossi täiskasvanuna tegi.
Mammi avas uksi, hüppas nii kaua ukselingile, kui ukse lahti sai. Minu meheema oli temaga hädas. Kass oli alati tal jalus, aga kassi toast välja ka ei saanud viia, sest siis hakkas ta ukselinki lõhkuma.
Mammi oli alati näljane, ükskõik kui palju ta sõi. Ta sõi nii palju, et oli keskelt ümmargune kui pall ja lõpuks oksendas osa toitu välja. Tõeline buliimik! Ta sõi peale kala, liha ja piima suure isuga ka igasuguseid putrusid ja suppe. Minu meheema oli hea kokk ja pidevalt keetis, praadis ja küpsetas köögis midagi. Ja oli nõnda, et sageli nägi ta kööki minnes, et Mammi magab rahulikku und, aga kui ta kööki jõudis, oli Mammi ka seal. Meheema nimetaski kassi meelehärmiga Vanamooriks ja ütles: ”Selle Vanamoori pärast ma ükskord jalaluu murran.” Mäletan, et ükskord tormas Mammi jälle suure hooga mu ämmale järele, siis juba suur Rossi tema järel ning köögi ukse juures lendasid nad mõlemad pikali.
Huvitav oli Mammit ja Rossit koos vaadata. Rossi sai Mammilt tissi veel suure kassina. Vahel ei tahtnud Mammi seda lubada ja peksis käppadega Rossit vastu pead. Mõnikord oli nii, et Mammi oli tooli peal, aga Rossi oli tooli all ja sirutas käppi tema poole ning Mammi lõi teda. Aga väga sageli magasid nad teineteise kaisus, vahel magas üks kass teise turjal.
Kui Rossi veel väike oli, tassis mu tütar Maarja teda ühes läbipaistvas sangadega kotis ja Mammi sibas neil kannul. Nõnda käidi alevikku mööda ringi. Kord tuli Mammi mulle ja tütrele koolimajja järele ja passis hulk aega ümber koolimaja. Kui hakkasime perega linna minema, siis oli Mammi raudteeäärses võsas ja näugus, nii et perroonile oli kuulda.
Ühel suvel tehti meile uut pliit ja soemüüri. Mammi istus truult pottsepa juures ja valvas tema tegevust. Kui meil käisid kadri- ja mardisandid, ilmus Mammi neid kohe üürimaja nuusutama.
Mure oli Mammi poegadega. Olin pakkunud kassipoegi alevikus kingituseks, aga keegi ei tahtnud. Meil oli kohalikus poes üleval kuulutus, et kingime kassipoegi, olime valmis nad enne juba küllalt suureks kasvatama, aga ikka ei leidunud soovijaid. Pärast seda, kui ma olin kaks korda tema poegi uputanud, otsustasime talle tiinusevastaseid tablette andma hakata. See oli üsna lihtne: panime tableti peeneks tehtuna pudru sisse ja ablas Mammi pistis kõik nahka. Ainult et need tabletid lõid ilmselt kassi psüühika segamini: enne puhtust hoidev kass hakkas esikusse häda tegema. Panin tema nina mustuse sisse ja lõin teda, aga see ei aidanud. Nüüd hakati Mammit usinalt valvama ja ta pidi senisest rohkem õues olema. Mammit steriliseerida me ei tahtnud, sest meie meeles oli Mammi üsna vana kass. Arvasime seda seepärast, et Mammi hambad olid ära kulunud, ta ei saanud enam kõva toitu korralikult süüa ja oma sündinud poegade nabanööri katkinärimisega olid tal ka tõsised raskused, nii et ühte poega oli ta kõvasti vigastanud, (selle oli ta hiljem ära söönud!)
Mammist jäime ilma ühel talveõhtul. Läksime mehega jalutama. Mees võttis Mammi süles kaasa. Olime ennegi kassiga jalutanud. Äkki hüppas Mammi sülest maha, viibutas saba ning kadus ühe eramaja hoovi. Kui koju läksime, lootsime, et Mammi juba ootab meid, sest see kant, kust ta meie juurest ära läks, polnud kodule kuigi kaugel, aga me ei näinud Mammit enam kunagi. Minu mehel oli kaua hing haige, sest ta tundis end kassi ees süüdlasena: ta oli kassi pisut tema tahtmist vastu kaasa võtnud.
Rossi oli kogu aeg ema varju jäänud: Mammi oli temast kiirem, erksam, poeg sibas kuidagi uimaselt ema järel. Kui Mammit enam polnud, muutus Rossi kuidagi elavamaks, temaga tegeldi ka rohkem kui siis, kui kaks kassi oli. Nüüd oli tema ju ainuke, keda sülle võtta, kellega vestelda.
Rossi noorusest on huvitavaid mälestusi. Noore kassina mängis ta ennastunustavalt puulehtedega. Ilus oli vaadata. Oma esimesel kevadel oli Rossi roninud maja ees kasvava kõrge vahtra otsa ja näugus seal haledalt, kui hommikul tööle läksin. Kui pärast koju tulin, tuli ta mulle vastu. Mul oli süda senini ikka valutanud: teadsin juhtumeid, kus noored kassid ei saanud kõrgelt alla ja kutsuti tuletõrjujad appi. Õnneks Rossiga lugu nii tõsine ei olnud.
Kord panime varajasel juunihommikul puid riita. Rossi ilmus märjana kõrgest kastesest rohust meie juurde. Kui puid riita panime, oli Rossi tavaliselt riida peal ja vaatas ümbrust. Mu mees tõstis ta sinna, aga Rossile meeldis seal olla. Vahel läks ta ka ise puuriida otsa.
Kui Rossi oli aastane, kadus ta sügist vastu terveks kuuks ära. Läksime perega mu meheema juurde ja jätsime Mammi ning Rossi naabrite hooleks. Naabrid toitsid neid korrapäraselt, aga magama pidid nad küll õues. Oli soe ilm ja see ei teinud neile kahju. Mammi oli käinud ilusasti söömas, aga Rossi mitte. Kui tagasi tulime, ei olnud teda veel mitmeid nädalaid. Kord aga leidis meie tütar ta üsna kodu ligidalt üles, tuli tuppa ja ütles: “Vaata, kas on meie Rossi.” Oli muidugi.
Kui Rossi noor kass oli, näugus ta väga imelikult. Ma nimetasin teda ta hääle pärast Plekikärinameheks, sest see hääl oli tõesti mingi kärina moodi, mitte korralik kassihääl. Hiljem võis ta sellist häält teha, nii et maja kajas, eriti pulmaperioodil. Kord tulin hilja õhtul koju ja maja ees käis parajasti mitme pulmitava kassi kisa. Üks oli Rossi. Ta tuli minuga koos trepikotta, aga tegi seal oma võimsat pulmahäält edasi. Mina otsisin meeleheitlikult võtit ja palusin:”Rossi, ole inimene, ära lärma, naabrid tulevad meiega pahandama, kui sa nii jaurad!” Ma olen lapsepõlvest peale harjunud loomadega rääkima ja rääkisin ka Rossiga nagu “teise inimesega”.
Rossi on mulle loomade hulgast senini kõige suurem sõber olnud. Ta äratas mus kiindumuse oma kurbade silmade ja üldse kurva oleku pärast. Suvel olime mõnigi kord kahekesi kodus ja siis me vestlesime eriti. Päeval ta ütles “näu”, aga kui öösel mööda minnes tema kohale kummardusin, ütles ta “kurr”. Mäletan, et kui ma majade vahel pesu kuivama panin, ilmus ta sageli kuskilt minu juurde. Rossi käis minuga mõnigi kord poes kaasas, jäi poe taha ootama ja kui poes oli vähe rahvast, jõudis ta mu ka ära oodata.
Vahel käisime perega jalutamas ja Rossi tuli kaasa. Rossi sibas kord taga, kord ees. Kord läksime Rossiga aiamaale. Meie tegime tööd, Rossi magas päikese käes. Rossi magas nii kõvasti, et ei ärganud, kui hakkasime ära minema. Läksime ja
vaatasime, kas ärkab. Siis läksime tagasi ja ajasime kassi üles: ei tohtinud sõbrale halba vempu mängida.
Kui istusin toas laua taga, tuli Rossi mu jalgade juurde magama, pani pea jala peale. Kui rääkisin pikalt telefoniga, tuli Rossi ka sageli mu jalgade juurde. Rossile meeldis olla keset tuba vaiba peal. Selle kohta ütlesime, et Ross “magab maantee peal”. Ta tegi seda selleks, et mööda minnes tegi keegi kindlasti temale pai. Sageli lebas ta selili ja nägi hülge moodi välja.
Kui Rossil oli mingeid soove, siis tuli ta mu juurde ja hakkas mu kätt vastu nõudlikult peaga toksima. Kui püsti tõusin, siis läks ta kas ukse suunas või toidukausi poole, olenevalt vajadusest. Kui tal väljaminekuga kiire ei olnud, istus ta lihtsalt kannatlikult esikusse viiva ukse juures, lootes, et keegi märkab.
Rossi käis õues ja sellepärast oli tal muidugi keelatud voodisse minna, aga nooruses ta eksis selle nõude vastu. Kord öösel tütre tekki kohendades leidsin, et Rossi lebab pikalt väljasirutatuna tütre selja taga, pea padjal. Teine kord aga nägin mina öösel painajalikku und ja tundsin, et miski rõhub mind. Üles ärgates nägin, et Rossi oli mu rinna peal ja lõi kõvasti nurru. Korra leidsin ta oma jalgade pealt magamast. Vanema kassina Ross enam voodisse ei tulnud, aga vahel käis mu juures ja pani käpad mu padja peale. Öises valguses olid kassi käpad tumedad ja kuidagi tillukesed.
Kui Rossiga kahekesi kodus olime, ei võinud ma tagatoas olla, sest Rossi ei tohtinud sinna tulla. Ta tuli ikkagi, surus käpaga ukse lahti ja kurb kassinägu ilmus mu ette ja kuuldus tasane ”näu”. Läksin siis tema juurde suurde tuppa ning istusin sinna laua taha lugema või kirjutama ja ta sättis end mu jalgade juurde vaibale magama.
Rossile meeldis väga tule paistel magada. Ahju ees tohtis ta seda teha, aga köögis oli see ohtlik ja sealt viisime ta ära ning panime ukse vahelt kinni. Siis surus Rossi oma kurva näo teiselt poolt vastu ukseklaasi.
Ahju ees istus Rossi sageli mu mehe süles, aga neil tekkis vahel ka konflikt, sest Rossi sõudis käppadega ja surus sõudmishoos küüned mu mehe põlve sisse. Mõnikord, kui oma tillukeses köögis sõime, hüppas Rossi ootamatult mu mehe sülle. Mina haarasin siis ruttu tema sabast kinni, et saba ei läheks meie taldrikutele.
Rossi elas meie juures seitse ja pool aastat ja temaga oli ka probleeme. Et ta oli vabalt õues käiv kass ja teadsime, et ta hulgub ka meie aleviku lähedal võsas ja väljadel, otsustasime teda marutaudi vastu vaktsineerida. Võtsime kassi sülle ja läksime kindlaks määratud päeval sinna, kus koeri vaktsineeriti. Ootasime küll seni, kuni koeri enam ei olnud, aga siis tuldi ootamatult ikka ühe koeraga, Rossi hakkas kartma, rabeles meeletult, ja karjus mu mehe süles ning lõpuks hakkas veel suure kaarega pissima. Rossi pääseski lahti ja põgenes majade vahele. Oli paar päeva kadunud ja kui koju tuli, karjus ta metsiku häälega, sest tal oli ikka veel hirm. Sellest saime siiski üle ja kõik muutus endiseks.
Kord kahtlustasime Rossil kõhuusse ja tõime vastavat rohtu. Seda õnnestus Rossile anda ainult värske räime kõhtu peidetuna.
Ühel suvel hakkas Rossi toas märgistama. Meie suhted muutusid väga pingeliseks: Rossile anti kiiresti süüa ja saadeti ta uuesti välja, et ei jõuaks midagi mustaks teha. Selline tõrjumine mõjus kogu perele halvasti, aga ei osanud midagi teha. Küsisime nõu loomaarstilt, aga see ei osanud praktilist nõu anda, ütles seda, mida me isegi teadsime: Rossi märgistas oma kodu kõrvalkorteris elava kassi pärast. Kui naaberkorterise asus ka kass elama, oli Rossil temaga võitlus oma territooriumi pärast ja Rossi sai võidu, aga hiljem, kui Rossil oli pikka aega käpp haige, sai jälle naaber võidu ja see Rossile mõjuski. Tükk aega olime kõik kurvad ja närvilised, sest meil oli kahju Rossit kogu aeg endast eemal hoida, kartsime, et ta jätab meid maha. Ajapikku läks Rossil märgistamistahe üle ja ta sai kodus oma endised õigused tagasi.
Rossit steriliseerida me ei tahtnud, ka toakassiks teha mitte. Kogu pere oli arvamusel, et loomgi vajab loomulikku elu kõigi selle rõõmude ja ohtudega.
Äsja möödunud talvel jäi Rossi kadunuks. Alguses me ei muretsenud, sest Rossi oli varemgi päevi ära olnud. Parajasti olid meie tänava eramajas kassipulmad ja Rossi ei kulutanud aega sealt kojutulekule. Sealsel emasel kassil oli lahke perenaine, kes oli Rossiga harjunud ja andis ka Rossile vahel süüa, kui too truult tema kassi juures viibis. Minuga oli alati nii, et kui ma hakkasin Rossi äraoleku pärast muretsema, ilmus ta välja. Seekord ei tulnud. Kevadel kirjutasin temast luuletuse.
Ma käve läbi lumõ poodin.
Tii veeren kraavipervel lamasi musta karva kass maan, tiä suust oli’ veri vällän, lumi joba katsõ tiä kihä ja pääd.
Nüüd ma mõtlõ: vai-olla ollit sääl lumõ seen sa, mu kurbõ silmiga sõbõr, kedä ma är es tunnõ, kelle ma sinna jätse võõrilõ tougada, kraavi põhja visada.
Nädälä ja kuu umma lännü, lumi ammu um sulanu, aga ma viilgi ooda sinnu tarrõ lavva ala vaibalõ mu jalgu najalõ magama.
Ma mõtlõ sust ku tõsõst inemisest, kes süäme külge jäänü.
Mul kahju um su hengest pelgligust nink silmist imeligult nukrist.
Ma igä hummugu viil panõ su kaussi puhast joogivett ja näe sust und ku lähedäsest: kuis ussõ ava, sa tarrõ tult nink suuril silmil mullõ otsa kaet.
4
Olles ära rääkinud lood loomadest, kellega olen elus lähemalt kokku puutunud, otsustasin vastata ka Eesti Rahva Muuseumi küsimustele, millele eelnevad lood vastust ei anna.
- Teavet loomade kohta olen saanud raamatutest.
- Mood pole ühtki mu tegevust mõjutanud, ka loomadega suhtlemist mitte. Tõupuhtus pole mu jaoks oluline. Iga loom on elav hing ja väärib hoolitsust ja armastust, olgu ta puhtatõuline või segavereline.
- Loomanäitused mind ei huvita ja oma looma ei viiks ma kunagi näitusele: sõber pole demonstreerimiseks.
- Minu lapsepõlvekodus oli peamine loomade eest hoolitseja minu vanaema, noorpõlvekodus mu ema. Minu praeguses peres hoolitsesid kasside Mammi ja Rossi eest kõik pereliikmed. Minu peale lootis Rossi vist kõige rohkem. Tundus nii, sest kui tal mingi pakiline soov oli, tuli ta kõigepealt mind peaga nõudlikult toksima.
- Kass Rossi sai kõige rohkem poest ostetud kassitoitu, sest ta oli toidu suhtes väga nõudlik ja kassitoitu sõi ta kõige meelsamini. Õigeks me seda ei pidanud, sest mu abikaasa oli lugenud, et spetsiaalse kassitoidu söömise tulemusena võib kassil areneda vähktõbi.
- Mõningatel juhtudel on vaja steriliseerida. Siis, kui loomal pole võimalik oma bioloogilisi vajadusi rahuldada. Olen paar korda pidanud kassipoegi uputama ja ei taha seda enam teha. Kui mu ellu peaks veel sattuma emane kass, siis lasen ta steriliseerida.
- Mammi ja Rossi ei tohtinud voodisse minna. Nad magasid tooli peal. Alla oli pandud riie. Hiljem õmbles mu tütar Maarja Rossile rohelisest riidest padja. Rossi ja Mammi magasid ka põrandal vaiba peal ja küdeva ahju ees. Rossi armastas minna ka madala kapi peale, kus oli pehme vaip ja toalilled. Ütlesime siis, et Rossi on botaanikaaias.
- Ei ole kasside ega koertega reisinud. Äraolekul oleme andnud loomad naabrite hoolde.
- Mu ema koerte Pimmu ja Jerry sünnipäeva on meeles olnud ja siis on neile midagi head süüa ostetud.
- Riideid pole küll oma loomade puhul kasutanud. Kassipoegadel ja kutsikatel on ikka mänguasjad olnud - mõni pall, üldse ümmargused veerevad esemed. Kasse Rossit ja Mammit pesime spetsiaalse kassišampooniga. Aga ega sest pesemisest Rossi puhul head nahka tulnud. Rossi oli pesemise ajal väga vihane, küünistas mu abikaasa käed veriseks ja otsustasime teda enam mitte pesta. Mammi talus pesemist rahulikumalt ja magas pärast päev otsa sooja ahju juures. Loomade spaad on vajalikud. Ei meeldi, et koeri ujutatakse inimestega koos randades.
- Ei usu, et soojust ja hoidmist on looma jaoks kunagi liiga palju, aga loomaga suhtlemises peavad olema kindlad reeglid, loom ei tohi inimese üle võimutsema hakata. Ega inimenegi tohi oma võimu looma juures kurjalt tarvitada. Kindlasti ei tohi loom muutuda mänguasjaks. Ei tohi teda vastu tema tahtmist pidevalt kammida ja talle tülikaid lehvikesi külge siduda.
- Minu kodus on loomade eest kogu aeg ühte moodi hoolitsetud. Ainuke vahe, et nõukogude ajal ei olnud saada spetsiaalset loomatoitu (ehk suuremates linnades oli, aga mina neis linnades ei elanud.)
- Minu lapsepõlve- ja noorpõlvekodus maeti kassid ja koerad aeda mõne puu või põõsa alla. Minu Mammi ja Rossi jäid kadunuks, ei saanud neid matta. Me ei taha nii pea uut kassi võtta. Tahame veel Rossit meenutada. Sõpra ei ole nii kerge asendada.
- Mu ema õpetas oma koera Pimmu sitsima. Pimmu nina kohal hoiti vorstitükki ja öeldi: ”Sitsi!” Kui koer kükkasendisse tõusis, sai vorsti kätte. Mu võõrasisa õpetas kassi koorepurgist käpaga koort võtma, kuidas ta selleni jõudis, ma ei mäleta. Koerale tasuks mõndagi õpetada, aga mul pole ses vallas kogemusi, kuna pole päris oma koera olnud, keda oleksin õpetanud.
