Mul oli kass, kele nimi oli Doora. Ta oli metsik kass, kui me ta võtsime, tegelikult ta ise tuli meile. Ma nägin teda esimest korda tiigi juures kivil istumas. Ta oli siis alles täitsa kassipoeg. Mu ema alguses ei uskunud mind, sest kassipojal on vägaraske jääda üksi ellu, sest meie kandis on palju rebaseid. Kui mu ema teda nägi siis peaaegu kohe otsustas ta kiisukese endale võtta. alguses hakkasime me uksetaha talle süüa panema. Me toitsime teda sügiseni. Selle ajapeale oli ta julgemaks muutunud (alguses ta käis söömas öösiti, kui kõik magasid. Pärast saime me aknast teda vaadata ilma, et ta ära jookseks. Kui saabus sügis laenasime Tartu kassikaitselt puuri ja ja poovisime teda kinni püüda. Esimesel korral nii hästi ei läinud me saime kätte naabrite tiine emase triibulise kassi. Teisel korral aga õnnestus ta kätte saaada. Loomaarstijuures saime teada, et ta on väga tugev olnud ja, et see on imepärane millises seisus ta oli metsiku kassikohta. Ta oli toakass kuni kevadeni ja siis me lasime ta õue. See oli riskantne samm, tegu oli ikkagi ju metsiku kassiga. Paarpäea me teda ei näinud, aga ta tuli tagasi ja oli kõige armsam kiisu kuni 2016 aasta suveni mil ta lahkus, nagu ta oli tulnud.
Mu kass sai nime juba varjupaigas, temale meie nime ei valinud. Mu koera nimeks tahtsime midagi lühikest kuid ilusat, mis talle sobiks. Nime "Luna" pakkus välja minu ema, ja kuna see meeldis kogu perele ja leidsime, et koer näeb välja nagu Luna küll, saigi see ta nimeks.
Kunagi oli mul kass Krõpsik, kellele panin selle nime sellepärast, et pinginaaber kunagi ütles selle sõna üritades öelda krõbin (krõbusk, hommikuhelves vms) ja see tundus mulle tohutult naljakas ning see sõna oli mul endiselt meeles.
Mu kutsa, Eesti Hagijas, nimi on Brity. Selle nime panid talle ta aretajad. Brity hääldatakse nagu inglise keeles pretty. Ainuke erinevus on, et see on teistmoodi kirjutatud. Ma võin ainult eeldada, et ta nimi tähendab inglise keeles ilus, sest ta on maailma kõige ilusam koer. Ta on musta-pruuni-valge karvkattega koer. Natuke kurb on see, et ta oli ainuke oma pesakonnast, kes elusana sündis. Vähemalt ei pidanud ta õdede-vendadega piima pärast kaklema. Üks kõige naljakamaid lugusid, mis mul Brityga on juhtunud, toimus ühel meie jalutuskäigul. Me olime just lõpetamas oma tunnist jalutuskäiku ja olime jõudnud jalakäijaraja nurga peale. Just sel hetkel jõudis meie juurde vasakule buss nr 7 (ta oli minemas Maarjamõisa peatusest Tulbi peatusesse. see juhtus enne bussi marsruudi muutmist), see buss millega ma iga päev sõidan ja milles bussijuht mind arvatavasti juba ära tunneb. Olime siis meie Moluga seal tee nurga peal ja buss peatus, et oodata vasakult tulevad autod ära, ja et teha pööret paremale. Kui äkki...Brity hakkab kakama. Mul ei ole kunagi nii häbi olnud, kui mul oli sellel hetkel. Ma teadsin, et kõik inimesed bussis vaatavad aknast välja ja näevad mind, 16-aastast tütarlast, ja koera koera kakamas. Issand ja buss ei sõitnud ära ka, ma pidin kõikide nende inimeste ees selle junni maast ära ka koristama. Ma ei tea, mida ma Brityle tegin, et seda ära teenida.
Mul on kass nimega Kassu. Ta nimi tuli sellest, et kui me ei teadnud veel, mida talle nimeks panna, kutsusime me teda lihtsalt Kassuks. Piisava aja möödudes tundus meile, et ükski teine nimi ei sobi talle, sest me olime juba nii Kassuga ära harjunud. Ma isegi mõtlesin talle väiksena laulu välja: "Kassu, Massu, kuninglik Kassu-Massu. Kassu, Massu, kõiketeav Kassu-Massu."