- Minu omaksed on alati loomadega rääkinud, mina ka. Ma räägin alevikus ka võõraste koerte ja kassidega. See on ju teada, et loomadel on tunded ja vähemalt mõtlemise alged. Loomadel on komme inimestele silma vaadata. Rossiga me vaatasime rääkides alati silma.
- Nii nagu inimesed kasutavad teise inimese leebust ja järeleandlikkust ära, nõnda ka loomad. Minu ema koerad pole kunagi täielikult tema sõna kuulanud. Kui nad on tahtnud võõra peale haukuda, siis pole nad piisavalt kuulanud ema keelamist, ja kui on tahtnud hulkuma minna, on samuti läinud, kuigi perenaine hüüab tagasi.
- Minu tütar pani kassidele süüa ja juua ning mängis nendega. Loomulikult vajab laps looma. Loom on lapse sõber.
- Jah, olen vestelnud teistega, kel on kass. Klubidega mul tegemist pole.
- Peale koera ja kassi ei peaks ma ühtki looma. Nemad sobivad oma olemuselt kõige rohkem inimeste seltsi. Hiired, rotid, merisead jäävad mulle kaugeks. Ei taha ka puurilinde ja -oravaid. See oleks nende piinamine. Eelistan linde ja oravaid vabas looduses näha. Kilpkonnaga ei oska ma ka vist sügavat kontakti leida. Küülik ehk veel sobiks. Kui oleksin taluperenaine, tahaksin suhelda hobuste, lehmade ja lammastega. See meeldiks mulle väga. Aga ma ei hakka kunagi taluperenaiseks.
- Selliseid juhtumeid ma suurt ei tea, aga ma ise tahaksin siili seltsiliseks. Mu ema kuuris on siil elanud ja ta on temale piima andnud. Ise elan ühistu majas ja pole selliseks suhteks võimalust, kuigi meie maja ligidal jalutab aeg-ajalt siile küll. Sõber on ikkagi see loom, kellega on püsiv kontakt.
- Minu jaoks on eksootilised loomad võõrad, aga kui mõnele meeldib, miks ta ei võiks sellist looma pidada.
- “Lemmikloom” ei pea “koduloomast” ilmtingimata erinema. Sellest ma kirjutasin esimeses osas.
- Eks põhjusi (lemmiklooma pidamiseks) ole palju. Minu omaste ringis on loomad olnud kaaslasteks, sõpradeks, kindlasti mitte leludeks. Loomadest on lugu peetud. Minu emal, kes elab üksi, aitab koer üksindust leevendada. Koer on talle omamoodi lapse eest. Loomade hulgast on minu kõige suurem sõber olnud kass Rossi. Eriti saan sest aru nüüd, kui mul teda enam pole, ainult fotod on jäänud.
Võru linn saab käesoleval aastal 222 aastaseks. Mina tulin Võrru tööle 1954. aastal. Linn oli väike. Meie maja lähedal oli niit, mida läbis selgeveeline Koreli oja. Loomapidajad tegid siin heina. Loomapidajaid jäi vähemaks ja niidule kasvasid pajupõõsad ja puud. Aedades on ka puud suureks kasvanud ja ligidale on ehitatud uusi hooneid.
Mul on lemmikloomi palju, nad ise tulevad ja lähevad kui tahavad. Mul ei ole vaja neile magamisaset teha ega liiva pissimiseks tuua. Oleme väga vanad ja ei jõua ka. Alati ootab õues meid keegi.
Harakad
Kui me Võrru elama tulime, siis esimene tutvus oli meil harakatega. Harakad pesitsesid aianurgas kasvava palsamnulu otsas. Oli tuttav tunne, sest ka minu sünnikodus pesitses toa taga kuusehekis harakapaar. Kord suvepäeval, kui läksin aeda, oli see harakapoegi täis. Keegi neid poegi ei puutunud ja nad lendasid ära. Kui käisin tööl, siis ei olnud aega loomade elu jälgida ja vahepääl elasin ka uues majas. Nüüd, kui oleme pensionärid, jätkub ka aega ümbritsevat elu jälgida.
Kümneid aastaid on meil harakapaar pesitsenud. Aasta tagasi ilmus aeda hallvares, harakapaar kihutati minema ja vares tegi nulu otsa pesa. Harakad läksid niidul kasvavasse võssa ja kädistasid seal. Harakad lendlevad kogu aeg piki tänavat, istuvad naabermajade katustel, jalutavad naabri aias, istuvad naabri trepil, ronivad pirnipuul. Iga päev jalutavad nad meie aias nii suvel kui talvel. Kuumal päeval käivad nad aias vett joomas. Seda näeme me läbi akna.
Varesed
Viimasel ajal on varesed linna ilmunud. Nad elutsevad siin lähedal Koreli oja ääres tihedas võpsikus, üks varesepaar ilmus möödunud aastal meie aeda, ajasid minema harakapaari ja tegid nulu otsa pesa. Nägime, kui kandsid pesa jaoks materjali ja hiljem käisid poegadele toitu toomas. Samaaegselt oli pesa ühel väikesel linnul, umbes kolm meetrit allpool. Ka need väikesed linnud käisid toitu otsimas. Kas varesed halastasid väikesele linnule, ei tea, ühel päeval olid pojad pesast väljas, üks istus õunapuu otsas, teine poeg jooksis õues ja aias ringi. Aia taga kasvatas naabrinaine kasse, see on suur oht lindudele. Kui kirjutan neid ridu, siis suur pruun kass istub puu otsas, ümberringi lendleb harakapaar. Meie ei osanud poegadega midagi ette võtta, jätsime nii nagu oli. Paistis et varesepojad jäid ellu. Üks vares oli väga julge, kõndis tänaval meie läheduses. Olin Haanjas tütre pool, kitkusin põllul umbrohtu, üks vares kõndis kaua aega minuga edasi tagasi. Varesed istuvad naabri maja katusel, puhastavad endid nokaga, magavad veidi.
Hakid
Hakid on vist linnas pesitsenud kogu aja. Nad elavad suurte kolooniatena ja lendavad parvedena üle linna. Neil on kindlad kohad, kus ööbivad. Neil on olemas kindlad abikaasad. Meie tamm on nendele meeliskohaks, vahel on kõik oksad hakke täis. Nad jälgivad hoolega, mis õues toimub. Vanad hakid on halli kaelusega ja suuremad, noored on peenikesed ja huvitavad. Kui visata õue toidupoolist, on hakid kohe kohal. Nad korjavad noka vahele mitu toidupala ja lendavad tamme otsa sööma, jala asetab ta toidule ja nokib seda seal. Nad on väga huvitavad ja kärmed linnud, sageli tulevad toidu juurde, külg ees. Kui istud rahulikult, siis tulevad ligidale, hüplevad, lendavad aia pääle ja katusele. Neid on nii huvitav vaadata. Joovad aias vett ja jalutavad aias ringi, tõstavad lehekesi kõrvale ja nokivad midagi. Mees rääkis, et kui ta läks aeda tikreid korjama, lendas aeda ka tuttav hakk, kes alul istus õunapuu otsas ja jälgis hoolega, mida põõsa juures tehakse, varsti lendas hakk põõsa juurde ja nokkis marju. Veel õhtul hilja kõnnivad nad aias. Kord üks hakk sai sõbraks mu abikaasaga, ta tundis abikaasa juba kaugelt ära, kui see linnast tuli. Ta lendas alati talle vastu, hüppas aialt aiale ja siis istus värava peal ja ootas saaki. Alati anti hakikesele midagi. Sageli rääkisime tuttavatega väraval ja linnukene istus ka ja ootas truult. Ta oli vana lind ja ükskord ta ei ilmunud enam koju. Samal aastal tuli meile kaks hakipoega, need olid julged ja võtsid käest toitu. Sageli nad kas kaklesid või mängisid meie pea kohal. Terve suvi olid nad meil aga siis kadusid, arvatavasti leidsid nad uue kodu ja abikaasa. Hakkidel on tugev nokk kuid nad kardavad tuvisid, tuvid ajavad neid söögi juurest ära. Praegu on meil üks erak hakk, ta elab kuskil ligidal, teistega ta ära ei lenda. Ta sõbrutseb ühe eraku tuvikesega. See tuvikene on noor, musta värvi ja seda hakki minema ei aja, söövad sõbralikult koos ja kükitavad õues kaua aega. Vaatleme seda põnevat paari iga päev. Sageli tulevad nende juurde väikesed varblased kes võtavad söömingust osa. Nad saavad kõik hästi läbi.
Tuvid
Meie linnas on mitmel pool näha tuvisid. Enamasti on nad halli värvi, ühed on heledamad, teised tumedamad. Nägin kord Soo linnaosas valget tuvi, kodu lähedal tänaval jalutas must tuvi. Mitmed tuvid käisid meie õues ja käivad praegu ka. Mõni aasta tagasi lendasid õue pruuni värvi tuvid. Tuvid olid ilusad rahulikud, tahtsid isegi koridori tulla. Need olid meil alalised külalised. Sellel aastal tuli juurde kaks pruuni tuvi, need olid noored ja veidi heledama tooniga. Nüüd käis meil neli pruuni tuvi. Varsti ilmusid õue ka vanade tuvide abikaasad, need olid pruunikashallid. Vahetevahel käivad nad ikka meil, pesitsevad aga kuskil mujal. Käesoleval aastal ilmus meie õue mustade laikudega valge tuvi. See tuvi on suur ja kuri, alati ajab ta minema teisi tuvisid ja hakid kardavad ka teda. Seni kui ta ajab mõnda tuvi taga, söövad teised toidu ära. Õhtuti oli ta kaua õues, vahel selle erak hakiga, aga sageli üksi. Vahepeal ei ilmunud valge tuvi õue mitme päeva jooksul, nüüd ikka vahetevahel käib. Varsti ilmus õue uus tuvi, see oli musta värvi noor tuvikene. Tema inimesi ei kartnud, isegi kui mootorsaag saagis puud, ei teinud sellest välja. Ta istub või kõnnib päevade kaupa õues või ka katusel, vahel magab katusel pea tiiva all. Tema seltsiline on hakk.
Mõni aasta tagasi oli meil üks tuvipaar, kes käis meie järel aias. Kui tegin peenraid või korrastasin lillekesi, tulid tuvid kohe minu kõrvale, vaatasid sääl ja nokkisid ka veidi. Kord läksin aia kaugemasse nurka nulu juurde, sääl olid meil austerserviku kasvatamiseks pakud. Need olid juba vanad ja me võtsime need üles, jäid augud. Riisusin aukudesse lehti ja prahti, mul oli vanaks läinud koor, panin selle auku, näen et tuleb tuvipaar, kõnnib ringi ja sõid koore ära. Nüüd annan piima ja koore jäägid lindudele, neile meeldib see väga.
Vaatleme lastega ja lastelastega neid huvitavaid linde. Kui istume rahulikult pingil, siis tulevad tuvid, hakid ja varblased kohe meie juurde, tuvid on kõige julgemad.
Meie koolimaja pööningul elutsesid tuvid. Õpetaja, kes hooldas kooli aeda, tõi pööningult linnusõnnikut ja väetas kooli aeda.
Väikesed linnud
Meie aias on palju puid ja põõsaid ja neid armastavad linnud. Eriti kevadel on siin palju mitmesuguseid linde, nad otsivad pesitsemiseks kohta, on ka neid linde, kes lendavad edasi põhja poole, kuid peatuvad siin, et veidi puhata. Mõnikord on aias palju punase kõhualgusega linde, hüplevad ja siristavad siin mõne aja ja varsti on nad kadunud. Talvel peatub siin leevikeste pere. Mõnikord kasutame linnumäärajat, et teada saada linnu õiget nime. Meie aia elanikud või külalised on aed-põõsalind, lehelind, lepalind, kärbsenäpp, metsvint, sootihane, sinitihane, rasvatihane, varblane. Sage külaline on puukoristaja. Talvel käis aias suur kirjurähn ja ka üks väiksem rähn. Rähnid nokkisid tihastele pandud pekki. Linnud on teinud oma pesad sirelipõõsasse metsviinapuude lehtede varju, linavästrik tegi pesa katusekivide vahele. Mitu aastat on rasvatihased teinud pesa pööningu akna lähedale prakku, üks paar ühel pool, teine paar teisel pool akent. Vanad linnud käisid kogu aeg toitu otsimas. Kui pojad juba suuremaks kasvasid, siis äkki olid õunapuud väikesi linnukesi täis. Ka nulu otsas oli linnul pesa, üleval oli varese pesa. Vares harjutas naabri vahtra otsas poegi lendama. Oli ka üks väike uudishimulik lind, ta istus lillele pandud tokile ja vaatles meid huviga, meie istusime pingil. Ta oli väga julge lind.
Möödunud aastal hakati korrastama Koreli äärset maad. Saeti seal kasvavaid puid ja põõsaid. Oli just ööbikute pesitsemise aeg. Vaesed linnud pidid põgenema, üks ööbik lendas meie aeda ja laulis siin nii öösel kui päeval. Ilus oli ta laul. Kord istus ta sirelite otsas kord ploomi, kord kreegi või õunapuu otsas. Ta lendas aias küllalt madalalt põõsaste vahel. Suvel ei laulnud enam, ta tegi jämedat häält. Sel aastal ta meie aeda ei tulnud, nad pesitsesid Koreli ääres, kus puud ja põõsad kasvama jäeti. Mõnikord häälitsesid linnud ärevalt, läksime vaatama, kass oli roninud puu otsa linnupoegi püüdma, ajasime kassi minema. Kassid on kavalad, hiilivad maja nurga taga, värava all ja puuvirna taga.
Siilid
Siilid on olnud meie kodu alalised elanikud. Siin oli neil hea elada, ümberringi aiad, lähedal niit, väike vaikne rahulik tänav. Nüüd on siilide elutingimused väga halvad, ümberringi on suured majad, autod sõidavad igal pool, ka inimesed on muutunud halvemaks, lapsed ei anna loomadele rahu.
Igal kevadel ootame siile, meie ei tea, kas nad elavad veel. Möödunud kevadel nägime kahte siili aias, kui neil pulmad olid. Sellel aastal nägime jälle siile, kui nad lillede peal pulmi pidasid. Mitmel korral nägime siili suvel veel. Minu sünnikodus käisid siilid õhtul õues piima söömas, kass sõi koos siilidega, koer vaatas pealt. Talvel on siilid uinunud keldri peal, ka kord keldris. Mitmel talvel uinus ta metsviinapuude ja maja vahelises urus. Kord oli üks julge siilipoeg, kes päeva ajal tuli meie juurde, kui istusime aias, olime hästi vaiksed ja keegi lastest tõi toast võileiba, siilipoeg sõi rahulikult. Sel korral oli kodus mitu lapselast ja nad vaatasid siilipoega huviga.
Sipelgad
Mitmel aastal elasid meil õues sipelgad. Need olid väikesed, alati oli neil kiire. Neil oli oma teerada, kus nad liikusid. Nende tee kulges kuuri alt sirelipõõsasse. Neid oli väga huvitav jälgida, ühed tulid ja teised läksid, vahel põrkasid kokku ka. Kui pühkisin õue, jätsin sipelgatee alles. Kord istusime tütretütre Karmeniga kuuri ees pingil ja vaatlesime neid. Korraga oli õu täis tiivulisi lendavaid sipelgaid. See oli nii huvitav vaatepilt, seda ei olnud varem näinud. Lend kestis veidi aega, järelikult olid neil pulmad. Äkki jäi kõik vaikseks, mõni suur sipelgas veel liikus. Käesoleval suvel sipelgaid enam õues ei ole, kas võttis külm nad talvel, ei tea.
Kui tähelepanelikult loodust vaatled, näed palju huvitavat. Kord jälgisime lastega, kuidas suur ämblik võrku punus. Võrk sai väga suur ja seisis kaua viinapuu lehtede küljes. On hea, kui inimesed loomi hoiavad ja kaitsevad. Olime kord pojaga Karliga Haanjas. Mäenõlvakul nägime hiirepesa, mis oli viga saanud. Pesas olid karvadeta hiirepojad. Karl kattis pimedad hiirepojad samblaga ja pani pessa juustutükikese. Oli soe tunne lapse tegevuse üle.
Kassipojast Matist ja kanadest Valli, Muta ja Todi olen juba kirjutanud varemalt oma eluloos "Kus on mu kodu?"
Enne Venemaale minekut ostsin turult 10 kanapoega.
Neid oli hea tordikarbis transportida. Enne sõitu viisin nad Tartusse kasuisale kasvatamiseks, et nad väga õrnad ei oleks ja kohe reisiväntsutamise peale ära ei sureks. Nii nad siis kosusid kaks nädalat. Alguses asetasime nad ostetud karbiga isa voodi juurde lauale, kuhu oli alla pandud hästi paksult ajalehti, siis polnud isal nendega palju tüli, pannud söögi lauale, ronisid pojad poolavatud karbist välja, ja kui kõht täis sai, jõid raskest kristallist soolatoosist vett peale (miks kristallist?) - see on raske ja madal, ei lähe ümber, ja kohe peale sööki ronisid nad karpi sooja. Isa lükkas sahtli koomamale ja nii oli neil seal soe tudida.
Varsti hakkas üks nendest laua pealt isale sängi lendama, ronis teine rinnal ja otsis selliselt seltsi. Korduvatele tagasipanekutele vaatamata oli tema jälle ja jälle varmas isa juurde lendama. Otsis vist omale ema. Isa võttis kokkumurtud ajalehe ja hirmutas sellega kanapoega, et ta lausa voodisse elama ei asuks.
Enne ärasõitu lõikasin hästi palju pabereid tordikarbi põhja. Keetsin valmis reisile vajaliku arvu kanamune ja hirssi lisaks. Reis kestis kaks ööpäeva. Reis nägi siis välja selliselt. Karbi panin vagunilauale. Võtsin pealt aukudega kaane ning laotasin marli üle. Selle alt nad välja ei roninud. Enne söötmist rullisin mustaks lastud aluspaberi kokku ja panin söögi, vesi oli mul pisikese pudeliga kaasas, neid sai ka selliselt joota. Siis kaas peale ja peagi sidin vaikis. Mujal maailmas oleks see vast probleeme tekitanud, aga Venemaa on paljudes asjades lahe, venelastele loomad meeldivad ja ei jälgi rangelt reegleid.
Venemaale jõudnud, sai neid veidi ka treenitud. Iga kord, kui söötma hakkasin, häälitsesin enne "tsi-tsi".
Eriti kui liha andsime. Liha neile meeldis. Nii oli neid siis hea korrale kutsuda. Kui lasksime kanad välja, ajasin ma neid oma akna alla, elasin teisel korrusel. Mina all karjatasin, siis mees pildus aknast liha alla, mina seal juures häälitsesin "tsi-tsi". Nii õppisid nad alati meie akna all tiirutama. Nii, nagu ma nägin aknast, et nad hakkavad laiali hajuma, häälitsesin ja tibud kohe jooksid kiiruga liha saama. Ega igakord siis liha anda saanud, seda oli omalgi vähe, võis ka leiba anda, aga midagi andma pidi, ei võinud ju neid petta. Selliselt oli neid kerge karjatada. Kõik imestasid, kuidas meie kanad nii kuulekad on. Kui ise oled kaval, kuulevad ka loomad sõna.
See üks poegadest, kes isal ikka sängis külas käis, jäi õrna hingega ka tulevikus. Ta tiirutas mu ligidal ja ma ei saanud teda kuidagi sülle võtmata jätta. Nii ta harjuski hellitamisega. Panin talle nimeks Madli, ta Õppis ka nime ära. "Madli, Madli!" juba ta tuli. Mehe hooletuse tõttu juhtus aga Madliga õnnetus. Pakikastid, mis meile kodumaalt saadeti ja mees ka mujalt kokku tassis, sest oli vaja materjali talviseks kanakuudi ehitamiseks, ladus mees kuurinurka virna. Avastasin kanu õhtu eel seal üleval kõõlumas. Palusin, et mees need kastid alla madalamale võtaks, virna ümberminekul võivad kanad häda saada. Mees ei teinud sellest numbrit. Oleksin pidanud ise selle kastivirna ümber lükkama. Tõstmine oli mulle kui lapseootel olijale raske. Nii siis, kui Moskvast sünnitamast tagasi tulin, ei olnud minu Madlit enam. Just tema oli kasti all surnult lamanud. Väga kahju oli.
Mees hakkas kanakuuti tegema juba varakult, sest seal algas juba talv septembris. Tassis saepuru juba varakult kuuri alla kuivama ja tagus valmis löödud reigastele pakikasti vineeritahvleid paika. Kõik ei olnud veel valmis, ülemine osa vajas kiiret tegemist, kuid kanad sai juba kastiga sisse pandud. Paks 70 sm saepurukiht oli põrandal ja topeltseinad ei lasknud ka tuult läbi.
Majarahvas nägi, kuidas me loomade eest hoolitsesime ja nii siis tulid ka pinda rentima. Uks vangidest, kes oli kohalike käest kanad ostnud 4 tk., ei kavatsenud midagi ehitada, sest ta pidi keset talve vabanema. Mune ta aga armastas, enne ärasõitu jõudis ta oma kanad maha nottida ja ära ka süüa. Et meil söögiga raskusi oli, oli mees üürihinnaks määranud üks muna mulle kui rasedale naisele. Meie kanad hakkasid munema kaks nädalat enne jõule.
Siis aga elasime Antsuga üle ühe lausa vapustuse. Mustlane, kelle arust talv "ei pidanudki tulema”, avastas äkki, et väljas on juba -5° külma, tuli meile omi kanu müüma. Mis teil viga, soe kuut, võtke meie kanad endale.
Mees ei viitsinud peale tööd kanu vaatama minna, saatis mind, ise õpetades: ”Kui on väga viletsad, ära võta, söögu või vahtigu oma kanu."
Mina lähen siis nende kuuri alla vaatama. Mustlane ise aina kordab, kanadon harošingid. Kui ta siis kastiukse lahti tegi ja sealt üsna suured kanapojad välja kargasid, räpased, ligased, kitsas kastis tallasid kanad üksteisel seljas ja siis lõpuks ilmus veel sealt välja kaks õige pisikest poega, üks oli kas rumalaks sõtkutud või koorunud lollina. Temast asja ei saanudki. Aga see teine! Nagu äsja munast koorunu. Oli täiesti alasti, ei suletibagi seljas, täiesti paljaks kakutud, ja lisaks veel ülevalt reie kohalt jalaluu katki. Jalg ripnes ainult nahkapidi veel koiva küljes. Jooksin ruttu Antsule järele. Ta tahtis lüüa käega, ei võta ja kõik, aga minu mangumise peale tuli ta siiski kuuri vaatama. Kui ta siis nägi neid armetusi ja veel pisikest, kelle ma kohe pihku haarasin, ütles Ants:
"Ma muidu ei võtaks, aga loomakestest on hale," tingis veidi hinnast alla ja viisime nad oma kuuti. Seal aga läks kohe kakluseks lahti, mustlase kanad olid veidi meie omadest suuremad. Ei saanud muud, kui kasti ja tuppa niikauaks kui sai lisa kanaõrs tehtud.
Et mu kasuema oli kanaluid kokku sobitanud ja mina seda, suu ammuli, lapsepõlves pealt vaadanud, hakkasime jalale lahast tegema ja siduma. Tuletikkudest said lahased, oli raske luud kokku panna ja veel hullem nii pisikest jalga siduda. Pidime olema kannatlikud. Oh, kui hale oli seda linnukest vaadata, ta lööpas oma karkudega, aga hing oli teisel vintske. Hellitasime teist ülearugi ja ennäe imet, jalg kasvas kokku. Suure kanana ta isegi ei longanud. Ja mis veel toredam, talle hakkas ka sulgi selga tulema. Me alati naersime tema poleeritud peput. See oli nii sile ja läikis. Panime esialgu eraldi kasti teise tobukesega... Lõpuks pidi ta sinna üksinda jääma, suurtega teda kokku panna ei saanud.
Tema kastis üksi olla ei tahtnud. Päeval oli ta veel seal, aga õhtul, nagu me laetule ära kustutasime ja seinalambi voodi juures süütasime, algas kohutav tsiksumine. Just nagu keeraks tal keegi kaela. Ta kihutas oma karguga kastis ringi ja püüdis marli alt välja saada. Magama jäämisele ei saanud lootagi. Võtsin ta siis sealt välja ja panin endale rinnale. Ta heitis ilusti pikali, seotud jalg sirgu ja tundis end väga hästi. Siis tegime eksperimendi. Me ei kustutanud laetuld, vaid hakkasime lahti riietuma laetulega. Aru sai, et riietatakse end lahti ja minnakse magama, aga tema peab kasti jääma. Jälle kisa lahti. Tuli muidugi ka see päev, kus ta jalg sai lahasest vabastatud. No siis oli veel toredam. Ta puges marli alt välja, kuigi tegi talle jalg alguses valu, lööpadi, lööpadi ruttu sängi juurde ja kisaga sängi nõudma. Igal õhtul oli meil väga lõbus.
Mees võttis ta rinnale (mees magas alati ilma särgita). Avarii korral sai ilusti ka rind puhtaks pestud, ja siis algas kanapoja kräunutamine. Raadiost tuli klassikalist muusikat, Madli keeras pead siia ja sinna ning kuulas muusikat mõnuga, siis keeras mees džässi peale. Oi, kuidas ta siis hakkas pead raputama, kui aga mees keeras muusika tagasi, siis kana jälle mõnules, džäss - pearaputus. Oi mu mees teda narris. Džässi ta kuulata ei tahtnud.
Kuidas nüüd kanapojaga magama jääda? Ta teotab ju sängi ja mis veel hullem, me magame ta ära. Võtsin tabureti, panin ajalehe alla, siis tõstsin ta ristpulgale, tuli suur kisa. Pulgalt maha ja võta sängi.
Panin ta pulgale tagasi, kustutasime tule ja hoidsin kätt niikaua ümber, kui tundsin, et ta magama jäi, siis hästi tasa lasksin käe lahti. Nii magas ta hommikuni.
Temast sai meie tubli muneja kana, eks muidugi ma hellitasin teda ka kõige enam juba tema raske elusaatuse tõttu.
Oli vintske hingega, valudest hoolimata.
2
Kui saime omaette korteri, siis hakkasime ehitama järgmiseks talveks kapitaalsemat loomaelamut. Ma ei saa öelda lauta, sest see laut ei sarnanenud meil Eestis oleva laudaga.
Enne meid oli maja juures olnud üks muldonn, kus oli pimedas siga peetud. Me ei jõudnud ära imestada, kuidas venelased loomi "hoidsid". Muldonni lagi oli sisse langenud. Ants kutsus mind vaatama ja nõu pidama kui vana projekteerijaga. Niisiis sai muld välja pillutud, mõõdu järgi süvendi põhja vundamendikraavitaoline renn tehtud. Mees käis peale tööd elektriliini alt noori puid lõikamas ligi 15 km pikkusel trassil, päris ametliku loaga. Lõikas need sealsamas parajateks reigasteks, enamus käsivarrejämedused kased ja laskis traktoristil koju vedada. Seega ehitusmaterjal oli tasuta. Reigaste otsad raius teravaks ja rammis otsapidi kraavi/renni. Mina käisin reikaid kinni hoidmas, niikaua kui sai need omavahel latiga ühendatud. Nii saime lauda seinad. Tõrvapapi panime väljaspoole isoleeriks ja mulla ajasime ligi. Meie laudal oli ilus moodne kolme poolega aken, kuhu sai sisse lastud ka terasvõred varaste kaitseks. Vedas kohale vana ukse ja servamata laudadest (karbõllist) sai saepurutäitega lagi, ka katus samadest laudadest kahekihiline, vahel tõrvapapp. Mulda jätkus kuni katuse räästani.
Siis tuli pahandus, kui mees elektri sisse vedas.
Kutsuti ülemuste juurde kui elektrivaras. Käisin ise peainseneri Frolovi juures asja selgitamas, et vool käib läbi voolumõõtja. Elanikud olid nii vihased ja kadedad, et nemad selle peale polnud tulnud. Ja siis hakkasid ka valvurid oma lautadesse elektrit vedama. Külmaks ajaks tegi mees ka vanadest tellistest pliidi sisse ja korstengi peale. Siis tuli jälle pahandus, et meie ajavat seal praskat. Käidi ka öösel kontrollimas. Valvurid tulid, ajasid meid üles.
"Näita, mis sul seal on!" See lugu oli just suurte vihmade ajal. Mees läheb ees ja räägib, et tal on seal vesi sees. Valvurid arvasid, et praska vesi. Nagu mees ukse lahti tegi ja ise mööda lauda edasi astus, torkas Steblevski oma jala lauast mööda 20 sm sügavasse vette. Ants pidas peenikest naeru. Steblevski vandus, aga Lasarev, kes meid väga hoidis, ütles: "Paras!" ma ütlesin, et neil siin midagi ei ole."
Suvel sai ostetud põrsas, Ants tellis oma lätlasest sõbralt toreda kesiku kom.pargist. Ta ei jõudnud veel põrsast äragi tuua, kui tema paarimees, kellega koos töötas, läks jooksis ette ja rabas meie kesiku ära, meile jäi pisike põrsas. Küll Ants oli vihane. Ta tasus Tolikule tagasi.
Tolik ei võinud piima juua. Ants aga tellis lõuna ajal sööklas omale kaks klaasi piima, siis ütleb Tolikule, et ta ei jõua seda enam ära juua. Pakkus Tolikule. See vaidles vastu, et ta ei või... aga ahne oli ikka ka, kuidas jätta tasuta saadud piim joomata. Ta jõi ja siis käis väga sageli puuriida taga... Ants irvitas. Siis oli jälle Tolik vihane.
Tolik lauta ei ehitanud. Tegi kuuri alla aia, pani koti seale tekiks. Sidus kotisopi nurga üles seinale ja kotisuu nööridega kahele poole laiali ja siga käis sedasi kotis magamas. Meil oli sellest põrsast lihtsalt kahju. Suure külmaga nad matsid küll tekkidega, aga siiski, väljas 20-30° külma.
Esialgu oli meiegi põrsas kuuris, seni kui sai talle korralik puupõrandaga sulg tehtud. Leedukas pakkus meile veel sügisel ühe pisikese põrssa, lihtsalt selgest haledusest, sest ka suures laudas pidid sead betoonpõrandal magama. Meie Riima oli juba hea ninaesise tõttu tublisti kasvanud ja pisikest semu ei julgenud me suuremaga kokku panna. Ants tuli tuppa ja ütles: "Ma tegin pisikesele satikale sulu, ta väga rabeleb ja tikub välja, ma ei või kaua toas olla, mine tea, mida ta ette võtab." Juba oli ta üle seina hüpanud ja saalis Riima sulu ees, püüdes Riima juurde sulgu pääseda. Riima nime sai siga Antsu käest. Temale meeldis üks tütarlaps raamatupidamisest, kelle nimi oli Riima.
Ants pani põrsa oma sulgu tagasi, tegi laudadest lae peale ja vaatas kõrvalt, mis toimuma hakkab. Põrsas oli hea kõrgushüppaja ja tuli kogu laudadega üle seina. Siis tõstis ta suure puupaku laudadele ja tuli jälle tuppa. Mul tuli hirm, sundisin teda kohe kuuri minema, et kui põrsas nii rabeleb, siis ta võib selle paku alla jääda. Noh, nii siis, läheme mõlemad kohe kuuri, ja siga lidub jälle Riima sulu ees edasi-tagasi. Puupakk rippus miskit moodi laudade vahele takerdunult. Siis võttis mees ja tõstis põrsa Riima juurde, me jäime ise valvesse, mis juhtub, kas Riima hammustab.
Oh ei! neil oli seal väga lõbus. Öösel valvasime, et sigu ära ei varastata. Järgmisel õhtul viisime sead siis juba oma õigesse pessa. Kui hommikul mees sigu söötma läks, tuli ta tagasi suure naeruga. Laudas oli pisike Riima seljas maganud, pea teises suunas ja tulevikus ta alati nii magaski. Ühel soe tekk peal ja teisel soe madrats all. Teine üllatus ei lasknud kaua oodata. Kui Ants molli valmis oli saanud, läks ta uhkelt tuliuue molliga lauta, söögiämber kaasas. Tuleb jälle suure naeruga tagasi. Riima olevat hakanud kohe sööma, kui toit oli moldi valatud. Väikene hästi ei küündinud ja hüppas moldi pikuti sisse ja siis selle asemel, et sööma hakata, hakkas tema pissile, solk-solk, solk- solk, Riima oli pea üles tõstnud, kuulanud, siis röhatanud ja kui siis kärsaga keeras, lendas pisike mollist kaarega välja. Järgmisel korral läksime juba seda tsirkust kahekesi vaatama. Täpselt sama stsenaarium, käi mollist välja.
Mehel ei jäänudki muud, kui lõi ristipidi mollile pulgad peale, ja esialgu andis pisikesele söögi kausist.
Mis siis neist sigadest sai. Külm läks väga suureks 30° pea iga päev ja Tolik kutsus Antsu juba poole nov. pealt siga tapma. Kui ta siis sealt tuli, naeris ta hingetuks, ise räägib huumoriga, et siga polevat luua tagant nähagi, ta poleks nagu kasvanudki, meie Riima on vähemalt poole suurem, kuigi ostes oli poole pisem.
Meie siga oli väga puhas, mold oli asetatud nii, et siga jalgadega pesa sõnnikuseks ei teeks. Meie Riima sai jõuluks tapetud ja "pisike" jäi kevadeks, enne sooja tulekut paras sisse soolata. Jäid kanad, jäneseid oli selle aja peale juba terve trobikond. Minu häda oli alati see, et ma ei saanud kunagi laudast tulema. Mees pahandab: "Mida sa seal alati niikaua mökutad?" Mina pidin loomakesi silitama, sügama ja juttu ka ajama.
3
Siis tuli uus õnnetus. Mees toob tuppa kana, kelle nokast tilkus vedelikku. Pugu oli suur ja kõva. Midagi tuleb ette võtta. Mees loeb kanade raamatust, mida ma Eestist sinna vedasin, et kana kannatab hästi operatsiooni. Mina olin nõus, et kana supiks teha, Antsul aga kanast kahju, ainuke kana, kes iga päev munes, teised kõik ülepäeva. Ants teeb ettepaneku: "Lõikame pugu lahti, kui surema hakkab, siis lõikame pea otsast," Mõeldud - hakkame peale, Ants ihub skalpelli, mina otsin nõela ja kapron-niiti. Viinaga desinfitseerisin niidi, nõela, siis pintsetid ja läheb lahti. Kääridega lõikasin pugu ümbert suled, viinalapiga pugu üle ja Ants pidi lõikama, mina nõeluma. Ants lõikas pealmise naha, siis kile ja siis pugu, imelik, et verd ei tulnud, kuigi palju. Oh sa mu meie, kui sealt hirmus hais tuli, viskas Ants skalpelli käest ja pani õue. Mina karjun, kuhu sa hull lähed! Tema ei saavat, oksele ajavat. Mina hingasin läbi suu, siis haisu ei tunne ja keerasin kana sülle külili, tirisin pugust välja sinna söödud pikad heinad, mis pugust edasi ei läinud, käskisin ämbri välja visata ja Antsul tuppa tagasi tulla. Tema ei tule. Panin kana ühele käsivarrele lamama, jalaga tõukasin ämbri ukseni, puusaga lõin ukse lahti ja viskasin ämbri koridori. Lahtisest uksest värske õhk hajutas haisu. Siis sai Ants liikuma, tõstes ämbri päris välja ja võttis kana.
Mina asusin õmblema. Ei teadnud millist õmblust peab tegema. Õmblesin siis ühest äärest, siis teisest äärest ja tirisin pugu selliselt kokku. Vahepealse kilega ei osanud ma midagi teha, venitasin lihtsalt servad üksteise peale ja pealt nahk kinni. Kanake oli vait, ei liigutanud absoluutselt. Kanad kannatavad valu hästi. Oh, kui halb tal oli, panime tabureti alla räbalale ja viskasime teki üle, et ta rahulikult paigal seisaks ja teda ka miski ei häiriks. Hommiku poole ööd läksin teda vaatama, kas on ehk surnud. Kergitan tekki - kana polegi, nahk munakana asemel. No kuhu ta jäi, silmad lendasid uksele, uks oli haagis, vargaid pole käinud, keeran ringi, ei kuskil, päris loll tunne tuli peale. Siis kuulen küüne kraapsatust. Tema pugenud peadpidi söögikapi taha. Seisab seal õnnetult nurgas.
Kana paranes jõudsalt. Järgmisel päeval andsime talle pehmet toitu, püdelat kartuliputru ja leotatud leiba. Mõni päev hiljem hakkas kana jälle hoolega munele. Enne Venemaalt ärasõitu müüsime osa kanu maha, aga selle kana tapsime, tahtes näha, missugune on tema paranemine olnud. Mees toob omateada õige kana, sest kõikidel teistel kanadel olid harjad paremale viltu, temal aga vasakule. Nii et eksida ei saanud. Kana ise kakkus välja oma pealmised niidid, aga sisemised - neid meie ei näinud, ei armi ei absoluutselt midagi, mis oleks reetnud operatsiooni. Pidasime juba seda valeks kanaks, aga ta ei saanud vale olla. Tähendab, loodus ise parandab. Mul on veel praegugi hea meel, et Ants loomi väga hoidis. Ta isegi süstis ise siga punataudi vastu.
4
Et lapsel ei olnud Venemaal kellegagi mängida, võtsin temale pisikese musta kutsika. Muta sai ta nimeks. Oli teine armas nähvits ja väga hoidis tüdrukut. Mees hoiatas, et ma koera kaugele hulkuma ei laseks, sest vangilaagris oli ka koerasööjaid ja ometi lippas ta kord minema ja igaveseks. Käisin otsimas ja nimepidi hõikumas, ei kuskil. Nii tuligi välja, et mehed said teada meie peatsest äraminekust ja ka koera raskest reisimisest, sest ma oleksin pidanud Plessetskisse sõitma koera süstima, kuhu oli raske minna. Algul rongiga Puksa-Ozerosse, siis bussiga Plessetskisse ja paari tunni pärast oleks kohe tagasi pidanud sõitma.