Parim lugu Kassuga on ikkagi tema saamine. Meie sugulased elasid Elvas. Üks päev koolist koju tulles leidis mu sugulane (ta käis alles esimeses klassis) ühe vana tädi, kes müüs kassipoegi ühe krooni eest. Mu sugulane ütles, et ta valis kõige ilusama ja viis ta endaga koju. Kahjuks aga ei olnud mu tädil võimalik teda pidada ja ta pöördus oma õe, minu Emme, poole abi palvega. Muidugi oli mu ema nõus võtma selle armsa kiisu endale. Niimoodi sattuski meie kätte see armas Kassuke. Me teadsime kohe, kui ta pissis mu vennale koju sõites sülle, et see kass on meie pere jaoks mõeldud. Alles aastaid hiljem sain ma teada, et tegelikult ei olnudki mingit vana tädi olemas. Mu sugulane oli hoopis tänavalt leidnud pesakonna kassipoegi ja otsustanud ühe koju võtta. Õnneks see vastas ikka tõele, et ta valis kõige ilusama. Jumal tänatud, ei meie oleks tahtnud mingit teisejärgulist kassi (nali/sarkasm).
Mul ei ole praegu lemmiklooma, aga kunagi oli mul kaks chinchillat. Neile ma ise nimesid ei pannud, aga nad olid Sinnu (emane) ja Mustu (isane) nende karvavärvi järgi.
Mul on papagoi Leo. Nimepanemisega erilist lugu ei ole, lihtsalt esimene nimi, mis pähe tuli ja selleks juhtus olema Leo.
Aga see, kuidas Leo minuni jõudis on küll rääkimist väärt. Nimelt leidsin tänavalt. Tallinnast. Ise elan Tartus. Olime perega Tallinnas ja tänaval istus papagoi. Mina kui suur loomaarmastaja ei suutnud teisiti, kui pidin tema juurde minema, üritasin teda kinni püüda, kuid tema lendas seepeale mulle õlale. Olin alguses pisut segaduses ega osanud midagi teha, kuid peale mõningast arutelu perega otsustasime, et Leo tuleb meiega Tartusse. Papagoipuur oli meil olemas. Panime muidugi ka kuulutuse leitud papagoist FBsse vastavatesse gruppidesse, kuid omanikku seekaudu ei leidnud. Seega tunnistasime Leo omavoliliselt meie omaks.
Aga sellega lugu veel ei lõppe.
Pärat paaripäevast kohanemist ja shokist toibumist oma uues kodus juhtus midagi eriskummalist. Leo hakkas rääkima. ja mitte eesti keeles, vaid vene keelest. Jah, nii uskumatu kui see ka ei tundu ma leidisn teisest Eesti otsast vene keeles rääkiva papagoi. Kui Leod esimest korda rääkimas kuulsin, ei suutnud ma oma naeru tagasi hoida. Nüüdseks räägib Leo ka eesti keeles ning mul on kodus mitmekeelne papagoi.
Minu perekonnas on kaks lemmiklooma: kass Pätu ja koer Tommi. Praeguna kass Pätu pidi saama enda tegelikult nimeks Minna. Kuna meie kass nägi pea samasugune välja kui meie eelmine kass, kelle nimi oli Pätu, siis kõigil läks Minna nimi pidevalt Pätuga segi ja seega sai meie praeguse kassi nimeks ka Pätu. Esimese Pätu nimi tuli sellest, et me võtsime kassi ajal, mil mina lugesin lasteraamatut ,,Pätu" (mis on muideks siiani, minu lemmik lasteraamat ,,Pipi" kõrval) ja kuna see meie kass ka tegi parajalt pahandust kodus alguspäevil, siis sai tema nimeks Pätu.