Kes aga teadis, millal olid loomaarsti vastuvõtud ja kas vaktsiini üldse juhtus olema jne. Kuusemaa tahtis oma Tingot, keda ta kutsus Pätiks, Eestisse kaasa võtta ja ta pidi Puksas leidma kellegi, kes ta koera kostile võtab. Ta leidis selle inimese ja kuu aega hiljem käis koeral järel. Kuusemaa hiljem rääkis, et Pätt pidi heameelest peremeest kohates hulluks minema. Nii raske oleks minulgi olnud oma Muta ära toomisega.
Nüüd siis järelkaja... Kui olime ärasõiduks jaamas ja ootasime rongi, tõi Ants need kaks meest minu juurde ja tutvustas mulle koerasööjaid. Ma vaatasin neile otsa ja siis keerasin sõnalausumata pea kõrvale. Mis oli mul neile enam öelda.
5
Nüüd veel meie kassikestest. Valvuri naise juures käisin piima toomas. Seal mängisid tublid kassipojad. Mulle pakuti üht. Kodus rääkisin sellel teemal, kuigi teadsin, et ega mees sellega nõus ei ole. Lapsukesel oli ju seltsi vaja. See oli veel enne Muta võtmist. Nii ma siis selle kauni "palli" koju tõin. Ta meeldis just sellepärast, et tal olid tumedad triibud karvades. Mõlemad kassid olid mul toredad lapsehoidjad. Kui Eo oli veel väike ja virises tihti, siis kassikene läks teda alati lohutama. Kui ta oli voodis, siis hüppas ta sinna, surus end lapse ligi ja hästi valjusti lõi nurru. Kui laps oli vankriga väljas trepi juures, siis ajas ta saba üle vankri ääre ja liigutas seda, ise istus trepi servalt, vaat et maha kukkumas. Laps vahtis saba ja rahunes.
Esimesel Vaassal läks aga halvasti. Ta kadus mitmeks päevaks ja siis, kui Ants teda nägi, jooksis tal ila suust. Mürgitus. Ants tahtis teda tuppa tuua, aga ta ei andnud ennast kätte. Ta oli surnud lauda lakka. Ants hiljem leidis.
Teine Vaassa oli veel omapärasem. Siis oli tüdruk juba suurem ja oskas joosta. Ühel õhtul sibab tüdruk toa ja köögi vahet ning iga kord, kui astub üle läve, pahvatab tüdruk naerma. Kui siis Eoke põnt-põnt jooksis köögi akna juurde, lipsasin mina tuppa ja vaatasin ukse tagant, mis juhtub. Miks ta rõkatab alati ukselävel naerma. Siis ma nägin. Nii kohe, kui Eo hakkas köögi akna juurest tulema, jooksis Vaassa ukse piida juurde luuresse. Nagu tüdruk uksele ilmus, kargas kass temale vastu rindu nii, et ta last pikali ei tõuganud, õrnalt puudutades, ja siis kohe pani ise plagama, Üle voodi, sängi alla peitu. Tüdruk pahvatas naerma. Siis jooksis tüdruk toa kõige tagumisse nurka. Peatus seal, keeras end ringi ja hakkas tagasi jooksma. Nagu uksele jõudis, tormas Vaassa suure hooga ja hüppas tüdrukule selga, pool- küllakili niikergelt, et last vaevalt puudutas. Tüdruk pahvatas jälle naerma. Nii nad siis mängisid niikaua, kui mõlemad olid võhmal. Iga päev käis selline mäng. Kui laps nuttis oli Vaassa kohe kohal. Kui türuk jonnis, läks Vaassa minema. Kuidas ta seda vahet tegi?
Öösiti magas kass meie jalutsis teki all. Juhtus tüdruk öösel nutma, siis enne kui mina jõudsin tule põlema panna, oli kass juba tüdruku juures, ise kõvasti nurrudes. Kui Eo kobas kassi, et see oli kohal, siis ta kohe rahunes.
Teine Vaassa oskas ka meile teki alla pugeda, õhtul jäi ta tuhhofka ette sooja kohta magama. Öösel hakkas seal külm, siis oli vaja teki alla sooja tulla, aga kuskilt polnud kohta sissepääsuks. Siis ta tegi nii: ajas ennast voodi najale püsti ja nurrus kõvasti, ehk ma kuulen. Kui see katse ei õnnestunud, siis hüppas ta padjale ja proovis nii - ehk ma kuulen, ma nimelt ei kuulnud - tahtsin näha, mida ta teeb. Ta andis mulle musi, ma ei teinud väljagi, siis musi otse suule mitu korda. Kui ma siis tekinurka kergitasin, oli ta lipsti teki all jalgade juures. Ka temal läks halvasti. Kassid käisid ladudes rotte noolimas - rotte mürgitati. Ka teine Vaassa tuli haigena koju, kuid tema andis ennast kätte. Tõin ta tuppa ja andsin talle piima. Ta oli nii läbi, et ei osutanud mingit vastupanu, kui ta selili põlvedele panin. Lakkuda ta ei jõudnud, hakkasin teelusikaga piima suhu kallama. Hästi aeglaselt nõrutasin talle piima keelele. Ta keel ka ei paindunud, suure vaevaga ta neelatas. Iga natukese aja tagant jootsin teda. Õhtul panin ta põrandariidele tuhhofka ette maha. Arvasin, et ega ta hommikuni ela. Hõikasin teda nime järgi, ta ei liigutanud justkui surnu.
Hommikul kui tõusin ja möödusin temast ning hõikasin "Vaassa!" liigutas ta ühte kõrva. See andis mulle lootust, et ta jääb ellu. Nii alustasin täies usus jälle piima sisse kallamisega, õhtul sai ta juba neelatada. Piimal on hea mõju mürgi vastu. Vaassa sai täiesti terveks. Tahtsin teda korviga Eestisse tuua. Nõelusin juba riidegi korvi külge, aga Ants ei lubanud - õieti tegi. Kass jäi meie naabri Tanja hooleks, noor ökonomist, Leningradist saadetud, tore neiu.
Tema hoolitses Vaassa eest kindlasti hästi. Ma palusin ka perenaist, kust ma kassi tõin, et kui Tanja kord ära sõidab, ei jääks kass nälgima. Nad lubasid seda teha, nad elasid meie kõrval majas. Kui meie lahkusime, jäi Vaassa trepile kükitama. Nutsin, kui viimast korda teda üle õa vaatasin.
6
Meie uus koer Pata.
Venemaalt tulles maandusime Aegviidus. Metsavahil oli tore väike punasekarvaga koer. Tema kutsikad olid nii toredad, et laps hakkas klanima ühte neist omale. Üks heleda karvaga oli veel kellelegi lubamata. Palusime seda siis oma lapsele. Kutsikas oli pehme kui padi ja nii ta ka oma nimeks Pata sai. Oli see vast rüblik. Mitte saba, vaid terve tagakeha käis vänderdades kahele poole. Et me ei olnud jõudnud vast-remonditud korteris ustele lukke panna, siis oli kutsikat raske köögis või koridoris hoida.
Kord tahtsime Tallinna sõita. Laupäeval läksime, pühapäeva õhtul tulime. Söök oli talle pandud nii kööki kui ka esikusse. Köögi ukse sulgesime raske pommiga, et ta korraga end täis ei sööks ja oksele ei hakkaks. Arvata oli, et ta selle pommi sealt ära nügib. Nii ka oli. Järgmine tõke oli tehtud koridoris. Laudadega vahekäik kaunis kõrgelt kinni löödud. Siis igaks juhuks panin veel toa ukse taha tooli raske virna põrandariietega, ehk ei jaksa lahti lükata. Kui siis koju jõudsime, oli kodus tõeline kaos. Ta oli köögist välja pääsenud ja siis oli ta tüki aega siiski koridoris veetnud, sest tema pikemaajalist sealviibimist reetsid hulk hunnikuid. Kuid üle kõrge tõkke (mina küündisin vaevaga sealt üle astuma) oli ta saanud ja toas oli siis haruldane vaatepilt. Diivanipadjad põrandal. Laudlinad laudadelt koos vaasidega maha tõmmatud, kolm mehe nailonsärki tooli seljatoelt maha kistud. Need olid jäetud sinna sellepärast, et kaelused olid veel rõsked. Ära näritud olid raamatu nurgad ja sõnaraamatute seljad, kõik nii kõrgelt kui kätte ulatus. Raadio laualt olid pisikesed linnud ja igasugu puust lapse nipsasjad ära näritud. Täielik kaos.
Pata ise oli nii õnnelik, et ta kõik need patused kohad läbi käis, ninaga neid lükkas ja oleks nagu jutustanud:
siin ma natuke püherdasin, raamatutel eriti head maitset polnud, nad ei mahtunud mulle ka hästi suhu, siis ma vaatasin, kas särkide kraed olid juba kuivad, ma neid ära ei määrinud, neid läheb peremehel puhtana vaja. Vaat, need siin olid mu hammastele liiga kõvad, jätsin nad lihtsalt siiasamma, aga need nipsasjad mahtusid mulle hästi suhu ja hambad vajusid ka hästi puu sisse. Vaat nii ma töötasin siin hoolega, sest teid ju polnud ja söögi eest mis jätsite oli ka väga hea, aitäh! Ise maha istudes ja silma vaadates, mis otsuse pererahvas teeb. Kuigi ma olin vihane ja oleks käratanud, aga tema õnn ajas meid suure häälega naerma.
Ühe korra vihastasin ma veel tema peale, kuigi ma teda karistada ei saanud. Mees armastas viina. Töölt tuleku ajaks
oli esimene lumi maha sadanud. Mehe säärikud olid libeda tallaga, ja kui ta siis koju tulema hakkas, kukkus otsmikuga lauavirna otsa, saades pisikese augu omale otse kahe silma vahele. Peast tuleb palju verd. Mees kaapis kätega
mööda nägu ja nii tast siis sai üks verekäkk. Mina ootan teda koju, siis kell 11 koputatakse uksele.
Võõras mees ukse taga. Küsib, kas siin korteris elab Ants? Elab, aga pole kodus. "Tulge vaadake kas see on teie mees!”
"Issand! Kas surnud?" "Ei, surnud vist ei ole." Lähen välja, mees tõmbab suure metsaveo Zili ukse lahti ja sealt hakkas
küljega ees välja vajuma minu Ants, verine kui jõletis, nägu, käed, kampsun eest ja püksid takka otsa. Tassisime ta
tuppa. Mehed tahtsid teda koridori panna, aga ma ei lubanud, sest seal oli külm, kas hiljem veel kopsupõletikku ka vaja oleks. Panime ta põrandariietele köetud ahju ette. Koer kohe asjalikult peremeest puhastama. Võtsin kutsika ja viisin kööki, ukse sidusin nööriga kempsu ukse külge kinni, vahekäigu barjääri tõstsin ühe laua osa kõrgemaks. Tahtsin, et mees ise hommikul peeglist vaataks, kui kena ta välja näeb.
Hommikul kõnnib mees toas ringi, hõikan teda magamistuppa. Tema tuleb. Nägu puhas. Kas sa pesid nägu? Ei ole ma veel midagi jõudnud, vastab mees. Kus Pata oli, kui sa üIes tõusid? Minu kõrval. Sa igavene krants, ta nihveldas end köögist välja ju ta töötas peremehe kallal terve öö. Puhtad olid mehe käed, nägu ja kampsunil polnud ka eriti viga. Mul oli nii kahju, et mees ei näinud, millisena teda koju toodi. Ime, et ma ära ei minestanud.
Kord tuli Ants koju ja ütles, et ühes talus on koer auto alla jäänud ja perenaine, vana inimene, nutab teda taga. Üksinda kole elada. Anname selle Pata sinna, mul on hale vaadata vana inimest. Pata on ilmatu lõbus ja siis vanainime ei nukrutse enam. Meil ei olnud kavatsust Aegviitu kauaks elama jääda, sest kemps väga haises, ümber ehitada seda ei saanud. Teadmata veel uut kohta, arvasime, et ehk on tõesti parem ilma koerata kolida. Nii sai Pata endale uue perenaise. Vanainimene oli väga õnnelik olnud Patat saades.
7
Järva-Jaanis võtsime jälle endile loomad. Meile pakuti kassipoegi. Küsisime ainult ühte, kuid kassipoegade rohkuse tõttu oli perenaine pannud kotti ikkagi kaks.
Ei mäletagi kust me kanad saime, seapõrsa tõi mees kolhoosist ja lamba ostis mees ka kellegi käest. Jänesed saime naabrilt. Nüüd oli mul jälle üks lemmikkana. Ka tema tahtis hellitamist. Kui läksin kevadel aeda kaevama, siis tulid kõik kanad usse sööma. Todi tuli ka, aga teda ei huvitanud niipalju ussid kui minu tähelepanu. Ta astus julgelt otse labida ette, lõika või labidaga jalg otsast, ise aina otsa vaadates ja vilistavat häält tehes. Noh, muidugi, et tööd saaks teha, pidin ta sülle võtma ja suusutama suu juures ja noka alt kõditama ning siis, kui ma ta maha panin, Todi aeles veidi ja läks rahulikult oma teed.
Kord läksin aeda marju korjama, siis tiris ta mind seelikust. Teisel korral mul seelikut polnud, vaid päevitusriided. Et mul seekord oli kiire, ajasin küll temaga juttu, aga sülle ma teda ei võtnud. Ta kargas ülesse tahtes pükste servast kinni võtta, aga ei küündinud, siis kargas ta teistkorda ja tõmbas nokaga mulle pika triibu reiele.
Päris valus oli. Sa pead mind sülle võtma! Muidugi siis võtsin.
Ka Eestis olev siga oli väga intelligentne. Ta kunagi kui toitu viisin, ei lärmanud. Ta tuli rahulikult häälitsedes võre juurde. Muidugi tervituseks temale üks kõrvatagune sügamine ja hellitavad sõnad. Kui toast oli soe vesi ämbriga kaasa toodud ja laudas olevast kotist jahu sisse segatud ja selle kohe ette valasin, oli kõik hästi, aga nagu ma ämbri juurest ära läksin, tuli pahandus, siis kargas ta aiale püsti, kisa tehes. Vahel kiusasin teda ka, jätsin ämbri ja läksin kaugemale. Oi, kuidas pahandati.
Kui kõht oli täis söödud, siis ta vahel haaras mu seelikuservast kinni ja ootas, lahti ei lasknud. Palun, küsin, käsen, ei siga ei tee väljagi. Kui olin teda patsutanud, kiitnud ja süganud ja siis ütlesin, et lasku nüüd lahti, ja jäin ootele, siis lasi lahti ja läks pessa kõhutäit seedima. Iga kord enne söötmist sai ta hunnik koristatud ja põrand saepuruga üle puistatud, siis alles tuli ta juurde puhtale põrandale, kogu minu toimingut vaatas ta rahulikult kaugelt.
Jäneseid sigines üsnagi palju, 66 hinge oli kokku.
Üks jänesepoeg oli pugenud teise puuri läbi võre. Uus ema talle süüa ei andnud, ja kui tõstsin ta tagasi oma ema juurde, siis peksis see oma poja kui vallatu ka minema.
Poeg konutas näljas. Siis võtsin vana jänese kinni, surusin ta vastu "maad” ja lükkasin poja sööma. Transvaali oli palju, aga mina ka alla ei andnud, iga kolme tunni tagant käis söötmine. Väike poeg sai aru, mida ma tegin, ja iga kord, kui lauta läksin, siis ta sitsis ja ootas mind. Muidugi jälle mulle sülle ja siis emale alla. Hiljem jänes andis minule alla ja ma nägin ise, kuidas poeg teistega võidu piimal käis.
Lammas oli meil rahulik ja kartmatu, ju ta oli eelmisel perenaisel julgeks harjutatud. Teise mis juurde ostsime oli lausa sõge. Iga kord kui talle lähenesid, pani otse jooksu ja ei saanud targaks ka siis, kui ta kümneid kordi oli keti otsas ülepea lennanud. Kartsime, et murrab kaelaluu. Lõpuks viisimegi ta tapamajja. Lammas, mis meile järele jäi, tõi kaks talle.
Valge talle võttis omaks, halli hülgas. Lambast, nagu jänesest, ma jagu ei saanud. Pidin hakkama lutist söötma. Valge kasvas ema taga hästi, kuid heina sööma ta ei õppinud ja leidsin ta ühel hommikul surnuna.
Kassid olid meil küll koledad reod. Uks käis toas asjal, teine ronis naabri jänese puuri juurde üles kõrgele ja tiris jänesepojal tagumise jala otsast. Uskumatu! Aga nii see oli. Naaber tappis jänesepoja, et loomake vaevast vabastada ja minu mees viis selle mõrtsuka metsa ja hävitas, sest ta poleks enam jänesepoegi rahule jätnud.
Ühel päeval tuleb mees töölt koju ja ütleb: "Kas sa elusaid kalu tahad?" "Mis kala, ja kes see pakub?" küsin mina vastu. Kolhoosi keskuse juures on väike järv, see on kokri nii täis, et juba surevad. Sealt tõmmatakse võrkudega välja ja söödetakse sigadele. Mulle pakuti ka... käis mehe jutt. Koger pole söögikala, pole mõtet, mis me selle porise maitsega kalaga teeme... Mehel oli ikka tahtmine kaladele järele minna, toob vähemalt lapsele vaatamiseks. Andsin ämbri sõnadega, eks too siis paar tükki, las laps vahib neid. Laps oli viiene.
Ants tulebki siis võrriga koju, ämber käe otsas. Tuppa tulles ütleb: "Mine vaata!" Mis ma neist ikka vahin. Mine, mine sunnib tema. Lähen siis. Ämbris oli vähemalt neid kolmkümmend või rohkemgi. Kõigil ninad veest väljas, hapniku puuduses. Valasin rutuga kaevu juures vannist sooja vee ämbritesse, kastsin triiphoone ja hakkasin kaevust pumpama värsket vett kalade jaoks. Siis hakkasin kalu kätega ämbrist vanni tõstma. Kohe lipsasid nad vanni põhja. Järgmisel hommikul lähen neid vaatama, nemad jälle vaaguvad hapnikupuuduses. Pumpasin vett juurde. Mõned andsime kassidele ja osa proovisime ise, kas on ikka pori maitse.
Jah, ega süüa ei tahtnud. Alles siis kõlbasid ,kui nad olid mitu päeva kaevu vees ujunud. Vaatamata sellele, et me neid tarbisime, oli neid siiski väga palju. Ikka ja jälle pidin nendel vett vahetama. Kord kui suur vann sai ääreni vett täis, ei raatsinud ma sooja vett maha valada, vaid kavatsesin seda aia kastmiseks kasutada. Pumpasin ämbri värsket vett täis ja hakkasin kätega kalu püüdma, ise ennast narriks pidades. Mis ma kogesin. Nagu ma käed vette panin, nii kohe oli mul kaks kala pihus, hõljutan käsi üles-alla, kalad ära ei lähe. Tõstan need kaks ämbrisse ja kordan jälle ja juba oli mul lipsti pihus kolm kala.
Nii ma tõstsin ilma vaevata enamuse selliselt vannist välja. Paari viimast ajasin taga. Kui pisike on kala aju, nagu nööpnõela pea ja nad taipasid, et need käed päästavad lämbumis surmast. Uskumatu. Kui rumalad on ikka inimesed võrreldes kaladega, kes ei oska paljutki head hinnata, mida neile tehtud on.
8
Saksalambakoer Lord, kes oli Tartu Pedagoogilise kooli katlakütja koer, jäi kooli juurde, kui peremees ära kolis. Teda ei saadud Variku tänavale kaasa võtta. Sealsed koerad olid oma tänava rahvaga harjunud ja ei haukunud. Lordile olid nad kõik võõrad ja ta tormas haukuma. Siis muidugi haukusid terve rajooni koerad. Tuppa ka ei saanud jätta, siis rabeles ta akna ja ukse vahet ning lärmas, nõudis välja. Siis ei saanud pererahvas magada. Nii toodi ta vanasse kohta tagasi. Hooldajaks jäi ta vana sõber Jants.
Minu mees käis Pedas katelt kütmas ja et tütar omale koera naakus, kutsus mees teda Lordiga tutvust tegema. Lord harjus Eoga hästi. Kord tulin õhtul töölt, Eo jookseb uksele vastu, silmad nutetud ja Lord esikus pikali maas, mees ka õnnetu näoga juures. Kohe kui uksest sisse sain, tõstis Lord oma haavatud käpa minu poole ja oleks te näinud ta silmi, kui haledad need olid. Kui mees oli tahtnud ta haava kinni siduda, siis oli ta urisenud.
Minu kannatas ta välja, laskis haava kinni siduda ja kuigi hambad juba varsti sinna naksima läksid, pidin järgmisel päeval ikkagi arsti juurde minema, sest haav oli liiga pikk. Selles oli süüdi mu mees. Tema ei viitsinud kunagi družbal ketti pealt ära võtta. Lord oli maganud sae kõrval, kui ta kuulis, et keegi tuleb, oli ta üles karanud ja käpaga alt ülesse mööda saekettipidi tõmmanud. Verd oli siis palju olnud. Verejooksu nad sulgesid, kuid pikk haav oli kõik lahti. Oi, mu mees sai mu käest hoolega võtta, sest kord tõmbasin ma Venemaal samuti oma käe lõhki. Pihu lõpust enne käsivart 2 cm haav. Pigistasin ruttu haava kinni.
Verd tuli vähe, aga haavast pressisin välja lihased.
Need olid pruntis üleval. Mees toppis need pintsettidega tagasi ja siis mitu nädalat paranemist... Praegu veel arm näha. Lordiga siis sama lugu. Arsti juures tõstsin Lordi lauale, suukorv oli tal peas, heitsin kõhuli talle otsa ja siis asus arst haava õmblema. Ta oli väga rahulik. Kõrval laual aga tehti ühele jahikoerale tagumise jala operatsiooni. Metssiga oli seda vigastanud.
See koer sel narkoosi all niuksus ja siis vastas kohe ka Lord urinaga. Arstid imestasid. Lord kargas siis üle nädala kolmel jalal. Bussile minnes tundsid inimesed tänaval talle kaasa.
Lord oli meie kodus igapäevane külaline. Vahel, kui ta lahti pääses ja meie koridori tuli, siis ei lasknud ta majaelanikke koju. Elasin esimesel korrusel ja siis oli elanikel hea aknale koputada. Hea, et majaelanikud meie peale pahaseks ei saanud, ühel päeval kui tütar läks Lordi vaatama, teda enam polnud. Ta varastati ära. Ligi aasta oli ta kadunud. Kord siis kui Jants nägi Karlovi pargis puude vahel koera liikumas, karjatas ta, Lord. Kui siis see suur koer oma vana sõbra juurde tormas ja peaaegu pikali teda tõukama pidi. Koer oli hea väljanägemisega st. hästi söödetud. Jants võttis oma püksirihma, pani selle Lordi kaela ja viis ta koju. Sealt transportis ta oma vanaema juurde, et teda jälle ära ei viida. Nii kaotas mu tütar oma suure sõbra.
9
Kass, mille Järva-Jaanist kaasa tõime läks kaduma.
Ühel päeval kui tütrega linna läksime, näeme ühte väikest kassipoega magamas naabrimaja puutrepil. Tagasi tulles näeme seda sama kassipoega ikka magamas. Tema kõrvale oli pandud leiva- ja vorstitükke. Tütar imestab ja vaatab, miks kassipoeg
ei söö. Ka minul tekkis kahtlus, kas kass pole haige. Kui ma ta siis pihku võtsin, oli ta kerge kui sulg.
Kõhn, hirmus kõhn, tähendab haige. Viisime kassipoja koju.
Meil oli üks tuba remondis ja me panime ta sinna. Andsime piima ja jälgisime teda. Tal oli kõht lahti, muidugi süües rasket toitu. Mida teha? Võtsin ja andsin kassile pisikese osakese kõhukinnitit. Kui jääb siis jääb, kui sureb, siis sureb. Kassike paranes ja temast sai väga alandlik ja paksuke. Kuid temal tekkis ka kohe mure. Me leidsime jälle tänavalt pisikese kassipoja, vesihall hästi toidetud kassike, kes oli meie kassist hulga väiksem. Roosa lint oli tal kaelas ja sinna oli kirjutatud tindiga maailmarändur Klaabu, aadress Riia 10. Käisime seal korter korteri järel kassipoega pakkumas. Keegi ei võtnud omaks. Jätsime sildid kassi leidmiseks. Tütar hiljem ütles, et ta oli Jumalat palunud, et keegi kassile järele ei tuleks. Ei tuldudki. Nüüd oli lugu - kaks kassi. Hallike sai nimeks Villi, tahtis hirmsasti mürada. Suurem kass oli hingelt haige. Ta ei teinud väiksemale liiga, aga elas seda sügavalt üle, et temale oli võetud rivaal.
Muta konutas toolide all ja sülle enam ei tulnud, pidin teda ise võtma. Kui nad aga aknal magasid, see oli nende meelispaik, siis magasid nad alati koos. Villi muidugi tüütas teda mänguga. Ühel korral, kui mul oli vend külas, tuli Muta mulle sülle, ta oskas kuidagi eriliselt liibuda.
Kui ma ta sülest maha lükkasin, et püsti tõusta, külalise ära saatmiseks, siis ehmatasin seelikut vaadates: kollased täid ronisid seelikul ja mitte vähe. Mida teha? Kontrollisin Villit, ei ühtegi tutukat. Viisin kassi välja, raputasin talle liiva peale ja ütlesin talle: "Saa puhtaks!"
Ta oli ära kolm päeva ja siis oli ta puhas. Väljas käies sai ta kassihaiguse, karv kõrva tagant tuli maha. Viisin ta arsti juurde. Arutasime arstiga, et ta seedimine oli rikutud ja sageli kõht lahti. Kui arst kuulis, et meil on veel üks kass, soovitas ta kassi magama panna, kuna seedimine oli kassil niigi vilets. Kui ma arstile seda ka ütlesin, et tal täid olid, siis ütles arst: ” Ka loomadel on oma mured." Muidugi, tal oli rivaal, need olid mure täid. Muidugi, tütar mängis rohkem Villiga, mina püüdsin Mutat hellitada. Nii ma siis lasksin Muta vaevast vabastada. Arst pani Muta minu oma silma all magama.
Villi aga kartis Lordi. Tütar tahtis neid sõpradeks teha ja pani ikka Villi Lordi juurde. Lord ainult keelega limpsas Villit, kassipoeg libises hulga maad põrandal edasi. Aga ikkagi ei saanud kassike hirmust üle. Keelasin tütrel nii teha, hoiatades, et kassikene võib nii ära minna. Tütar võttis seda kuulda, kuid Villi läks ikkagi ühel päeval minema. Mitu kuud hiljem nägin teda kodu ligidal. Oma nime tundis ta ära ja kavalusega sain ta kätte. Lordi polnud meil enam kaua käinud, koju toonud, söötsin tal kõhu täis, ta marssis toa poole. Ukselt aga põrkus tagasi, kartes, et Lord võib seal olla. Tehes toas tuuri, ei jäänud ta sinna, vaid läks tütre tuppa ja puges laua alla lükatud toolile magama. Enne Villi välja minekut söötsin ma teda veel, ja välja marssinud, ta enam tagasi ei tulnud. Korra nägin teda veel, aga siis ta enam mulle kätte ei andnud. Nüüd polnud enam ühtegi looma.
10
Ühel tuttaval olid siiami kassil pojad, kuid poegade isa polnud siiam. Mind hoiatati, et selline segaverd poeg on väga raske iseloomuga. Noh, andsin tütrele järele.
Nimeks panime Kutt. See Kutt oli lausa pätt. Tütar õpetas teda kulli mängima. Kord kui tütar "lõi" ta kulliks ja ise ruttu koridori jooksis ja ukse kinni tõmbas, ei saanud kass talle järele, see solvas teda ja ta läks aknale ning lasi sinna protestiks loigu, mis hirmsalt haises. Ikka ja alati, kui tema oma viimast käpa matsu ära lüüa ei saanud, siis oli loik aknal. Ta oli armukade ka. Kord tuli vennas haigena meile, käskisin tal voodisse heita ja kutsusin kiirabi. Nägin, kuidas Kutt tasakesi hiilis venda nuusutama ja siis oli teada, enne kui mina telefonitoru käest panin - oli loik aknalaual. Kasisin selle ruttu ära, enne kiirabi tulekut, ja kui siis kiirabi oli lahkunud koos minu vennaga, pidin mina jälle akent kasima.
Naabrinaist ta ei sallinud, köögis käis ta harva. Kui tuli, ja naabrinaine oli köögis, hüppas ta aknale, vaatas ise naabrinaist ja siristas oma loigu sinna.
Kutt tavaliselt magas minu juures. Mürasin temaga veidi ja siis kohe kustutasin tule, jättes oma käe ettenägelikult tekile. Ootan, ootan, mis toimuma hakkab. Natukese aja pärast anti käpaga mulle mats. Jah, Kutikene, sa oled võitnud, sest ma ei taha tõusta ja akent kasima minna. No oli jonnakas kass.
Pissipotiks panime temale suurema heeringakarbi. Liiva läks sinna liiga palju, talvel oli raske liiva saada. Tegin ratsi. Panin heeringakarpi ühe lapsevankri ratta paksu kummi ja selle sisse kilukarbi. Kutt oskas sinna kilukarpi ilusti lasta. Karpi oli kerge tühjendada ja pesta, liiva polnud vajagi.
Kord läksime Tallinna ja jätsime kassi naabri hooleks. Toiduportsjonid olid külmkapis valmis pandud. Tallinnast koju tulles ütlesin ma tütrele: "Mine sina sisse, ma vaatan akna tagant, mis Kutt teinud on." Pilt oli siis selline,
et kardin oli poolenisti nihutatud. Laudlina oli laual sassis, teisel aknakardinal oli suur 50 cm läbimõõduga auk sees. Hele päike paistis aknast sisse ja kõik oli näha mis toas oli. Lillepott oli klaverilt mana puruks kukkunud, muld laiali. Voodi oli segi ja katte rüüsil suur auk sees. Ilmatu kallis nailonkate... Kõik see segadus oli möödujatele näha. Oli see vast vaatepilt. Pealekauba oli Kutt kadunud. Otsime kõik läbi, sängi alt ja mujalt ka, ei kuskil. Siis äkki tõstan silmad. Kutt üleval kardinapuul, vaatab sealt vaenulike silmadega. Kutti karistada ei tohtinud.
Pidime leppima. Kui Kutt sealt kardinapuult maha tormas, siis me nägime kuidas see hävitustöö käis: mööda kardinat alla üle laua, voodi serva rippu ja tagumised jalad töötasid, rapsides rüüsi, siis sealt üle klaveri maru hooga teise akna kardina külge rippu ja jälle tegid tagumised jalad tihedat tööd ja sealt jälle üle laua sängi. No mis sa hulluga teed. Võtsin ta kinni ja viisin hoovi poole välisaknalauale ning ütlesin, et nüüd istud kartsas. Seal oli ta varemgi olnud.
Ja sealt tulnud, oli ta ka paar päeva mõistlik, ta kartis väljas, kuid siis ta vihastas. Viis minutit hiljem, kui Kutti otsima läksin, oli ta aknalt alla hoovi hüpanud ja põlevad silmad ainult hiilgasid pimedas. Rohkem ma teda enam ei näinud. Panin talle akna alla keldrikatusele süüa, aga see oli kõik alles. Nii kangekaelne oli see "kuulus" Kutt.
11
Minu Tutti.
Kui mu tütar hakkas abielluma ja ma aimasin, et ma võin nukrutsema hakata, võtsin ma enne tütre lahkumist juba endale bolonka - karvakera nimeks Tutt.
Tuti oli sündinud 29. okt. 1990. a. Tartu Ülikooli Raamatukogu teadetetahvlil oli teade: bolonka kutsikad müüa. Olin alati olnud huvitatud pisikestest villakeradest. Panin enesele kinni ühe isase kutsika. Lubati hoida seni, kui saan oma kiired asjad aetud. Selleks kulus paar nädalat. Seniks olid kõik kutsikad valitud ja mulle oli jäetud emane ja kõige unisem. Olin rahul. Järele minnes pandi kutsika ema luku taha, oi seal oldi väga kuri... Esikus oli pisike karvakera peale sööki mugava poosi sisse võtnud, magades neli käppa kõik taeva poole. Peretütar ajas ta üles, unesegasena taarus ta teise seina, et uinuda uuesti. Peretütre seletuse järele olevat see viimane järelejäänud kutsikas, kõige rahulikuma loomuga. See oli muidugi minule väga teretulnud.
Kutsikas ulatati mulle pihku, kus ma ta kohe sülle haarasin ja talle: "Tere Tutti!" ütlesin. Perenaine, kes ka ostjat vaatama tuli, imestas, et mul juba nimi valmis oli.
Ma ei tea isegi, kuidas see nimi mu huultelt tuli. Nimede panemine pole mulle kunagi raskuseid valmistanud. Ei nukkude ega loomade nimed. Karvanäss peopesal oli nii armas, et musitasin teda nina otsa ja peale tasumist ka kohe põue pistsin. Siis äkki hakkas ta värisema. Aimates vist, et nüüd tuleb midagi enneolematut ja võõrast. Arvasin algul, et ta kardab väljas külma, surudes teda ikka sügavamale mantli hõlma, aga tema kraapis ikka end välja ja väriseb tugevalt.
(Kui Tutti kartis, siis ta alati värises, eriti kartis ta äikest. Polnud veel pilvegi näha, kui tema hakkas toas närviliselt edasi-tagasi käima, nagu ilmateataja.)
Värske esimene lumi hakkas sadama. Koju jõudnud, oli kutsikal vaja kohe kükitada ja reisi eest tasuda. Selleks otstarbeks panin ma maha paksu ajalehe.
Jätsin ta alguses enda voodi ette padjale. Ei, seal oli väga igav ja varsti oli nina püsti, hakati niuksuma.
Et mul selg haige oli, panin ta enda selja taha magama.
Nii olevat koer ka hea ravitseja. Nõnda ta harjuski magama. Hiljem, kui ta voodisse hüppas, vaatas, kuidas ma magan. Vaja perenaise selja taha minna. Kui mina öösel külge keerasin, siis läks tema jalutsisse ja ootas. Olin ma mugavalt end sisse seadnud, marssis tema minu selja taha, sõtkudes teki tihedalt vastu keha, siis viskas end känsti seljaga vastu minu selga. Vahel ma tõmbasin end temast kaugemale, siis lükkas ta ennast käppadega tihedalt minu vastu. Teki alla ta ise kunagi ei tulnud. Kui juhtus tuba öösel väga külmaks minema, siis ta hakkas värisema. Seda kuulsin ma alati ja soe tekialune ootas teda seal. Siis ronis teki alt välja kui liiga kuumaks läks.
Alguses neid kükitamisi oli nii tihti, et ei osanud ennetada. Peatselt tabasin ära, kui ta rahutuks läks ja ringi vaatas, haarasin ta sülle ja jooksin õue, kamandades, et ei tohi, ei tohi. Õues koera maha pannud, aga sundisin: "Tee, tee nüüd piss ära!" Ta harjus sellega ruttu ja juba ta ootas välisuksel. Muidugi, kui seda tähele ei pannud, siis oli loik ukse all. Hiljem hakkas ta ukse all hüppama, aga küsima ta ei hakanud. Varsti hakkas ka see hirmus närimise periood. Tuti jalanõusid ei närinud, aga kui ma unustasin talle mõne puutüki tuppa toomata, siis oli pahandus selgelt ka kohe ära tehtud. Unikaalse kapi nurgad olid "hööveldatud". Ai, ai! ise olin süüdi. Kui juba voodisse jaksas hüpata, läksid ka voodi nurgad ümaramaks. Alguses oli ka häda selles, et kõige parem oli tal ikka vaibale teha, pehmesse kohta, kui mind kodus polnud. Siis sai vitsa antud ja alati sinna lükatud, kus vaipa polnud. Nii ta siis harjus, et kui ruttu välja ei saanud, siis läks ta paljale põrandale või maha pandud paberile.
Kord ma naersin, tuppa tulnud näen, et kutsikas läheb puhtale põrandale puhveti ette. Laseb sinna oma joru ära, aga põrand oli kaldu ja sealt: siis nakkas üles jõgi vaiba poole voolama. Asjalikumat asja tehes hakkas ta keerutama. Passides küll puhast põrandat, aga keerates sattus ikka ka osa vaibale, sest keerajal tagapool ju silmi pole.
Õpetasin teda tantsima. Sitsimine oli tal selge vist juba enne sündimist. Kui mina sõin, siis tema juba minu kõrval sitsis. Ootas kannatlikult, ehk ma märkan, kui ma väljagi ei teinud, siis hakkas kugisema, ja kui siis ka ei kuuldud, siis alles haugatas. Vorstitükki käes tema kohal tiirutades, hakkas ka tema kahel jalal vorstitükile järgi kõndima. Temale koerakrõbinad ei meeldinud. Tema tahtis heeringat, kilu, kui hapukapsa purgi lahti tegin, läks ta lausa hulluks, rabeles, et aga saaks. Piima sõi vähe, suppi ainult veidi, hapukapsasuppi hea meelega. Peeti, porgandit, kartuleid - toorelt ja keedetult. Aga millega ta kunagi end petta ei lasknud, olid seened. Neid oskas ta alati jahukastme seest järele jätta, ka peened libled.
12
Reisida tuli meil palju, ikka Viljandisse tütre juurde. Kui ta oli väike, oli lihtne, aga varsti oli ta täies suuruses ja kaalus kuus kg. Elasin kohas, kust bussijaama oli vähe maad, siis panin ta kandekotti, et teda puhtana hoida. Hiljem, kui kolisin kaugele, siis oli hea võimalus teda kotikärule asetada. Ta istus seal väga uhkelt. Kord tulin üle Turu tänava otse bussijaamast, et koju sõita.