Koera võtsime me minu väiksema venna suurel soovil. Tommi nimega ei kaasne eriti suurt ja pidulikku lugu. Pigem me lihtsalt mõtlesime, et see nimi oleks selline, mille abil saaks koera kergesti kutsuda. Selline huvitav lugu on küll meie Tommiga, et ma ei tea kuidas, aga me vahepeal kutsume teda Tompsoniks. Ma ei oska öelda, kust see kutsumisviis tulnud on, sest tema õige nimi on Tommi, aga nii on. Koer ise reageerib mõlemale nimele kusjuures.
Mul on kass.
Kui ma sain 10 aastaseks lubati mulle, et vastavalt mu tahtmisele võtame jänese. Kokkulepitud! otsisime ligi pool aastat (mul on sünnipäev aasta alguses) sobivat jänest, kuid kui viimane jänesekandidaat oli ootamatult kuumuse kätte surnud( :( ) siis otsustasime et vaatame ka teisi loomi. Kuna sattusime üsna varsti väikese kassipoja otsa, siis otsustasimegi tema kasuks. Käisime tal Jõgevamaal järel ning tagasiteel pakkus ema talle nimeks Rudolf (millegi pärast seostasin seda Naksitrallidest Sammalhabe väikese ussikesega, kellel oli nimeks samuti Rudolf).
Praegu saab temaga palju nalja, sest ta on pidevalt natuke torssis ja isepäine, ning me paneme ta vaenlastele toredaid nimesid, et aru saada, kellega ta parasjagu kakleb.
Mul on kass, kelle nimi on Bruna. Alguses panime talle nimeks Bruno, mille võtsime Lotte lugudest. Ilmselgelt arvasime, et tegu on isase kassiga. Siis aga sündisid suureks üllatuseks kassil pojad, siis pidi ka nime ära mutma. Kuna kass oli aga juba Bruno nimega harjunud, pidi nime tüve samaks jätma. Nii mutsimegi vaid ühe tähe ja nimeks sai Bruna. Nüüd kutsun teda aga Bruntsuks või Bruntsikuks.
Mul on olnud kolm lemmiklooma. Kunagi oli koer Roki, kuid nime teadaolu kahjuks ei oska öelda. Momendil on koer ja kass. Koer on Šerif, keda meie eelistatult nimetame Päntjuhiniks, sest vanasti olid ka vana-vanaema juures "Päntjuhinid". Kust tuleb nimi Šerif on aga samuti teadmata, sest kui koer toodi olin ma umbes 6 aastane. Kodus on ka kass Kitu, keda ei saanud enam onu ja tädi ülal pidada ja nii sattus ta meie jhuurde.
Mul on kass nimega Kiti. Kui ma ta sain 12-aastasena, ma ei hakanud eriti nime peale mõtlema, sest ta oli mõeldud maakassiks, kuid tänu vanaisa pahameelele sai kass rohkem linnakassiks. Kuna ta oli juba nimega harjunud, jäi see talle külge, ehkki ma hiljem olen proovinud talle külge ajada nime Cass, kuid see pole mõjunud ja ta on jäänud Kitiks.
Mu kass on paras küünistaja. Kui ta pole suveks maale viidud, ässitan teda kodus ja saan pidevalt endale arme, mis mulle isegi meeldib, aga vahel on tekkinud mõni väga ebamugavasse kohta (sõrme ots, säär) või siis väga suur (käsivars, ranne). See on natuke halb, kuid ma annan talle andeks.
Mu kassil on halb komme end ära peita. Mu vanaema kõneles, et kord, kui mu kass oli maal, ei olnud vanaema teda hommikul leidnud, kui talle süüa tahtis anda. Ta oli otsinud teda kõikjalt, kuni leidis Kiti suure kase otsast. Esimene oks oli maast kaugel ja oli vaja kasutada redelit, et selleni jõuda. Mu vanaema eeldas, et ta oli olnud seal terve öö. Kassi päästmiseks oli ta kutsunud appi naabrimehe koos redeliga. Kohe kui aga redel puud katsus, oli Kiti alla hüpanud ja minekut teinud.