Tuti istus kärul väga kenasti, vaatab ühele-teisele poole, näeme mõlemad, et politseiauto tuleb suure kiiruga (ei mõtlegi sebra ees hoogu maha võtta) ja siis äkitselt pidurdas enne sebrat. Tutt vaatas, et nüüd hullud ajavad päris selga ja kargas kotilt maha, rihm tõmbas ka kotikäru kummuli. Siis ma küll näitasin politseinikenagadele rusikat - loomulikult ise naersin. Noored poisid lausa rõkkasid. Rabasin siis kiiruga käru õiget pidi ja ruttu Tuti sinna otsa. Pidin ruttu tegema, enne kui roheline punaseks muutub. Bussiootajad sealsamas said toreda etenduse. Karvu oli toas ülearugi, iga päev muudkui kaabi.
Kord olime Viljandi bussis. Meie taga istus üks väga lõbus noormees, kes tegi rahvale maitsekat nalja. Kui väljuma hakkasime, kiitis noorhärra mu koera. Keerasin ennast tema poole ja ütlesin: "Vaadake mina olen veel ilusam, tänan kiituse eest!" Minu must mantel oli pea sama karvane kui Tutt. Kõik pahvatasid naerma.
Bussi oodates oli Tutt bussipeatuses alati väga asjalik. Ta tõusis kahele jalale ja siis uuris väga tähtsalt ümbrust. Rahvale see alati meeldis.
Viljandis väimehe kodus oli samuti bolonka, pisem kui Tutt. Kavaler hakkas Tutil taga käima ja niikaua nad siis jalutasid, kui varsti poegi oodata oli. Hoidsime küll neid võimalikult lahus, kuid...
Tütar ei tahtnud, et Tutt pojad kööki tooks ja siis tegime talle aseme välja kasti sisse. Ega ta nii väga meie seltskonda ihanudki. Ta jäi heameelega välja. Hommikul vara tuleb väimehe ema, ajab mu üles ja ütleb: "Mine vaata oma Tuti lapsi!" Hommikul vara lauta minnes oli ta kuulnud niutsumist. Läheb vaatab, üks kutsikas aias murul, kastist mõni meeter kaugel, teised neli kastis, aga ikka veel kuskilt kostab niutsumist. Läheb keldrisse, seal oli üks kartulisalve juures betoonpõrandal. Ju Tutt siis ringi kõndis oma vaevas ja poetas neid laiali. Poegi oli kuus, aga kaks jätsime järele. Kuut poega sööta oleks Tutile raskeks läinud.
Siis said nad tuppa toodud ja asetasime nad traatvõrgu taha, et nad jalgu ei roomaks, ja väike kaheaastane neid väntsutada ei saaks. Võrgu keerasime rõngaks, riide panime poolele osale ja paksult ajalehti ülejäänule. Peagi hakkasid kutsikad sellega harjuma. Pesast tuli ju ära minna ja kuhu siis ikka mujale kui paberile. Nii harjusid nad mitte mujale tegema kui paberile. Suureks saades viisime nad emaga koos välja. Ühe kutsika andsime sinnasamma maale, naabritele ja teise andsime Tammelinna. Sõna saadeti meile tagasi, et hästi viisakaks kasvatatud kutsikas. Pojaga Tutt müras palju. Nad mõlemad larisesid hirmsasti, nagu nad vihased oleksid. Oma poega Tutt eriti taga ei nutnud, püüdsin Tutile rohkem tähelepanu juhtida ja teda palju kiita. Kui ma Ütlesin talle: ”Tuti on nii pai!" siis Tuti alati maigutas, nagu see oleks olnud üks hea suutäis.
Siis ühel päeval tehti uus seadus, koeral peab olema suukorv. Otsisin poest, aga kuskil polnud nii pisikest.
Tegin ise paeltest. Läksime tänavale... Üks sekund ja see oli peast kadunud, ja kuidas sa lähed aega viitma, kui on kiire bussile minna. Bussijuht aga bussi ei lase, et koer võib hammustada. Ütlesin siis juhile, et mina ise olen küll inimest hammustanud, aga see näss pole sellega veel hakkama saanud. Rahvas naerab bussis. Polnudki midagi muud teha, kui keerasin jalutusrihma ümber koera nina ja siis sain pileti.
Talveks heegeldasin Tutile kahekordse elektrisinise mantli, kaeluse ümber punane pael seotud leifiga.
Kodus oli üks tugitool tema residents. Sinna naljalt keegi ei mahtunud. Kui maha ajasid, siis alati urises. Noorena jooksis ta lastelastega rõõmsalt, hasartselt.
Vanana peitis end ära. Tuti jäi ikka vanemaks ja vanemaks, nagu ma isegi. Kondivalu temal, nagu minulgi. Oleksime nagu üheealised olnud. Trepist tulek hakkas talle raskusi valmistama. Nägin, kuidas ta raskelt trepituhve võttis ja vahel ka poole peal puhkas. Vahel ma masseerisin ta jalgu, oi, ta oli tänulik selle eest. Lakkudes mu käsi.
Igakevadine pügamine meeldis talle, ainult ära käppi puudu.
Viimases lõpus ei jõudnud ta enam toolile hüpata ja sageli jäi ta oma tugitooli ette seisma, vaadates, kas ma märkan teda toolile tõsta. Kui ei, siis võttis ta kõik jõu kokku. Oli periood, kus ta laua alla puges ja sealt teda välja saada oli urinaga. Võimalik, et tal valud olid.
Tuti oli 14,5 aastat vana. Mul oli temast väga kahju, ma ei võinud vaadata pealt tema vaeva ja lasksin ta magama panna.
Kõik oli väimehega kokku räägitud. Jätsin ta jumalaga teda hästi kiites: "Tuti on nii pai olnud, väga pai!"
Siis suudlesin, ma ei näidanud talle oma pisaraid, sest ta oleks aru saanud. Kui ära sõitsin, siis väimees ta loomaarsti juurde, kes süsti tegi. Kui ta maha pandi, oli astunud mõned sammud, ja siis vajunud pikali. Oma pluusi jätsin talle kirstuks. Väimees kaevas augu ja lapselapsed kaunistasid Tuti haua pujengiõitega. Mõni aeg hiljem, kui helistasin tütrele, ütles tema: "Tuti haud on üleni roosa. Ma ei saanud aru, miks roosa. "Pujengide õitest," vastas tema. Pisarad tulevad silma ka nüüd, hulga aastaid hiljem.
Tõin endal koju karvanässi.
Mis küll sobiks su nimeks hästi?
Silmad sul kinni ja karvad kõik sassis.
Peapeale tutt sulle hästi passib.
Tutiks sa jäidki, nii su nimi, kõigile meeldib su uudishimu.
Kahel jala püsti sa seisad, uudistad ringi, sa muidu nii madal.
Kapinurgad ja servad on nürid, seal su hambad on hoolega räsind.
Padja said lõhki, tirisid vatti, nüüd sul polegi magamiskotti.
Tutt oli eile halvem kui täna, eile sõi vaasist lilled kõik ära, kõiksugu tegusid virnas su nahal.
Hävinguoht on kogu mu majas.
Saabudes koju, minesta või ära, tuba on segi ja palju on paha.
Midagi oled ka maha mul jätnud, selle pean kaltsuga uhama vette.
Kui oled rõõmust sabaga vehkind, söögi saanud ja magama sättind.
Peale "tööd" peab puhkust ju saama, süütud silmad mind luuravalt kaevad.
Oh, sa mu Tutike, oled nii kallis, sülle sind võtan, teen kalli, kalli. Sina aga mõtle uusi vempe, millega homme üllatad jälle.
Algan oma kirjatükki nii nagu teeks seda algkooli õpilane: minu lemmikloomaks on kass.
Olen küll oma elus armastanud ka koeri, lehmi, vasikaid ja hobuseid, aga kassid on mulle kõige rohkem „ette jäänud“. Juba sellepärast, et olen põhiliselt oma elu elanud linnas. Kassiperenaine olen olnud kahekümne kuue aasta jooksul. Kui linnas looma pidada, on kass ideaalne, sest ta ajab oma asjad ise ja temaga ei pea hommikul vara ja õhtul hilja jalutuskäike tegema nagu koeraga.
Paratamatult tuleb mu oma elu sisse, kui kirjeldan oma kokkupuuteist kassiga.
Esimene kass keda mäletan oli Maikse talu (Aakre vallas tookordsel Tartumaal) hiirepüüdja, kelle karjapoiss Vello mulle ülevalt lakast sülle viskas. Kass jäi käppapidi minu käsivarde rippuma ja tema küünejäljed ei kadunud seale enne kui nüüd vanuses. Ühte on ikka veel aimata.
Teine kass keda Eestist ja lapsepõlvest mäletan tuli meile ise. Elasime Valgas, Köie tänaval, alumisel korrusel. Köögi aken oli õue-aia poole ja selle välimisele plekile hüppas kass ja ootas sisselaskmist ja muidugi ka sööki. Mõlemat ta sai. Tal oli eriline komme: niipea kui keegi meist istus, hüppas ta sellele sülle ja hakkas kõva häälega nurruma. Selle nurrumise pärast panin talle nimeks Jõrri.
Oli juba sõjaaeg, saksa okupatsioon ja kui aug. lõpus 1944 põgenemisteekonnale asusime, jäi Jõrri muidugi saatuse hooleks. Nii nagu jäi meie kodugi. Ja jäid paljud koduloomad, kes lihtsalt metsa lahti lasti, kui talurahvas rinde eest põgenes. Põgenemisteekonnal saime just minu onu perega kokku, kes olid pidanud taanduma Kuigatsi valla Laane talusse kuskile Viljandi kanti. „Lehmad lasksime metsa,“ ütles onunaine pisarsilmil. Seda ma ei unusta iial. Mu mees jutustab, kuidas tema ema lahingute ja lennurünnakute vahel varjendist jooksis lehmi lüpsma. (See oli Virumaal, Rakvere lähedal.)
Aga kasside juurde tagasi. Kui muretsesime omale suveelamise Gotlandi, võtsid naabertalu kassid meid omaks. Meie linnainimestena muidugi tegime kassidest teistmoodi välja. Eriti armastasime isakass Månsi (ja tema meid), kes meie varasuvel tulles meid etteheitva kisaga vastu võttis: kus te nii kaua olite? Måns on rootsikeelne lühend nimest Magnus ja tuttav paljudest Uppsala ajakirjaniku Gösta Knutsoni raamatutest „Pelle Svanslös“ (Sabata Pelle). Seal figureerib „Kuri Måns“, kes tihti kimbutab Pellet. Need, kes teavad, ütlevad, et raamatutes esinevad kassid on saanud Knutsoni aegsete Uppsala tegelaste iseloomud. Meie Måns tõesti kuri ei olnud, aga selle nime ta sai, eestistatult Monts. Montsust sai meie esimeste kassipoegade isa.
Aastal 1980 saime ise kassiomanikeks. Võtsime Gotlandilt kaasa emakass Miisa, siis 2 kuud vana. Järgmisel aastal oli ta meil muidugi kaasas ja sai Montsuga kokku.
Tulemus oli kuus kassipoega. Nende sündimisööl kandis ema – Miisa neid muidugi kasside kombel ühest kohast teise, kuni poeg Jaan pidi öö veetma põrandal ja kassirahvas laiutas tema voodis. Kuuest pojast jäid ellu Väike Måns ja Väike-Miisa, täpselt oma isa vastavalt ema moodi, sellest ka nimed. Ülejäänud neli viis me tubli poeg Johan loomaarsti juurde, kus nad said pritsi ja lahkusid. V- Måns ja V.-Miisa said koos hea kodu me tütre Elisabethi ühe tuttava juurde. Saime neist hiljem fotogi.
Miisa elas meie juures 13 aastat ja käis iga suvi meiega Gotlandil kaasas, p-pillidega varustatud, et igal aastal kuut kassipoega ei sünniks. Kartsime, et ta jookseb ära ja pidasime teda algul paela otsas, aga kass on siiski koduloom, kes hoiab oma perekonda. Seda viimast ütles meile näitleja Lensi Rämmer-Kuns, kelle kass elas ligemale 20 aastat vanaks ja kes nende puhkusel olles kord oli antud hoiule umbes 30 km kodust eemal. Hoiukodust jooksis ta minema ja jõudis paar aastat hiljem Kuuside juurde tagasi.
Aastal 1986 juhtus Miisaga suur „õnnetus“. Tabletid nähtavasti ei mõjunud. Ta sai seekord ainult 2 poega, kes sündisid pesukapis. Üks oli sündides surnud, aga teine elas. Temale sai jälle nimeks Måns (Monts) ja tema jäi meie juurde, algul ema Miisa pahameeleks, hiljem peale Miisa surma (vähktõbi) meie halliks lemmikuks kuni oma surmani 1999 (ka vähktõbi). Nende mõlemate elust lahkumine toimus loomaarsti juures pritsiga kui midagi enam teha polnud. Seda leina ja valu! Ise pidime otsustama.
Aasta pärast Montsu lahkumist tõi minia Helen meile oma ja me poja mustvalge Myseni, kes nende elumuudatuse tõttu enam nende juures ei saanud olla. Myseni nimi mulle eriti ei meeldinud, oleme lihtsalt öelnud Kass, et nooblim oleks, kirjutan Cass. Cass hoiab eriti oma peremeest (nii nad on, need kassid, valivad omale lemmikud). Ta on väga ära hellitatud perekonnaliige, võtab omale igasugu vabadusi, hüppab näiteks söögilauale võid lakkuma. Maal olles juhtub mõni hiir ette, see on rohkem mänguasi kui söök. Sööki saab ju nagunii…
Kahjuks on kasside saatus kehv nii Rootsis kui Eestis. Rootsis töötavad loomakaitseseltsid ja muud organisatsioonid selle heaks, et ka kassipidaja peaks aastamaksu maksma nii nagu teevad seda koeraomanikud. See viimane vist Eestis reegliks pole, igal juhul olen seal olles näinud tänavatel hulkuvaid koeri. Rootsis on koerad registreeritud ja maksavad ostes hirmsat raha, ime siis, et neid hinnatakse ja hoitakse. Koera peetakse Rootsis „inimese parimaks sõbraks“. Tavalisi kasse aga sünnib ikka veel liiga palju, selleks et neil mingi väärtus oleks. Tõukassid on muidugi registreeritud ja kallid. (Tundub, et raha mängib inimesele suurt rolli.)
Natuke parandab tavaliste kasside olukorda see, et leidub kassikodusid, kuhu leitud peremeheta kasse võib anda, kus nende eest hoolitsetakse ja kus nad võivad uue peremehe-naise leida. Paljud huvitatud lähevad taolistesse kodudesse omale looma leidma, aga personal (suurelt osalt vabatahtlik) kaalud neid kuldkaalul: igaühele tõesti kassi ei anta!
Suur probleem on suvekassid. Kui suvel maal olles võetakse kassipoeg, siis sügisel linna minnes lihtsalt jäetakse maha. Tihti näeb ajalehtedes üleskutset: Ei suvekassile!
Kui inimene hakkab aru saama, et tema kanda on vastutus teise elusolendi eest, muutub nii mõnigi arusaam. Ise ütlen küll, et poleks meil neid kasse olnud (ja on), oleksime küll paljust ilma ja palju vaesemat elu elanud.
Mie - SAMOYED - suur, hundikoera suurune valge koer.
Väga healoomuline, nalja, vabadust, jalutamist, vabalt ringi jooksmist armastav koer. Ta oli küll suur, kuid aias jalutas nii ringi, et kunagi ei astunud lillede peale. Meil oli suur aed ja ta jalutas igal hommikul ja õhtul aia "piirid" s.o. ringi ümber aia, kus ta oli oma teeraja jaganud.
Väga sõbralik koer, haukus vähe, armastas inimesi ning oli nagu inimene, sest sai alati aru, mida talle öeldi Nimi "Shasta" (valge lumega kaetud mägi Californias).
2. SKYEE saare terjer. Väikene, valge, kaetud nagu valge villaga.
Panime ta nimeks ka "SKYEE". Väikene koerakene, armastas magada meie voodi jalutsis. Ei söönud koeratoitu, mida siin koertele söödetakse.
Ta sõi alati sama, mida mu abikaasa sõi - liha, juurvilja ja salatit.... Loomaarst ei uskunud kui seda talle ütlesin, sest uue mõtlemise järele koerad ei söö salatit... on aga nähtavasti erandeid...
Umbes 15—20 minutit enne, kui mu abikaasa koju tuli töölt (kui elasime Puyallupis) läks ta välisukse juurde ja istus sinna ootama.... teadsin siis et mu abikaasa on teel koju... Ta palju ei haukunud. Ta aga armastas palliga mängida. Ma pidin palli viskama ja ta tõi selle mulle rutuga tagasi, et jällegi viskaksin talle. Ta oli ka väljas "omapead" ja tal oli väikene "maja". Ta elas maja ees vabalt ja kunagi ära ei jooksnud.
Ta jalutas vaid ees aias ringi, teades, kus piirid on. Väga armas koerakene.
3. Golden Retriever - mu tütre koer, kelle järele vaatasin umbes aasta aega, kui nad elasid korteris, kus ei tohtinud koera olla. See oli ostetud neil tillukene koerapojana ja loomaarst ütles, et tal on seljas liigesel viga, ning et ta ei ela kaua ja ta ei saa kunagi hästi käima etc. Kuid tütar hakkas temaga jalutama iga päev, sest ta arvas, et musklid lähevad tugevaks ja siis ehk see kaob ära. Nii see ka juhtus - koer on nüüd üle 10 aasta vana ja on ilusti jalutanud iga päev. Ta on ka väga armsaloomuline, kuigi on suur koer. Ta nagu "loeb" mõtteid ja teab kohe, mida talle ütleme. Haukus palju, kui nägi läbi klaasukse oravaid aias või linde. Praegu on ta tütre juures, neil on suur aed ja ta on jällegi "kodus", mängib väikeste "Dachshund" koertega. Nimi:
"Ginger".
Mu tütrel on kaks tillukest
"Dachshunt" koera - aastased nüüd. Olid algul nii tillukesed, et arvasin, et "kaovad ara mööblite sekka või aias lillede vahele.....
Nimedeks - "Daisy" ja "Max". Mängivad "Ginger'iga"( Golden Retriever", kes on suur koer. Ta on neile nagu "ema", mängib nendega.) Väga elavad kutsikad, nüüd juba üle aasta vanad. Kummalgi on erinev iseloom. "Max" võib palli taga ajada ja mängida kasvõi kogu päeva. Daisy aga selle vastu huvi ei tunne. Nad mängivad koos ja ajavad toas üksteist taga, ikka kiiresti jookstes ringiratast toast tuppa. Nad on väga armsad "lapsed". Kui keegi maja või auto ligidale tuleb, siis nad hauguvad nii kangesti, nagu oleksid väikesed "lõvid".
Ma sageli vaatan nende järele... ja on suur vaheldus ja rõõm neid näha.
2
Isiklik arvamine koerte kohta:
a. Koertel on mingi eriline meel, arvatavasti ESP (Extrasensory perception") sest nad juba teavad, mida Sa mõtled ja tahad neile öelda, enne kui Sa seda ütled.
b. Koertel on haruldaselt hea kuulmine - nende kuulmine on palju parem, sest nad kuulevad ka kõrgemaid ja madalamaid võnkeid ja häälte lainetusi kui inimesed.
c. Koertel on palju parem "lõhnamise" (?kuidas seda väljendada?) tunne. Seega neid saab välja õpetada ja nad aitavad pomme üles otsida jne. Siin kasutatakse koeri reisijate pagasi "läbivaatamisetel" (marijuana, cocaine etc. leidmisest pagasist
reisijatel, läbiotsimisel majades ete. nagu kahtlemata ka Eestis.
d. Koerad on väga tundelised: Sul pole vaja midagi öelda, nad tunnevad Su olekust, kas oled heas või halvas tujus; õnnelik või õnnetu jne.
d. Kui haige olin, siis koer alati hüppas mu voodisse ja pani pea mu õlale - hellus, armastus.
Ühesõnaga, meil pole halba ega kurja koera olnud.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal. 2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid? 3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Olen varakult aru saanud teisi kõrvalt jälgides, et see loomapidamine pole igapäevaselt mõnus asi. Seetõttu mõned loomakesed on koju sattunud juba abielus olles mehe ja laste survel.
Algas kanaarilinnuga, järgnes kilpkonn. Need tulid laste palvel. Suveks viidi koos lastega minu ema juurde Pärnu.
Muidugi tuli ikka see kord kätte, kui lind pääses puurist ja kaduma jäigi.
Kilpkonn jäi järgmise suveni ema juurde, sest lastele enam polnud huvitav, ent emale küll! Kirjutas, et kui läks kööki, siis hommikuti tuli pliidi alt soojast välja, sai süüa. Ei mäleta, kas talveunes oligi? Tundub, et emale sai kilpkonna olemasolu üsnagi tähtsaks – ikkagi üks elus hing, kes omamoodi isegi „suhtles“, sest kui järgmisel suvel jälle aeda unustati ja ei leitudki naaberaedadest üles, siis ema oli üsna õnnetu.
Hiljem, elades Tina tänaval Tallinnas, oli ta kaaslaseks üks varblane, keda oma rõdul käis söötmas.
Eks me kõik ole ühiskondliku eluviisiga olendid ja vajame oma kõrvale teist elusat hinge.
Viivikonnas elades pressis mees peale ja saigi oma tahtmisel laikakutsika. Niikaua oli kõik kena, kuni avastasin, et koeral on paelussilülid väljaheites. Loom oleks tulnud viia Vaivarasse loomaarsti juurde, et rohtu saada, aga ei! Täiesti süüdimatu käitumisega inimene oma laste ja looma suhtes! Ometi tema käsutuses oli auto. Võibolla maapoisi silmis oli imelik mingi koeraga arsti juurde minna, oleks veel, et tarbeloom või koeral luu murdunud. Lahendas asja nii, et andis hoovikoeraks ketti. Kord enne Maardu tulekut sattusime lastega sinna majja. Ma surmani ei unusta seda koera pilku, kuidas ta meid mõõtis. Reeturid… Peale selle otsustasin, et ei võta enam ühtki looma, aga kui juhtub loom mu koju, siis teda ei reeda. Mul oli seekord valida kas oma kahe väikese tütre või koera heaolu vahel. Eriti kuna olin ise kord kursusetöö teinud parasiitussidest ja elus kuulnud paarist hoiatavast juhusest parasiitidega. Näiteks esimest tütart sünnitades haiglas suri alla 20 a. noormees. Selgus, et oli saanud ehhinokokk-paelussist maksakahjustuse (lasi koeral enda suud lakkuda). Uss ise on lühike ja elutseb koera pärakus, aga ta munad tekitavad koledat kahju.
Tuli meelde, veel varem mees vägisi tiris koju, teisele korrusele ja muidugi mulle kahe tillukese lapse kõrvale hooldada mingi kõhulahtisusega paari-kolmekuuse kutsika. Kui see lasi vaibale ühe vedela hunniku, alles siis viis tagasi.
Kui ma praegu tagasi mõtlen, siis mees on rohkem peavalu tekitanud kui lapsed või hiljem lapselapsed selle loomapidamisega.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Viivikonna laika nimi oli Nöpsi. Praegu vaevlen lastelaste poolt ära põlatud Jacky’ga, kellele mina panin nimeks Polla. Ilusa kõlaga nimi. Aga ära põlati siis, kui aru saadi, et koer peab enda omanikuks mitte neid, vaid hoopis mind. Üleelamine oli vapustus: tulin maale toidupakkidega, mis jäid hoovile kui jooksin WC-sse. Omanik läks pakke võtma ja tema koer ei lubanud!!! Nii sügisel jäigi loom minu juurde minu ülisuureks masenduseks. Mulle lihtsalt ei sobi hommikul õue koeraga jalutama karata ja õhtul veel teist korda. Tunnistan, et 2005/2006 talvel tundsin, et olen valmis elust lahkuma, et tulgu parem surm! Juhtusin sellest kord kõnelema vana tuttavaga. Arvan, et ta otsis üles mu noorema tütre ja selgitas olukorda. Igal juhul mees läks koeraga tallu, mina haige vanema tütre juurde Tartusse ja sellest sügisest alates jalutab hoopis mees koeraga.
Kas teda ei taba must masendus? Vaevalt küll. Talle on alati meeldinud looduses olla. Viimastel aastatel aga endised jahikaaslased enam välja ei tulnud, isegi mitte püssita. Ta jäi nagu liiga üksikuks. Nüüd ta läheb koeraga ja tulevad ka koos tagasi. Mõlemad väsinud ning rahul. Mees jäi pensionile septembrist. Enne seda suvilanaabrinna tundis mulle mitu korda kaasa, et mul saab raske olema, eriti esimesel aastal kui mees jääb päriselt koduseks. Noh, seni ei ole ma seda tundma pidanud – tänu koerale.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ei uuri. Aitab loomaarstist, kui igal aastal süstimas käia.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Arvan, et tõupuhtust ajavad taga need, kes ise peavad end alateadvuses millegi suhtes küündimatuks. Looma tõupuhtus oleks nagu kompensatsiooniks, millega enese puudujääke katta. Aga kui vaatan koeri, siis meeldivad kikkiskõrvalised – tunduvad nagu ergumad – targemad olevat, mis ei tarvitse ollagi õige.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Käinud pole koertenäitusel ei koeraga ega ilma, aga miks ei võiks olla inimestel mingi neile sobiv meelelahutus? Pealegi süütu tegevus.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koera eest hoolitsen mina: toidan, kammin, pesen kergelt (kardab pesemist!). Õnneks jalutamas käib mees. See „sõi“ väga palju aega ära, koos pärastise koera kasimisega. 2½-2¾ tundi. Ei jõudnud enam eriti lugeda, mis ometi on olnud alati lemmiktegevuseks.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Toiduga on nagu juhtub. Ei usalda krõbuskeid ega lihakonserve, sest tütre kassil tekkis sellest kõhtu kasvaja. Arst soovitas operatsiooni. Mina soovitasin puhastamata räimi (tükkidena). Kass oli vaimustuses minu soovitusest ja õige pea polnud sest kasvajast enam jälgegi. Kuidas ma Pollat, seda laikasuurust koera toidan? Iga päev võtan külmikust tüki toorest liha, võibolla nii 100-80 grammise tüki. No eriti hinnatud on maks!
Ostan seapead, raiun pool pead 3-4 tükiks ja ühest tükist keedan kaheks päevaks vedelavõitu putru herkulo ja tatraga (tangud ei meeldi). Lisan vajadusel pisut õli. Ah jaa, enne tangainete lisamist tükeldan liha peeneks ja kondid viskan minema. Vahelduseks lisan mõnda osa inimtoidust, tsipake. Koer on heas tujus ja karv läigib, ju siis on õiges toitumises. Ostsin loomaarstilt koerte vitamiinipulbrit, sai otsa. See talle küll ei meeldi. Lillevabriku kondipuruga koeratoit ei kõlba, valus on, verd eemaldub koos väljaheitega ja koer ulub seejuures. Kui kingiks tuuakse konservi, siis segan toiduportsjoni sisse, jätkub maiustamist mitmeks ajaks. Suvel sai ainult krõbuskeid, näis, et tüütas ära.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Õnneks arsti eraldi pole olnud vajadust külastada. Vaktsineerimine on muidugi vajalik, isegi kui ma ise oleks nõus marutaudi surema koos oma lemmikuga, siis vastutustunnet peaks ikka teiste inimeste suhtes olema!
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Mul on olnud 2 isast koera. Minul on ükskõik, kas steriliseerida või mitte, aga kui algul meie juurde sattudes jooksuajal koer ära jooksis ja ma selle ettepaneku tegin, siis sattus mu mees marru! Imelik, justkui oleksin teinud ettepaneku teda ennast steriliseerida. Arvan, et see on kiviajal tekkinud meeste solidaarsus, mis jalgpallistaadionil meestel ka välja lööb.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
See on vastutustundetus elu suhtes, kui lastakse loomal paljuneda, ilma et pärast järglaste eest vastutust valmis ollakse võtma.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende vaijualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie koerale on toas (viiendal korrusel) probleemiks tore, tihe karvkate. Seepärast peab oma kohaks seda kohta, kus antud hetkel on mingil põhjusel jahedam. Kuna puhastan ta alati põhjalikult peale õuest tulemist, siis võib korteris omatahtsi ringi liikuda, kuid ainult põrandal. Loomal ikka looma koht ja inimesel inimese ase.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pole olnud vajadust abi väljastpoolt perekonda paluda.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Jah, tean sünniaega koeral, see on koerapassis sees: 8.04.1998. Kuid koera sünnipäev? Koer sest ei tea nagunii midagi ja lapselapsed on selleks juba koera võtmisest saadik liiga suured olnud, et sünnipäeva koeraga mängida.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Esiteks pole meil raha selliste ettevõtmiste jaoks ja teiseks – need õnnetukesed ei paista ise sugugi rahulolevad totrates kaltsudes. Samas väikestel loomadel võiks tõepoolest mingid ürbid pori ja külma vastu olla, sest nende kehamass jahtub kergesti ja kiirelt alla lubatud piiri.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Piir looma eest hoolitsemisel on: kui oled võtnud, vastuta lõpuni. Kuid ära looma inimeseks pea. Ülehooldamisel peaks olema salajane põhjus, kas rahuldamata armastustarve teise inimese puudumise tõttu või naistel rahuldamata emainstinkt.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Praegu on loomaga eputamine IN.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Ise olen laikat reetnud ja see on vist alaliselt mu südame peal. Teised loomad on vägisi kaela aetud. Aga nooremal tütrel kolli suurest rõõmust hüppas aju vastu lauanurka vigaseks, kui tütar esimest korda komandeeringult tuli. Arst ütles, et koer enam ei tõuse. See loom surmati ja maeti banaanikastis, riidesse mähitult aia ette suure kivi äärde. Kuigi kogu pere sügavalt kurvastas, uut koera enam ei võetud. Liig tüütuks sai 2 korda päevas jalutamine (enne või pärast kooli või tööd). Selle asemel sai kumbki murdeealine poiss oma kassi ja ime küll! Kumbki kass teab oma peremeest. Peremehed on nüüd juba 24 aastased.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kodureeglid? Toitu pole küll kunagi koer laualt võtnud, kuigi suust sülge on jooksnud.
Kui 2 korda päevas sööta tund enne väljaminekut, siis pole närveerimist ei koeral ega inimesel. Keha juba vastavalt kellaajale talitab. Õues korjan roe kilekotisse, selle viskan prügikasti (need on mulle hästi selgeks õpitud!) Kilekoti tõmban kätte ja siis keeran tagurpidi. Igati hügieeniline protseduur ühiskonna suhtes ja koera omaniku suhtes. Ei meeldi mulle neid roehunnikuid vahtida, kas teistele peaks see rohkem siis meeldima? Ja pole alust öelda, et enamus nii ei tee. Igaüks vastutab omaette.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Nagu poleks ette tulnud. Lastelaste kassid käivad nagunii mööda laudu ja ei usu, et seda saaks neist välja õpetada. Vanaemal oli hea hiirepüüdja emane kass. Mitte kunagi laual ei kondanud, aga kord vanaema nägi õuest, et kass on laual. Tuppa jõudes kass magas põrandal. Tark loom.
Kui koer on mehe lähedalt ära kadunud, siis järgmisel päeval jalutab koeraga ainult rihmaga. Nii oli kaks korda ja aru on saadud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Pole olnud selleks huvi.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägin ikka! Kiidan. Vahel ka noomin. Saab aru küll ja käitumisega reageerib. Kas koer just mõtleb? Hästi primitiivselt vast. Aga miks ta ei võiks reageerida inimese meeleolust tingitud aura muutusele? Kui ta tunneb 40 x täiuslikumalt lõhna (inimesest), kes teab, mida ta veel paremini meist valdab. See on auramuutus, võibolla ka pilk reedab hirmu.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
See on nagu lapsekasvatus. Kui juhtiv pool on otsustanud loll olla, miks mitte seda ära kasutada?
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Ma ise vajasin kassi, mis siin lastest rääkida. Töö oli üksvahe väga pingeline. Kui koju tulin, siis elutoas ajas kass end vaibalt nii graatsiliselt ja stiilis „aega on küll“ püsti, tuli lahkelt, saba püsti, tervitama, et tundsin, kuidas mingi ventiil minus avanes ja soss – pinge langes.
Või olid meil gupid ja veel ühed akvaariumikalad. Ega mehel tööl kergem polnud, pigem mitu ja mitu korda raskem, töölt tulles viskas ainult kingad maha ja seisatas akvaariumi ees. Vahel küsis, et noh, mis see bandiit siin siis teeb? (Üks must kala peitis end teatud „oma“ piirkonda ja kui mõni ettevaatamatu sinna sattus, siis ründas.) Vahel seisis nii üsna kaua, enne kui üleriided ära võttis ja käsi pesema läks, rahunes.
Muide, kõige paremad loomad linnakorterisse on kalad. Pole ka lastele ohtlikud. Kassiga on elus kaks juhust olnud, kui imekombel lapse silm jäi vigastamata. Esimene kord oma noorema tütrega. Laps seisis pehme tooli poole seljaga ja noor kass olles mängutujus, tõmbas toolileenilt lebades üle lapse pea käpaga silma alt läbi, sinna jäi kauaks arm. Teine kord paluti võõras kodus võõrast tüdrukut hoida. Ei osanud arvata, et ta kassi piinab, vajutas kõhtu ja kass lõi vere välja alumise lau siseküljelt. Jube üleelamine mulle!
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Madusid ei peaks. Ega rotte, kuigi neid kiidetakse. Arvatavasti rottide suhtes on vastumeelsus pärit lapsepõlvest. Aga maod? „Pravdas“ oli hoiatav artikkel, et Moskvas noormees pidas lemmikloomana kobrat. Nad olid teineteisega harjunud. Kui noormees abiellus ja hommikul tahtis naisele ussi tutvustada, see salvas ning surm oli kiire. Ise mõtlen, et noormehe kätel oli ehk võõras lõhn juures? Artikkel oli vast 25 a. tagasi ja võibolla oli muu keskajaleht, ei mäleta enam täpselt.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Minu ema seltsis linnavarblasega. (Eespool kirjutasin.)
Teadsin üht lohakat perekonda, kes puhtasjalikult söötis oma köögis rotiaugu juures suurt rotti. See hoidis hiired majast eemal.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Arvan, et kompenseeritakse sellega endast madalat arvamust, s.t. kui peetakse eksootilisi ja ebatavalisi loomi, ohtlikke loomi.
Minisiga ma nende hulka ei arvaks. Isegi ehk peaks, kui oleks oma maja aiaga, sest pidi kõige intelligentsem loom olema. (Või oli see hoopis rott?)
Ehk mõjutab mind see, et nägin teleris, kuidas USA soojas osariigis mingisiga sai autasustatud, kuna oskas tuua oma infarktiga toas lamavale perenaisele abi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates lemmikloom ei saa olla see kes on inimesele suure tõenäosusega ohtlik.
Kas ongi vahet lemmikloomal ja koduloomal? Eks perenaised on nutnud, kui tapeti või müüdi ära lehm. Või sõja ajal rekvireeriti hobune, kas siis peremees ei kurvastanud või muretsenud, kuidas looma eest edasi hoolitsetakse? Mäletan, et vanaema oli päeva kaks ebaharilikult tõsine, kui siga sai tapetud. Loom saab armsaks teda toimetades.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Vahel peavad – natuke aega, kuni argikohustused ära tüütavad – lemmikloomi seepärast, et ei mõtle tõsiselt kohustuste üle järele, mis neid ees ootavad. On otsapidi veel lasteaia multikaeas.
Aga head hoolitsejad peavad loomi armastuse ülekülluse või armastuse puuduse tõttu. Ses poleks midagi halba, kui nad ei ületaks kaasinimeste taluvuspiiri. Näiteks ei laseks kasse vabalt paljuneda ja hais „tapab“ ülemiste korruste elanikke. Või jätavad oma lemmikud elukardetavate haiguste vastu vaktsineerimata. Lasevad koeri tänavatel rihmata ringi kapata, aga samas liiguvad emad lapsekäruga. Ei ole kuigi armas, kui peni tõmbab keelega üle lapse suu. Lõpuks, kui oled koera võtnud, korista ta järel ka õues, seal liiguvad teistele inimestele niisama armsad olendid, nende lapsed.
Inimesel oma koht, loomal looma koht.
Inimese ühiseluline loomus vajab vist teadmist, et ta on teiste silmis vajalik, seega teda hinnatakse. Üksi jäädes, kas vanaduse tõttu või et teda mingil põhjusel ei võeta omaks, vist pakub sellisele inimesele lohutust ja kompensatsiooni ükskõik milline elusolend. Kelle jaoks inimene on tähtis, eluliselt vajalik. Ikkagi elus olend.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minu lemmikloom on olnud koer, hiljem tuttavate poni.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Jäin leseks 1974. a. Lapsed (2 tütart) käisid koolis ja koduseks seltsiks tõid lapsed koera.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Koer oli segavereline, väike (kasvas algul põlletaskus), halli karvaga, muidu ära antud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Lemmiklooma nimi oli Eku. Hüüdnime ei olnud. Minu vanemate kodus olid ka koerte nimedeks – Eku.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet koerte kasvatamise kohta jagasime naabritega ja laste klassikaaslastega.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole mõjutanud minu koerakese valikut, samuti tõupuhtus. Eku sai lemmikloomaks kooselatud aastate jooksul.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ekuga ei ole näitusel käinud, külalised on olnud vaimustuses. Eku oskas jalgu pühkida enne tuppa tulekut.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koeraga erilisi hoolitsushetki ei olnud. Elan maal, omaette majas. Ekul oli vaba liikumine ja ülesanne. Ta oli lammaste karjane.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Mida sõin ise, seda sõi ka koer. Koeratoitu tollal ei olnud müügil.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Eku elas 14 aastat, siis haigestus. Käisime Viljandis arsti juures, anti ravimiseks rohte, aga ei aidanud. Oleks nagu halvatus tulnud. Paar päeva lamas, ainult vett võttis, süüa ei tahtnud ja suri vaikselt.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Eku oli isane koer, steriliseerimata. Polnud vajadust, kodust ei lahkunud. Vaktsineerimine on vajalik.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Loomakese Eku järglasi ei ole teada.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Eku mõistis inimese kõnet. Ta oli vaevalt kahenädalane. Hiljem paari kuu vanuselt käisin koos koeraga läbi maa-ala, kus oli luba liikuda ja ta pidas meeles. Magamisalus oli köögis pliidi kõrval laste mängulaua all. Tuppa ei lubanud minna, siis köögis olles lamas nii, et pea pani lävepakule, ise vaatas igatsevalt tuppa, aga täitis käsku.