Mul on kassipoeg Sam. Ei tahtnud enam Miisut panna, sest tundus kuidagi lapsik. TA nägi Samueli moodi välja. Tunde järgi sai nimi pandud. Kaks koera on ka. Roi on varjupaigast j atal vist oli juba nimi. Teine on Drežoo, kaukaasia lambakoer, seega pisut eksootilisem nimi. Tegelikult kõik kaukaasia lambakoerad, kes meil olnud on, on olnud Drežood ja ei tea, kus nimi pärit. Ma ise ei poolda uuele koerale vana koera nime panemist, aga olin liiga väike, et kaasa rääkida tol hetkel.
Räägiksin hoopis oma eelmisest lemmikloomast, kelle nimi oli Moorits, aga kes praeguseks hetkeks on kahjuks siit ilmast juba lahkunud.
Moorits oli musta värvi labrador, kes saabus meie perre, kui ma olin 5-aastane. Nimi tuli minu isalt, kes läks ühel hommikul tööle ja nägi aknast mööda sõitmas Maks&Moorits autot. Ta mõtles, et Maks on juba nii paljudele koertele nimeks saanud, paneks siis hoopis Moorits. Nii jäigi. Moorits elas meiega rõõmu täis kümme aastat.
Need kümme aastat oli Moorits mulle parimaks sõbraks ja nagu iga parima sõbraga, tuli meilgi tülisid ja halvemaid aegu ette. Näiteks siis, kui ma tahtsin viiulit harjutada, aga Mooritsale see üldse ei meeldinud. Või just meeldis. Ega ei teagi, igal juhul hakkas ta alati kõva ja kileda häälega hulguma, kui ma juba esimese noodi sain tõmmata. Viiul jäigi selle tõttu vahel harjutamata, aga vähemalt ma sain selle asemel Mooritsaga pikki vestlusi maha pidada, miks ta ikkagi peaks austama muusikat ja pillimängu. Kas ta must aru sai, ei oska öelda, aga kuulas ta mind igal juhul äärmise alandlikkuse ja ustavusega. Vot selline oligi mu parim sõber Moorits.
Mul oli väiksena 2 kassi. Üks kass, Märtin sai isalt nime rallisõitja Marko Märtini järgi ja teise nimeks kujunes Allu, alguses oli Hallu, sest ta oli halli värvi. Mu õde oli beebi ja kassid armastasid ronida tema teki alla sooja, kui ta talvel rõdul vankris magas ja ema tähele ei pannud.
Hetkel mul lemmiklooma ei ole, aga väiksemana oli mul kaks merisiga ja kari hamstreid. Tol ajal pakkusid ka sõpradele minu lemmikloomad meelelahutust. Ühe sõbrannaga läksime näiteks ükskord hamstritega välja (oma lemmikloomadega käisin väljas muidugi ka üksi ja perega) ning vahel võttis päris kaua aega, et neid kinni püüda.
Mul hetkel ei ole lemmikloomi, aga väiksemana oli koerakutsikas ja küülik. Mõlemale mõtlesime emaga koos nime välja. Koera Tupsut ma kartsin pidevalt, sest ma olin veel pisikene ega teadnud loomadest väga midagi. Mäletan korda kui me venna ja Tupsuga õues mängisime, see oli vahva.
Mul on taksikoer, kelle nimi on Mäks. Nime sai ta arvatavasti oma ametilikust nimest tehtud tuletusest, mis on Markus. Ta on meie peres juba alates 2004. aastast, mil ta veel 2-kuune oli. NOh näiteks eile leidis ta õuest mingi kondi ja hakkas seda järama, ilmselgelt oli see suur ja jääs ja tegelikult poleks ta jõudnud seda päriselt ära süüa, niiet ma hakkasin seda talt suust välja kangutama. Siis äkki tuli üks tädike oma koeraga, kuna ma olin selle kondi kätte saamisega nii ametis, ei märganud ma, et nad minust ja mu koerast vaid 5m kaugusel on ning järsku läks mu koer selle teise koera juurde, kes oli ka taks, ja ründas teda. Muidugi siis tõmbasin ma ta kohe ära ja eks ta enamvähem kuuletus ka, aga see lollakas tädike, kes oleks ise võinud lihtsalt meist ringiga mööda kõndida vahtis mulle otsa ja ütles, et mul on agresiivne koer. Ma siis ütlesin talle, et muidugi on kui ta oma koeraga minu koera söömist segama tuleb, mispeale tädike kärmelt minema jalutas.