Ükskord lapsed võtsid Eku kaasa tuppa minnes. Peale selle kui lapsed koju tulid, siis lastega käis ikka toas. Minuga koos kodus olles oskas keeldu austada.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Lemmikloomal peab olema oma ase, oma söögi- ja joogikoht. Reisil ei ole koeraga käinud. Ei ole kasutanud loomahotelliteenuseid.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Lemmiklooma sünnipäev oli kindlalt teada 17. jaanuar. Oma peres tähistasime pere kokkutulemisega, koerale paremad palad. Peolauas jagasime mälestusi koera elust koos meiega. Uurisime, kas koer on horoskoobi järgi tunnustega. Oli küll.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Eraldi riideid pole teinud, aga lapsed on pannud selga nukkude riideid, samuti nende endi lapsepõlve riideid. Kui Ekule pähe pandi väikelapse müts, siis oli nii armsalt õnnetu moega, et ei saanud naeru pidada. Peakatteid ta eriti ei tahtnud, aga käsule ei saanud ju vastu seista.
Koera pesime saunas iga paari nädala järgi. Spaasse küll ei viiks.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Loomale jäägu piir vajaliku hoolitsuse ja ülehoolitsemise vahel.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Olen üle elanud lemmiklooma surma. See on hingeline valu. Katad riidega, kaevad haua, hooldad matusekohta, nutad valu tõttu. Aeg valu vähendab ja kaotatud lemmiklooma asemele teist lemmiklooma ei ole tahtnud.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Õpetasin Ekule „kodureegleid“. 1. Elu- ja liikumise piirid. 2. Puhtusepidamine. Kui vaja küsis õue. Tuli juurde, vaatas otsa ja lausus „auh“. 3. Toitu sai ainult oma söögikohas. Lapsed andsid toitu näpuvahelt, siis istus kui valvur kõrval ja ootas paremat.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Laualt toitu ei võtnud, aga salaja käis suhkruvargil. Suhkrukott oli köögi nurgas. Läksin õue ja tulin kohe tagasi. Nii ma juhtusin jaole. Küll oli tal häbi, noomisin ja andsin andeks. Edaspidi kurja pealt ei tabanud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Õpetatud sai teretamist, istumist, saba tagaajamist. Õpetamine käis koos maiustuste ja meelitustega. Peab ütlema, et Eku oli lahtise peaga. Paar treeningut ja juba ta oskas. Muidugi on vajalik koerte kool. Õppimine rühmas annab parema tulemuse.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägin oma lemmikloomaga, mõistab küll kõnet ja meeleolu. Oma headusega oskab lohutada.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Peremehe kiindumust võib lemmikloom ära kasutada siis, kui on lubatud keelust üle astuda, siis tekib nagu lust proovimiseks, mis ma veel võin teha.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Laste kohused olid loomade eest hoolitsemine, pidada kinni korraldustest, mis on koerale enne kätte õpetatud. Koer on laste mänguseltsiline ja väga vajalik mänguseltsiline. Minu lapsed jätsid mõnikord oma toidunõud pesemata, aga koera nina puhastati ja nõud pesti.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Naabritega kestis ikka oma koera jutte. Ei saa ju vaikida, kui su koer on teistest targem – oskab jalgu pühkida ukseesisel matil. Kes nägi, ei suutnud imestust varjata. Tahtsime teha koduvideod, aga ei õnnestunud. Kui aparaat sai võetud, siis jättis jalgade puhastamise.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mingil juhul ei pea madusid ega rotte.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ise ei taha eksootilisi ega ebatavalisi loomi. Käin loomaaias neid vaatamas.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Põhiliselt koerad ja kassid. Metsloom peab metsa jääma. Muidugi on hea, kui lemmikloomal on praktiline otstarve, tavaliselt koerad ja kassid on valvuriteks.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Tihti on lemmikloomad hoolitsuse eest tänulikumad kui sõnakuulmatud liigikaaslased.
Olen Lobo, passi järgi mittešnautser Liivapõllu Leonart. Esivanemad pärinevad kusagilt Saksamaalt.
Eellooks.
Kirjeldan oma väga lähedase pere kodumiljööd koos karvase pereliikmega.
Nagu paljudes linnaperedes: keegi lastest igatseb väga-väga koera. Aga elatakse kahetoalises korteris. Kuhu seal koer?
Vanem laps Reili oli suviti palju minu juures, nagu väikeste koolilaste vajadus ikka. Siin oli majanaabriks tädi, kes kasvatas mitut bolonkat. Ametlikult, koostöös koerteklubiga. Tema juures õppis Reili koertega – kutsikatega hooldust, jalutamist, jooksmist. Minu kirju kasski kasvas koos kutsude perega.
Ühel järgmisel aastal, Reili oli 10-11 aastane, oli tal lugemiseks kaasas raamatuid. Need olid koerakasvatuse käsiraamatud õpetamisest, hooldamisest, haigustest ja ravist.
Niisugune põhjalikkus lapse poolt, kel omal polnud looma ega lubadustki selle saamiseks, arvatavasti asja otsustaski.
Kindel otsus vanemate poolt oli, et kui juba, siis ei mingit juhuslikkust. Otsiti koerteklubi kaudu. Ema tahtis suurt koera. Väga suure looma jaoks oleks eluruumist nappinud. Lõpuks oli leitud koertekasvatajate pere Pärnumaalt. Šnautseri kutsikas oli ammu tellitud, siis juba valitud.
2
Minuni jõudis teave kutsika toomisest lõbusa loona. Reili tuli palvega: aita tema kodukirjand ümber teha murdekeelseks. See oli kooliülesanne. Tema oli kirjutanud loo oma kutsika saamisest.
Sõidime esäga katõkesti uma kutsikule perrä. Tuu oll kongi Pärnu kandih. Imä nooremba vellega oodive kotoh. Aga mis juhtu? Mi es saaki seokõrd viil pisikeist kodo viia. Tallnast es olõ viil papre är saadetu. Mure oll suur: kuid mi ütle kotoh, et tullimi ütsinda. Pinikeis viil es olõki! Tõnõkord sõitse esä ütsinda. Joba mitu korda är kaetu pinikene magasi auton karbi seen. Kandilitse, karvatse näoga kutsik, mis tälle nimess saa? Pinikese pass oll mitu suurt lehekülge paprit. Nimess Liivapõllu Leonart. Esä arvass, et küll tä üits Lobo iks om. Ja nii jäiegi, meie pini om Lobo.
Minu murdekeel pole muidugi õige, see on segu Võrumaa eri paikadest ja Mulgimaalt. Aga koolilapsega koos oli veerimist ja nalja-naeru küllalt. See oli hilissügisel 1992. a.
Järgmisel kevadel ja suvel oli Reilil igaks pühapäeva ennelõunaks pikk programm. Koeraga jalutati, jooksti, õpetati mitu tundi. Viljandi lossimäed olid selleks just sobivad. Šnautser ongi mägedest pärit koeratõug, tugev, jooksuhimuline. Koju jõudes olid mõlemad hingetuks väsinud.
Ükskord tuldi koju nutuga. Suur hundikoer oli samuti jooksmas, küllap lahtiselt mõlemad. Oli olnud suur võitlus. Teise koera omanik, meesterahvas, aitas koerad ära lahutada. Vist tuli Reiliga kaasagi. Pureda olid saanud mõlemad. Lobo oli ka üsna mehiselt oma tugevaid lõugu näidanud. Pahandus missugune. Lahtiselt Lobot enam jooksma ei lubatud.
Varsti oli nii, et isa ja Reili said koeraga jalutada ilma rihmata, kuuletus rahulikult kõrval käima. Ema ja teised pidid jõudu kasutama. Rihmakski tuli varsti kasutusele kett. Mitu rihma lihtsalt kulusid läbi või näriti ära.
Mingeid vigureid koerale ei õpetatud, aga koduse elu käsud-keelud õppis Lobo kiiresti ja täpselt. Ühel esimestest jõuludest jäi lastel küll piparkoogimaja tegemata. Köögilaual jahtuvad majaosad sõi Lobo ära.
Loomaarsti hinnang oli, et näitusekoera Lobost ei saa, üks hammas oli kasvanud viltu. Küllap kutsikas midagi intensiivselt näris. Öeldi, et seda hammast nimetatakse siis alati miinuspunktina.
Lobo oli selle aja koer, mil tõupuhtuse rõhutamiseks olid kõrvad ja saba lõigatud. Reilil oli mure: üks kõrv kippus lonti vajuma. Kaua käis koer, plaaster kõrva tagaküljel. Oli ju tõukoer kõrvast sabani!
Veel mure. Minu juurde on paar kilomeetrit, käime bussiga. Aga Lobo? Karvane, kandiline habemes nägu on üsna hirmutav. Reili oli käinud temaga kõigis kauplustes, niisuguse kujuga suurkorvi ei olnud. Ükski ei mahtunud Lobole pähe. Nii nad siis lippasid jala.
Laaste kooliaeg täidab nende päeva pikalt. Siis on paratamatu, et koera jaoks peab ema leidma hoolt ja aega. Hilisõhtune õuering on küll alati laste päralt. Seda teab Lobogi. Kui Reili hiljem harvagi kodus oli, veel nüüdki – kella 9 paiku käib Lobo tema kannul ja ootab. See aeg olgu tema jaoks!
3
Vahepeal osteti korteri asemele maja mäeküljele, järve äärde. Siit sai Lobo kodu jaoks veel uusi reegleid.
Poolelioleva remondiga maja ei usaldatud ööseks tühjana jätta. Reili oli just põhikooli lõpetanud, saamas 16, koer 4-ne. Arvasid, et kahekesi julgevad tühjas majas magada küll.
Tüdruk magas üleval, toa uks kinni, koer jäi allkorrusele. Lobol hakkas öösel vist igav. Uuele uksevärvile jäid võimsad küünejäljed. Hommikul oli isa teinud seaduse – koer trepist üles ei lähe! Ja ei lähegi. Kui väga igatseb, paneb pea alumisele astmele ja lamab seal, vahel nutabki.
Ka õues käimiseks on oma aia kohta reeglid: sissepoole aiaväravat ei kükitata, ka pissimine kannatab väravani.
Magamiskohaks on Lobol mõnus nurk üles viiva trepi jalamil. Just paras tema teki jaoks, kogu eestuba ja välisuks on vaateväljas.
Sest oligi tore lugu. Teine vanaema pani poest tulles koti sinna kõrvale. Ise olime majas, õues, igal pool. Hakkasime koju minema, vanaema ei saa: Lobo ei luba kotti oma pesa kõrvalt ära võtta. Tuli kedagi appi kutsuda, kes koerale selgeks teeks, et kott on tõepoolest vanaema oma. Lobo oli solvunud, pani silmadki kinni, teeskles magamist.
Toiduks kasutatakse koerale spetsiaalseid koeratoite, eriti nüüd vanemas eas. Söögikoht on köögis. Ta teab – pikad habemekarvad tuleb enne tuppa minekut pühkida-kuivatada. Selleks on tal oma rätik. Ka õuest tulles ei saa märjana-porisena eestoast edasi, tuleb abi oodata.
Soenguga on omajagu tööd. Sellel karmikarvalisel koeratõul on vaja kaks korda aastas karvu „trimmida“. Seda teevad Reili, kui on kodus, enamasti ema. Istuvad kahekesi põrandal, Lobo nutab ka vahepeal. Hallide karvade hunnik ümberringi. Pole parata, karvakera poleks ju šnautser!
Mänguasjadest on armsamad kogu aeg tennisepallid. Muidugi on igasuguseid loomakesi jm. Aga jälgitakse väga nende materjali, et koer sealt midagi alla ei neelaks.
Jõuluõhtuid on kombeks veeta koos tütre perega. Kingikott kuulub kuuse juurde. Seda valvab Lobo juba aegsasti. Teab, et temagi ei jää kunagi üllatusest ilma. Seda lõbu siis - igaühe pakki on vaja aidata avada, nuusutada, võibolla ainult pead raputada, pole suurem asi! Lõpuks oma kingiga heita kusagile mõnuga seda närima.
Ühte Lobo sünnipäeva mäletan. Oli tort, vorsti lõikudest kaunistused. Sünnipäevalapsel vorstikestest kee kaelas. Pildi ajaks oli ilus tort võibolla juba söödud.
Lobo on olnud pereliige alati, igas mõttes. Ei ole olnud nunnutatud „diivankoer“. Usutakse, et ta mõistab kogu kodust elu nagu igaüks peres. Kui ta paneb pea sülle, vaatab, liigutab kõrvu ja käppi, siis lausa tunnetad, et ta saab aru.
4
Peres elasid veel mõned armsad loomad. Vennal rott Rotu, siis kirju merisiga Mõmmik. Tema suri just hiljuti. Oli juba õige vana. Need väikeloomad pole väga pikaealised. Kahju on kõigil kirjust Mõmmikust.
Kui Reili peale kodulinna kooli lõpetamist läks Tallinna kõrgkooli, oli raske lahkumine. Lobo jäi ootama kojutuleku pühapäevi, tüdruk seal igatsema. Üliõpilase päev koera jaoks aega ei jäta. Lõpuks leidis ta lahenduse. Sai pisikese üüritoa. Sinna mahutas suure täis-sisustusega puuri tšintšilja jaoks. Käies kodus, puur-kohvrike loomakesega käes nagu käekott.
Nüüd on neil oma pere. Tšintšiljade paar, aegajalt mõne pojaga, mahuvad endiselt. Kasvavad kaks koera. Bullterjer Moksi on juba paar aastat staažikas näitusekoer. Medalirosette seinal vaibatäis. Juuniori-eas inglise buldog Uma, paksuke, 25-kilone. Öeldakse, et see koeratõug polegi eriti õpetatav, aga Umale karmilt öeldud „Ei!“ mõjub küll. Keerab pea viltu, vaatab, keeleots suust väljas, ja teab, et see oli tema jaoks. Juba näituselgi käinuna pidi esinema täiesti kuulekalt ja korralikult. Kodus on ta küll naljanumber. Möllab ja mürgeldab. Äkki väsib, kukub põrandale pikali, ükskõik mis asendis või kuidas käpad jäävad. Lausa norskab kõvasti. Selle koeratõu omapärane nina ja hingamisteede ehitus pidigi olema takistuseks, sellest norskamine. Tüki aja pärast hüppab üles ja mürgel läheb edasi.
Olin hiljuti ühe õhtu nende peres. Elasin kaasa nende kodusele õhtule. Moksi on soliidne, ametlikult koolituspaberitega. Kogu oma müramises ikkagi kuuletuv, „väljapeetud“.
Koerte näituste-ringid on ulatunud kaugele. Nendest osavõtt on korraldatud koerteklubi vahendusel. See on omaette maailm: koerad ja omanikud. On oldud Soomest Lätini-Leeduni. Viimati käidi Valgevenes, seal klubi bussiga. Enamasti, vähemalt Eestimaa paikades sõidavad mehega oma autoga. On ju vaja kaasa võtta palju, alates joogiveest. Reili rõhutab eriti, et koer peab saama puhata, magada oma tuttaval tekil. Väsinud loom on närviline, see poleks siis näitusekoer. See kõik on saanud nende pere hobiks ja hooleks.
Kuidas ja kui palju mõistab koer inimest, meeleolu, kõnet? Kas ta mõtleb?
Mõtlesin hiljem õhtule Reili peres koos nende kahe koeraga. Moksi on koolituse lõpetanud, paberitega varsti 3-aastane koer. Kodus oli möllu ja mürgeldamist, ka igat inimest kaasates. Tihti üldse mitte väga kuulekas.
Aga seesama noor mürgeldaja on näituseväljakul, närvilises, pingelises ümbruses. Hulgana võõraid koeri, inimesi, haukumist, käske-keelde. Ometi on Moksi rahulik, väljapeetud – muidu poleks ju kodus vaibal kaalukaid auhinnarosette. Siin ei aita ainult oma perenaise patsutus, rahustavad vaiksed sõnad, et kõik on korras. See poleks mõeldav, kui koer ise ei mõtleks ja mõistaks. See on ju tema ise, üksi, keda jälgitakse, hinnatakse iga karvagi, igat liigutust, ka näoilmet ja sõbralikkust.
Peab olema arusaamine koera enda tasandil. On ju nii?
Veel kord peategelase Lobo juurde. Kodune pere on mures: Lobol on kuulmine jäänud viletsaks, eriti viimase poole aasta jooksul. Magab palju. On lihtsalt vanaks jäänud. Lobo saab ju varsti 15-aastaseks.
Need olid selle pere lemmikud aastate jooksul. Aeg on läinud, aga pereliikmena on olnud igal oma koht.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kassid ja koer. Mõned aastad tagasi.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Vanemate soovil. Äkkotsusena. Polnud.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Kassid varjupaigast, anti muidu. Koer tuttavalt, ostsime.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja ..pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kassid: Kribu ja Kratt Koer: Minnie. Nimed olidki sellised. Ema pani.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Erinevad kanalid (kõik loetelus olnu).
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei ole.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Ema hoolitses põhiliselt.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostsime spets toitu, et loom oleks tervem.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Vaktsineerimisel.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kasside puhul hädavajalik.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Ei.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassid olid igal pool. Koera voodisse ei lubatud ning oli ka oma koht.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei ole vajadust olnud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Ei tähistanud. Teame küll.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Jah, sai igasugu asju kokku ostetud. Hooldused tegime ise.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Kindlasti on.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Loomadest hoolitakse rohkem praegu.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Pole kogemust.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või - peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kassid käisid kastis ja koer õues.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ikka oli. Võõrutada ei saanud. On karistatud, kuid tegelikult loom nagunii aru sellest nii ei saa.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Ei olnud püsivust ja oskusi trikke õpetada.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Rääkisime. Ei usu, et mõistab.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei tea.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed mängisid loomadega. Kui võimalik ja huvi, siis võib loom olla.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Suuri ja ohtlike loomi.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Tuhkur, rott.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kellel oskused ja võimalused, siis ok.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste "lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb "lemmikloom” "koduloomast”? Kas "lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom võib olla ükskõik mis loom, kuid ta ei pruugi olla koduloomaks sobiv ning käiakse nt loomaias jälgimas.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?